The Culture of Pitching

This paper concentrates on a case of intercultural communication, i.e the patterns of interaction between people from different cultures as they engage in mutual meaning making, in the setting of highly competitive and very international entrepreneurial scene in Silicon Valley, California, USA. People from all around the world with entrepreneurial aspirations flock here to find investors, mentors and good teams to build “the next big thing”, the next Google, Apple or Facebook to change the world (and make a lot of money while doing so).

In order to start impressing anyone, they need to start with a good “pitch”, a short but compelling story that would impress both the potential investors, customers and a team. While this may seem like an easy thing to do for many American startup entrepreneurs, since the American school system supports public speaking skills and being vocally efficient, many foreigners find it extremely difficult to obtain since they come from a completely different background and culture where proactively speaking out and loudly introducing your (business) ideas is usually frowned upon and seen as something of tasteless self-promotion.

Continue reading

Salakeelemaffia Bay Areas

San Francisco lahe piirkonnas ehk kohalikus kõnepruugis lihtsalt Bay Areas, mille üheks osaks on maailmas tehnoloogiamekana tuntud Silicon Valley, arvatakse kokku elavat umbes 400-1000 eestlast. Vahemik on lai sellepärast, et keegi ole seda numbrit ametlikult kokku löönud. Paljud seal kauem elanud eestlased on ametliku statistika silmis ameeriklased, lühemalt viibijatel on üks paljudest keeruka protsessi alusel taotletud viisadest. On ka neid, kes ei häbene tunnistada, et on USAs “pikendatud” turistiviisa alusel, st viibivad riigis mitteametlikult. Siseringis on nad kõik aga siiski veendunud eestlased, kes räägivad paljude teiste rahvuste suureks hämminguks omavahel – kes soravalt, kes purssides – seda naljakat keelt, mida maailmas räägib vaid alla miljoni inimese (mitmed mu hiinlastest sõbrad on nentinud, et ei pea mandarini keele kõrval kantoni keele õppimist mõttekaks, sest seda räägib “ju kõigest 30 miljonit inimest”). Continue reading

“Reis ümber maailma” kooli-eri

Eestis on viimasel ajal palju juttu talentide koju ja riiki meelitamisest. Suur ja nö ametlik narratiiv jutustab avatud riigist, mis ootab töökäsi ja ajusid, eriti neid, kes on varem Eestist ära kolinud. Paraku selgub toredate algatuste nagu näiteks “Work in Estonia” puhul ootamatu kitsaskoht: töö kõrvalt eluks hädavajalik abivõrgustik – koolid, lasteaiad jms – on nõrk. Isegi Eestis sündinud, kuid siit mõnda aega eemal elanud lapsed ei näi mahtuvat kodumaistesse koolidesse. Võibolla suutis programm “Talendid koju” tuua kodukamarale tagasi vaid 27 kõrgeltharitud noort seepärast, et nad ei näe omakorda oma laste koolitamiseks siin piisavalt võimalusi? Continue reading

U-kurv

Olin tavapärasel tõtakal sammul piki Palo Alto “matkarada” lapsekäru enda ees lükates teel kooli, suurematele lastele vastu. Mõtted tiirlesid kolimisteema ümber ning needsin end sisimas nende kahe shokolaadiküpsise pärast, mis ma enne kodust väljumist kiiruga põske panin, sest nüüd hakkas kiire kõnni juures kõht valutama. Nagu ikka, tuhises mõlemas suunas minust mööda jalgrattureid, vastu jalutas omavahel jutlevaid kontoriametnikke, kes siinkandis erinevates peamiselt biomeditsiiniga tegelevates ettevõtetes töötavad ning harrastavad lõunapauside ajal grupiviisilist tervisejalutamist. Continue reading

