Salakeelemaffia Bay Areas

San Francisco lahe piirkonnas ehk kohalikus kõnepruugis lihtsalt Bay Areas, mille üheks osaks on maailmas tehnoloogiamekana tuntud Silicon Valley, arvatakse kokku elavat umbes 400-1000 eestlast. Vahemik on lai sellepärast, et keegi ole seda numbrit ametlikult kokku löönud. Paljud seal kauem elanud eestlased on ametliku statistika silmis ameeriklased, lühemalt viibijatel on üks paljudest keeruka protsessi alusel taotletud viisadest. On ka neid, kes ei häbene tunnistada, et on USAs “pikendatud” turistiviisa alusel, st viibivad riigis mitteametlikult. Siseringis on nad kõik aga siiski veendunud eestlased, kes räägivad paljude teiste rahvuste suureks hämminguks omavahel – kes soravalt, kes purssides – seda naljakat keelt, mida maailmas räägib vaid alla miljoni inimese (mitmed mu hiinlastest sõbrad on nentinud, et ei pea mandarini keele kõrval kantoni keele õppimist mõttekaks, sest seda räägib “ju kõigest 30 miljonit inimest”). Continue reading

“Reis ümber maailma” kooli-eri

Eestis on viimasel ajal palju juttu talentide koju ja riiki meelitamisest. Suur ja nö ametlik narratiiv jutustab avatud riigist, mis ootab töökäsi ja ajusid, eriti neid, kes on varem Eestist ära kolinud. Paraku selgub toredate algatuste nagu näiteks “Work in Estonia” puhul ootamatu kitsaskoht: töö kõrvalt eluks hädavajalik abivõrgustik – koolid, lasteaiad jms – on nõrk. Isegi Eestis sündinud, kuid siit mõnda aega eemal elanud lapsed ei näi mahtuvat kodumaistesse koolidesse. Võibolla suutis programm “Talendid koju” tuua kodukamarale tagasi vaid 27 kõrgeltharitud noort seepärast, et nad ei näe omakorda oma laste koolitamiseks siin piisavalt võimalusi? Continue reading

U-kurv

Olin tavapärasel tõtakal sammul piki Palo Alto “matkarada” lapsekäru enda ees lükates teel kooli, suurematele lastele vastu. Mõtted tiirlesid kolimisteema ümber ning needsin end sisimas nende kahe shokolaadiküpsise pärast, mis ma enne kodust väljumist kiiruga põske panin, sest nüüd hakkas kiire kõnni juures kõht valutama. Nagu ikka, tuhises mõlemas suunas minust mööda jalgrattureid, vastu jalutas omavahel jutlevaid kontoriametnikke, kes siinkandis erinevates peamiselt biomeditsiiniga tegelevates ettevõtetes töötavad ning harrastavad lõunapauside ajal grupiviisilist tervisejalutamist. Continue reading

Küünlavalgel Twitteris

Olin õhtul pärast väsitavat lapse sünnipäeva just ennast diivanil välja sirutanud ja lõpetanud lõõgastava tuuri Facebookis, mõeldes, et nüüd peaks telefoni laadima panema, kui järsku läks pimedaks mitte ainult telefoniekraan, vaid terve maja. Elekter oli läinud. Seda valjemalt kostus  õues ulguv tuul ning vihma käes paisunud aiavärava kolksumine ning puudelt rebitud okste kukkumine katusele. San Francisco Bay Areat oli üle mitme kuu tabanud korralik torm, mis tõi endaga kaasa kauaoodatud vihma ja nüüd ka ootamatu elektrikatkestuse. Continue reading

Põllult põske!*

“Kallis Ede,

Tere tulemast “Farm Fresh to You” kliendiks!

Sa oled just liitunud toidurevolutsiooniga, mis ühendab sind otse talust tuleva värske toodanguga. Sa muudad Ameerika põllumajandust – suur tänu sulle selle toetuse eest!”

Nõnda tervitati mind tänuks selle eest, et tellisin endale koju värskeid juurikaid sisaldava toidukasti. Ühel päeval seisis lihtsalt üks tunkedes onkel ukse taga ja pakkus sellist teenust. Täitsin ankeedi ja nüüd on üle nädala kolmapäeviti oodata ukse taha kastitäit värskeid juur- ja puuvilju. Ei mingit pühapäevahommikust rüselemist taluturul enam! Ja hoopis nemad tänavad mind!?

Continue reading

Koopaseinalt telefoniekraanile

Inimeste vajadus oma tegemisi pildiliselt jäädvustada ei ole aastatuhandete jooksul muutunud, arenev tehnoloogia annab selleks lihtsalt üha paremad võimalused.

“Me tahame muuta inimeste arusaama pildilisest suhtlemisest!” põrutab Austin Shoemaker, fotojagamisteenuse Cooliris üks asutaja ja tehnoloogiajuht silmade põledes. Kahe tunniga jään uskuma, et varsti suhtlevad kõik inimesed üksteisele telefonidest või tahvelarvutitest pilte saates ja neid kommenteerides. Continue reading

Californication

Tõtates liibuvas spordidressis läbi varahommikuselt unise ülikooliküla, näpus karp vastküpsetatud muffinitega ja kuklas kuldav Kalifornia päike, kerge tuuleiil kandmas sõõrmetesse roosadesse õitesse uppuvatest hekkidest lenduvaid mõrkjaid aroome, taipasin mingi talumatu kerguse ajel, et umbes just täpselt sellisena kujutasingi ma Eestis olles ette elu Ameerika läänerannikul.

See on klassikaline (ja üsna võlts) Ameerika stereotüüp. Continue reading