“Tundub, et kommidega jäime plussi,” nentis mu abikaasa kommikaussi kohale küünitades kergelt iroonilisel hääletoonil justkui selle pika päeva kokkuvõtteks. Mina ei jaksanudki pärast 12 tundi jutti väldanud konsumeerimistralli teha enam muud kui rammestunud koivad diivanil välja sirutada. Ülakorruselt kostus hüplikku põntsatamist ja ebaadekvaatset itsitamist, kuigi lapsed olid juba tund aega tagasi saadetud oma vooditesse. Nad olid küll tarbinud vaid murdosa neile saagiks langenud maiustustest, kuid ilmselt sellest piisas, et põhjustada hüperaktiivsust tundideks.
Ameeriklased kulutasid tänavu Halloweenile kaheksa miljardit dollarit (mis vastab enam-vähem Eesti 2012. aasta riigieelarve planeeritud tuludele), umbes 80 dollarit ühe inimese kohta, prognoosis USA jaemüüjate liit. Umbes veerand sellest läks aiakaunistustele, valdav osa, keskmiselt 30 dollarit, aga kostüümidele (täiskasvanute seas on kõige menukamad nõia-, vampiiri- ja piraadikostüümid; lastel aga mõistagi Batmanid-Supermanid-Spidermanid ja printsessid), 15% ameeriklastest riietavad selle tähtsa päeva puhul ära ka oma koduloomad (üritan pingsalt ette kujutada piraadiks rüütatud gupit kellegi akvaariumis).
Võin omast kogemusest kinnitada, et nimetatud artiklis toodud statistika on üsna tõetruu. Kuigi ei saa välistada, et meie pere kulutused võisid seda prognoositud keskmist ka tõsta:(
Minu teadvusesse jõudis Halloween umbes kuu aega tagasi. Naabrite uste taha ilmusid kõrvitsad, usinamad majaomanikud võtsid ette tõsisema aia”kaunistamise”, mille kohustuslikeks elementideks näivad olevat puudelt ja majaseintelt rippuvad ämblikuvõrgud, milles tolknevad mõned luukered või muud tontlikud elukad, akendelt vahtivad kehadest eemaldatud pead, siin-seal peenardes kükitavad hõõguvate silmadega siiami kaksikud või verd imiteeriva lögaga ülevalatud amputeeritud kehaosad. Ühel õhtul “professorville’is” jalutades märkasime naist, kes oli püstihädas atraktsioonide käivitamisega oma hoovis – aiaservas möödujate peale püstihüppav zombie ei tahtnud teps mitte töötada! Mõtlesin kerge rahutusega kõigi nende tudisevate vanainimeste peale, kes sellest aiast pahaaimamatult möödudes südamerabanduse saavad.
Osalt sotsiaalsest survest, teisalt lihtsalt sügisvärve ihalevas aiakaunistustuhinas kulutasin ka ise umbes 10 dollarit nunnude kõrvitsate peale (päris mitmed kollased kerad saabusid meile siit-sealt ka tasuta), mis ilmestavad siiani meie ukseesist ja tagahoovi. See väljaminek oli aga köömes võrreldes muu tavaariga, ilma milleta ei suuda korralik kodanik Halloweeni mööda saata.
Kulutasime lastega päris mitu tundi (väärtuslik aeg meie elust, mis ei tule kunagi tagasi!), et kammida läbi online-poode ja valida ägedaid kostüüme. Tõsi ta on, et enam-vähem viisakate hilpude hinnad algavad 20 dollarist. Kuigi vahepeal jõuti juba nõuda ka uusi, lepiti siiski tõsiasjaga, et kõik neli-viis pidu tuli läbi käia samas kostüümis. “Aga trick-or-treat-box‘i on ka vaja!” teatas mu poeg siiski veendunult ja sai endale käsitööpoest (!) kõrvitsana kujundatud ämbri. 2.50. Tema õele tõi Amazoni-vana maasikakujulise koti (see oli vähe kallim). Kostüümid osutusid laste enesemääratluse seisukohalt väga oluliseks, kuna pea igal peol kuulutati välja ka parim kostüüm ja oh seda häda ja pettumust, kui jälle läks preemia napilt mõnele teisele “märksa originaalsemale” tondile või printsessile.
