Salakeelemaffia Bay Areas

San Francisco lahe piirkonnas ehk kohalikus kõnepruugis lihtsalt Bay Areas, mille üheks osaks on maailmas tehnoloogiamekana tuntud Silicon Valley, arvatakse kokku elavat umbes 400-1000 eestlast. Vahemik on lai sellepärast, et keegi ole seda numbrit ametlikult kokku löönud. Paljud seal kauem elanud eestlased on ametliku statistika silmis ameeriklased, lühemalt viibijatel on üks paljudest keeruka protsessi alusel taotletud viisadest. On ka neid, kes ei häbene tunnistada, et on USAs “pikendatud” turistiviisa alusel, st viibivad riigis mitteametlikult. Siseringis on nad kõik aga siiski veendunud eestlased, kes räägivad paljude teiste rahvuste suureks hämminguks omavahel – kes soravalt, kes purssides – seda naljakat keelt, mida maailmas räägib vaid alla miljoni inimese (mitmed mu hiinlastest sõbrad on nentinud, et ei pea mandarini keele kõrval kantoni keele õppimist mõttekaks, sest seda räägib “ju kõigest 30 miljonit inimest”). Continue reading

“Reis ümber maailma” kooli-eri

Eestis on viimasel ajal palju juttu talentide koju ja riiki meelitamisest. Suur ja nö ametlik narratiiv jutustab avatud riigist, mis ootab töökäsi ja ajusid, eriti neid, kes on varem Eestist ära kolinud. Paraku selgub toredate algatuste nagu näiteks “Work in Estonia” puhul ootamatu kitsaskoht: töö kõrvalt eluks hädavajalik abivõrgustik – koolid, lasteaiad jms – on nõrk. Isegi Eestis sündinud, kuid siit mõnda aega eemal elanud lapsed ei näi mahtuvat kodumaistesse koolidesse. Võibolla suutis programm “Talendid koju” tuua kodukamarale tagasi vaid 27 kõrgeltharitud noort seepärast, et nad ei näe omakorda oma laste koolitamiseks siin piisavalt võimalusi? Continue reading

Põllult põske!*

“Kallis Ede,

Tere tulemast “Farm Fresh to You” kliendiks!

Sa oled just liitunud toidurevolutsiooniga, mis ühendab sind otse talust tuleva värske toodanguga. Sa muudad Ameerika põllumajandust – suur tänu sulle selle toetuse eest!”

Nõnda tervitati mind tänuks selle eest, et tellisin endale koju värskeid juurikaid sisaldava toidukasti. Ühel päeval seisis lihtsalt üks tunkedes onkel ukse taga ja pakkus sellist teenust. Täitsin ankeedi ja nüüd on üle nädala kolmapäeviti oodata ukse taha kastitäit värskeid juur- ja puuvilju. Ei mingit pühapäevahommikust rüselemist taluturul enam! Ja hoopis nemad tänavad mind!?

Continue reading

Koopaseinalt telefoniekraanile

Inimeste vajadus oma tegemisi pildiliselt jäädvustada ei ole aastatuhandete jooksul muutunud, arenev tehnoloogia annab selleks lihtsalt üha paremad võimalused.

“Me tahame muuta inimeste arusaama pildilisest suhtlemisest!” põrutab Austin Shoemaker, fotojagamisteenuse Cooliris üks asutaja ja tehnoloogiajuht silmade põledes. Kahe tunniga jään uskuma, et varsti suhtlevad kõik inimesed üksteisele telefonidest või tahvelarvutitest pilte saates ja neid kommenteerides. Continue reading

Väärtuslikud vanad oskused

Aastake Ameerika läänekaldal California kuldsete nõlvade vahel Stanfordi ülikooli mõnusas heaolumullis ei suutnud hoolimata ümbritsevast küllusest hävitada minu ehteestlaslikku alalhoidlikkust.

Ühel järjekordsel päikesepaistelisel päeval märkasin meie hoovi prügikastide kõrval täiesti kobedat mööblikomplekti: laud ja neli tooli. Kuigi meie pere pisike möbleeritud tudengikorter oli niigi üsna kitsas, hakkas mul neist mööblitükkidest kahju ja ma otsustasin nad kurvast lõpust päästa. Puiduosad pühkisin lihtsalt lapiga puhtaks, kuid toolipõhjade katteriie vajas vahetamist. Hankisin poest poolteist ruutmeetrit mööbliriiet ja klambrilööja ning asusin hoovi peal asja kallale. Continue reading

Californication

Tõtates liibuvas spordidressis läbi varahommikuselt unise ülikooliküla, näpus karp vastküpsetatud muffinitega ja kuklas kuldav Kalifornia päike, kerge tuuleiil kandmas sõõrmetesse roosadesse õitesse uppuvatest hekkidest lenduvaid mõrkjaid aroome, taipasin mingi talumatu kerguse ajel, et umbes just täpselt sellisena kujutasingi ma Eestis olles ette elu Ameerika läänerannikul.

See on klassikaline (ja üsna võlts) Ameerika stereotüüp. Continue reading

EMA: esindusliku moega autojuht

Olen viimasel ajal oma isiklikke tunde planeerides aru saanud, et jahmatavalt suur hulk ajast ja võhmast läheb laste sinna-tänna transportimisele ja sõna otseses mõttes tribüünil istumisele. Vaadates ikka ja jälle hommikuti, pealelõunati ja õhtuti laste koolimajade ees neid justkui mõnest tuntud teleseriaalist välja astunud üliheas vormis ja (ALATI!) liibuvat spordidressi kandvaid emasid, kes hiiglaslik taaskasutatav kohvitops ühes ja mingist müstilisest varust varastatud ajal lapse järjekordse kooliprojekti jaoks valminud taies teises käes, tõttavad pärast võsukese kooli toimetamist omi asju (st tõenäoliselt mõnd järjekordset vabatahtliku-projekti) ajama, taipasin jahmatusega: ma ju olen ise ka samasugune (v.a see sportlik vorm), tõeline Soccer Mom!? Continue reading

Terviseks!

“Ah sul on ka köha,” nentis mulle juba suitsuanduri vahetamisest tuttav töömees, kui ta pliidi kohal koogutades õngitses õnarusest välja pliidirauda, mille küljes särasid veel üleeilse matuse meenutuseks teekannude riiki läinud isendi küljest sulanud alumiiniumkänkrad. “Minu õde rögiseb ka umbes sama jubedalt, tal on muidugi juba umbes kaheksandat korda kopsupõletik ka…”

Aitäh! “Mul ei ole kopsupõletikku, ma just käisin arsti juures.” Continue reading

Maailm peopesas

Vahepeal on läinud olemine nii toimekaks, et pole olnud mahti arvuti taha maha istuda, et pisutki korrastatud mõtteid kirja panna. Igapäevased kohustuslikud Facebooki-minutid muidugi selle alla ei käi, kohaliku (ning muidugi ka kauge kodumaise) seltsieluga kursis olemiseks (kus, millal, kellega, kuidas? – kogu see info tuleb vastavatest gruppidest) on näoraamat ju ometi tänuväärne allikas.  Continue reading