Küünlavalgel Twitteris

Olin õhtul pärast väsitavat lapse sünnipäeva just ennast diivanil välja sirutanud ja lõpetanud lõõgastava tuuri Facebookis, mõeldes, et nüüd peaks telefoni laadima panema, kui järsku läks pimedaks mitte ainult telefoniekraan, vaid terve maja. Elekter oli läinud. Seda valjemalt kostus  õues ulguv tuul ning vihma käes paisunud aiavärava kolksumine ning puudelt rebitud okste kukkumine katusele. San Francisco Bay Areat oli üle mitme kuu tabanud korralik torm, mis tõi endaga kaasa kauaoodatud vihma ja nüüd ka ootamatu elektrikatkestuse. Continue reading

Kui sajab, siis kallab

Plõnn-plõnn-plõnn! toksivad vihmapiisad vastu köögi lae kohal asuvat plekist ventilatsiooniseadelist. Hääl on selline nagu voolaks vihmavesi otse tuppa, kuid tegelikult on toas siiski kuiv. Ja soe? Oh ei, mitte soe. Käes on ometi jällegi talv, mis tähendab seda, et kui kõik kütteseadmed täisvõimsusel huugama panna, saab toa tunniga nii soojaks, et võib kampsuni seljast ära võtta. Niipea, kui leek kaminas kustub või gaasiküttekolakas seinal vaikib, läheb toas jälle jahedaks. Continue reading

Kuidas näha ühe päevaga sekvoiasid, sinivaalu ja Surmaorgu?

Olgugi, et California on USA rahvarohkeim osariik, on siin küllaldaselt inimestest puutumata hingematvalt kaunist loodust, hindamatut maavara, mille nautimiseks tasub ette võtta korralik automatk.

“Ringisõitmiseks on meil aega kolm päeva: plaan on homme minna Yosemite’isse, siis teel LAsse tahaks põigata läbi Death Valleyst ja tagasiteel tahaks ikka Big Suris neid merilõvisid ka pildistada!” Nii võib sageli kuulda arutlemas äsja San Francisco lennujaamas esimest korda jala California pinnale asetanud (Eesti) turiste, kes ei anna endale kaarti vaadates aru kui lahmakas see maatükk tegelikult on. Continue reading

Kuidas sündis “Minu California”

Möödunud aasta augustis, kui olime just perega naasnud mõnusalt, kuid liiga lühikeselt suvepuhkuselt Eestist Californiasse, kirjutasin Eesti Ekspressile artiklit välismaal elavatest eestlastest ning palusin Facebookis sõprade abi. Teiste seas kirjutas mulle ka Epp, kes pakkus lahkelt välja tervet nimekirja mujal elavatest eestlastest, kes on tema sõbralistis seoses “Minu”-sarja raamatute väljaandmisega. Nii jutu jätkuks küsis Epp: “Tahtsin ka seda juba ammu küsida, et kas sind ennast huvitaks “Minu California” kirjutamine?”.  Continue reading

Õhinapõhine suvereporter

“Kurradi raissk! No kurradi-kurat!” vannub autojuht ja paneb kojamehed veel kiiremini tööle.

“Mis nüüd?!” küsin ehmunult üle tema õla kiigates.

“Aknasoojendus ei tööta! Ja alles nädal aega tagasi käis buss paranduses. Ma ütlen, et täna me ei sõida mitte kuhugi!”. Hallide vuntsidega väidetavalt endisest liidu suusahüppemeistrist autojuht ronib kabiinist välja ja tema valge kampsun kaob hetkega auto ümber möllavasse loodusjõudu.

Pool tundi hiljem oleme siiski teel, mõistagi juba lootusetult hiljaks jäänud. Sest isegi siis, kui aken ilmutas pärast siseõhusoojenduse maksimumvõimsusel huugamist juba läbipaistmismärke, oli võttemeeskonnal vaja veel teha sigaret või paar, rüübata lõpuni juba ammu jahtunud kohvilonks ja vahetada viimane kuum info kuuldavasti peatselt saabuvate uute kaamerate osas. Mina istun üksi autos, helistan ja vabandan. Mul on piinlik, kuigi inimest, kellega juba kaks nädalat tagasi kohtumise kokku leppisin, ilmselt väga ei huvita, et mina olin hoolimata tuisusest ilmast õigel ajal telemaja ees ja valmis pikale tööpäevale startima.  Continue reading