Suur oli aga minu jahmatus, kui täiskasvanute peo lähenedes kuulsin tuttavaid ikka ja jälle arutamas, millise vinge outfit‘i üks või teine kavatseb selga panna. Ega saanud meiegi siis jääda kivikõvadeks ida-eurooplasteks (“Meie tähistame ainult mardipäeva!”), vaid seadsime 11. tunnil sammud peopoodi, kus sadade erutunud ostlejate vahel trügides valisime lugematu hulga läikivate polüester-kostüümide seast enam-vähem aktseptaablid hilbud. Uhkusega pean nentima, et minu Harajuku-tüdruku riietus koosnes peaasjalikult juba olemasolevatest esemetest ja kõige kulukam komponent minu välimuses oli professionaali poolt valmistatud soeng (otse Jaapani kataloogist!). Aga mul oli ju nagunii vaja juuksuris käia, eksole! Vietnami-päritolu juuksuriproua omakorda kurtis, et tema on juba käinud viiel halloweeni-peol ja peab järgmiste pidustuste tarvis soetama paar värskemat kostüümi.
Pärast umbes nädalases aknas toimunud nelja pidu ja kaht kooliparaadi, mille käigus jagati lastele ikka ja jälle kotikesi tonditeemalise nänni ja maiustustega (mille vanemad olid loomulikult otse või kaude oma taskust kinni maksnud), oli tõeline sahhariinilaks alles tulemas.
Kõige rasvasemalt võibki halloweeni-eelarves välja joonistada kulurea “maiustused”. Asjatundjamad olid mind aegsasti hoiatanud, et paari-kolme shokolaaditahvliga juba kaugele ei sõua. Komme müüakse vahetult enne Halloweeni suuremates kauplustes “käepärastes perepakkides”, kust on nutikas nad siiski välja valada suurde kaussi, sest sealt ei saa viisakamad inimesed korraga liiga palju krabada.
Escondido külakeses on ilmselt aastatega välja kujunenud ka kindel kirjutamata reeglistik (ei saa ka välistada, et see on kusagil lausa kirjas), mille järgi lähenetakse naabritele hoovipoolsest küljest ja “avatud” on need majad, kus põleb tagahoovi-tuli ja värav on tulijatele valla. Värava juures hüüab siis läheneja “Trick-or-treat!“, mispeale hooviomanik omakorda varmalt oma kommikausi ulatab. Mina üritasin küll alguses vastata ka “trick!” lootuses, et ehk esitab keegi mulle mõne laulu-, tantsu- või muu trikinumbri, kuid peale hispaanlasest naabripoisi üliemotsionaalselt esitatud Shakespeare’i Macbeth’i-soneti tabasid mind vaid mõistmatud mühatused. Hiljem seletas üks teine naaber, et “trick-or-treat” tähendab seda, et kui sina ei anna tulijale “treat’i” võib tema teha sinu kulul “trick’i” (näiteks visata mädamuna sinu ukse pihta!) – nii et majaomaniku seisukohast totaalne lose-lose nii või teisiti. Iidse keldi pärimusega võib siin hea tahtmise korral näha teatud seoseid.
Kommikrabamises on ka omad kirjutamata reeglid. Üldine reegel on “võta üks!”, aga kõik teavad, et kui kausiomanik ei ole ise juures või vaatab mujale, võib krahmata ka rohkem (siinkohal tahaks viidata Steni poolt ümberjutustatud case-study’le, kus tehti eksperiment ukse taha jäetud kommikausi juurde pandud kirjaga “Please take one!“, mille tagajärjel tühjenes kauss sekunditega; kui aga sama kausi taha asetati peegel, võtsid külalised komme tõepoolest vaid ühekaupa). Lapsed sorteerisid üsna asjatundlikult välja “paremad palad” – suuremad, värvilisemad ja põnevamad kommid (pean tunnistama, et sokutasin omakorda neid oma laste saagi seast meie kausi kaudu ringlusesse tagasi), samas kui Oreo-küpsised rõõmustasid vaid nostalgiatuhinas täiskasvanuid ja rosinapakikesed jäid üldse puutumata. Mõned majapidamised jagasid ka kommidest tõhusamat nänni: meie lapsed sorteerisid hiljem oma saagilaadungitest välja ka paar pliiatsit, palli ja kummist mänguasja.
Lõpp hea, kõik hea! Või kas ikka on?! Kuniks Halloweeni-kaunistusi pole veel jõutud mahagi võtta, ulatati mulle täna hommikul lasteaias juba kirjake: “Hakkame valmistuma jõulupeoks – palume varuda lapsele selline-ja-selline kostüüm…”.
Siis alles hakkab taevast kingitusi sadama!