Taas algas kevad! Palo Altos ametlikult 20. märtsi hommikul kell 9:47. Kuigi ma olin sel ajal juba ärkvel, magasin ma selle hetke muidugi maha. Aga looduses on kevade saabumist olnud märgata juba mõnda aega.

Paar nädalat tagasi sadas siin lõpuks korralikult vihma, kohe pea nädal aega jutti. Nüüd on taevas jälle ühtlaselt sinine ja rohi lõi jällegi rohetama. Õhus on värskuse, lillede ja märja muru hõngu. “Lõhnab nagu Saaremaa!”, teatas Etta õhku nuuskides tabavalt.

Mullegi tuli peale väga eestilik tunne, selline hiliskevadine ärev ängistus, mil õues toimub roheline plahvatus, kõik õitseb ja kasvab mühinal ning inimesed ei taha enam püsida nelja seina vahel. Juba esimeste soojemate päikesekiirte saabudes tabab eestlasi eelseisva suve aimduses mingi ähmane segu elevusest ja erutusest, tänavapilti ilmub päevapealt palju paljast lubivalget ihu ja igas endast lugupidava majaomaniku eeslinna tagaias tossavad kõrvuti lehehunnik ja söegrill. Continue reading →

Vaevalt jõuti tänupühakalkunite korjused kokku korjata, kui juba oli aeg jõulukraam välja otsida ja põnevusega järjekordseid pühi ootama jääda. Poliitilise korrektsuse huvides ei ole ju ometi soovitatav rääkida “jõuludest”, vaid lihtsalt “pühadest”.  Continue reading →

“Eks me, ameeriklased, leiame alati võimaluse üle süüa,” nentis torumees Max, halliseguste juustega soliidses eas härra, uurides selili põrandal – olles eelnevalt laotanud piinliku täpsusega külje alla valge saunalina – meie 1960ndatel ehitatud papist majakese elutoaseina “ehtivat” gaasikütteseadet, mis oli alates jahedate ilmade tulekust juba kolmandat korda üles öelnud. Continue reading →

Kõik, mida su hing ihaldab, on vaid ühe autosõidu kaugusel!

See lööklause on Ameerika unelma kvintessents. Ja tõsi ta on, õnne ja vabaduse sünonüümiks on siinmail auto. Ilma selleta suurte vahemaade riigis elada ei saa. No küllap kuidagi saab, aga väga raske on. Eelmisel aastal sai meie pere hakkama ühe autoga. Elasime Stanfordi campus’el, kõik vajalik oli käe-jala juures ja põhiline liikumine toimus jalgsi/rattaga, ainult tütre lasteaeda-koju toimetamiseks oli igapäevaselt autot vaja.  Continue reading →

Suvi Eestis oli imeilus. Jaanipäeva eel Tallinna maandudes tuli valus klomp kurku ja kõrvus kumises Tõnis Mägi laul: “Ilus oled, isamaa!”. Kulgedes mööda vastvalminud peegelsiledat Järvevana teed kodu poole pani lopsakas rohelus lausa silmad valutama. Ja kodus ei jõudnud ära imestada kui avar ja ilus (ja kvaliteetselt ehitatud!) on meie maja. Kui suur aed! Ja kui vähe aega ja ettevõtmist kulus, et näha kõiki kalleid sugulasi ja sõpru! Ja Saaremaal maakodus tundus sume suvine vaikus suisa kõrvulukustav. Vaadates südaööl tünnisaunas lebades otse üles lõpmatusse taevasse, kus selles ainult põhjamaadele omases müstilises kesksuvises sinkjasroosakas öövalguses vaevu paistsid tähed, tekkis tunne, et siia võiks jäädagi. Igavesti.

Ometi oleme nüüd tagasi päikesest põlenud Californias. Miks siis? Continue reading →