Kõik, mida su hing ihaldab, on vaid ühe autosõidu kaugusel!
See lööklause on Ameerika unelma kvintessents. Ja tõsi ta on, õnne ja vabaduse sünonüümiks on siinmail auto. Ilma selleta suurte vahemaade riigis elada ei saa. No küllap kuidagi saab, aga väga raske on. Eelmisel aastal sai meie pere hakkama ühe autoga. Elasime Stanfordi campus’el, kõik vajalik oli käe-jala juures ja põhiline liikumine toimus jalgsi/rattaga, ainult tütre lasteaeda-koju toimetamiseks oli igapäevaselt autot vaja.
Augustis Californiasse naastes elasime kõigepealt kaks nädalat sõprade juures Los Altoses ja siis kolisime Palo Alto äärelinna, Stanfordist oluliselt kaugemale. Kuna Steni töökoht eeldas autoga sõitmist, oli minul esimese nädala lõpuks igapäevasest 4miilisest matkamisest ja laste logistika planeerimisest kõrini. Ostsin tuttavalt kasutatud, aga väga hea jalgratta, kuid ka see ei päästnud kokkuvõttes vajadusest auto järele. Kuu aega hiljem murdsingi rattateel turskest jalakäijast mööda manööverdades varbaluu. Kui mul poleks siis olnud autot, oleksin olnud aheldatud Prometheus omaenda kodus.
“Stanfordis elades saad ühe päeva jooksul sõita lainelauaga ookeanis ja lasta lumealauaga mäest alla!” Sellist reklaamlauset kuulsin möödunud kevadel siia tulles korduvalt. No eks see hullumeelne tormamine oleks, aga põhimõtteliselt tõesti päevaga tehtav. Ookeani äärde on linnulennult 30 miili, kuid kõige otsem tee läheb üle mägede ja seega võtab sõit vähemalt tunni ning külmas ja kõrgete lainetega ookeanis siinkandis tegelikult ujuda ei kannata, isegi mitte südasuvel. Suusatamiskõlbulikud mäed on kõige lähemal Tahoe järve ääres Nevada piiril ja sinna sõiduks tuleb planeerida vähemalt neli tundi.
See on tõesti hämmastav, et istud jaanuarikuises “jahedas” (no nii +15 kraadi Celsiuse-skaalal) Palo Altos autosse ja neli tundi hiljem, kui silmad on kiirtee jõllitamisest valusaks ja käed roolihoidmisest kangeks jäänud, väljud sõidukist vööni hangede vahel, karge pakane näpistamas soojaga harjunud ihuliikmeid. Lapsed hüüavad muidugi seepeale: “Olemegi tagasi Eestis?!” ja viskuvad õnnelikult selili hange. Sellisel hetkel unustab heldinud lapsevanem kõik need tüütud tülitsemised tagaistmel, ajudele hakkavad “Kas me oleme juba kohal!?”-korrutamised ja korduvad oksendamised ning laste silmis läikiva siira rõõmu nimel ollakse valmis teinekordki sama pikka maad sõitma. Veelgi enam: möödunud aasta Tänupühade ajal sõitsime laste suure unistuse täitmiseks autoga koguni Los Angelesest veelgi kaugemale, Anaheimis asuvasse Disneylandi! See sõit võttis (mõistagi väikeste peatustega) aega ei rohkem ega vähem kui 12 tundi!
Vahemaid arvestatakse siinkandis alati tundides, mitte miilides, sest kohalejõudmise aeg ei sõltu mitte vahemaast, vaid hetkeolukorrast liikluses. Koolivaheaegadel ja riiklikel pühadel tuleb tavalisele sõiduajale lisada kindlasti mitu tundi varuaega.
Nädala eest oligi jälle üks säärane riiklik püha: veteranide päev (oma maad kõikvõimalikes konfliktides teeninud vaprate sõjameeste mälestuseks). Nagu ikka Ameerikas kombeks, on vabad päevad alati kas esmaspäeval või reedel, et tööinimene saaks korraliku pika nädalalõpu. Et ikka jõuaks kuhugi sõita.
Meiegi otsustasime Hispaaniast külla tulnud tuttavaga teha ühe päevase retke ja sõita rannikut pidi allapoole Santa Cruzi. Valisime trajektooriks esmalt põike mööda kurvilist mägiteed maalilisse rannakülla San Grigoriosse, et seejärel kulgeda legendaarset Highway One’i pidi alla suurepäraste surfilainete poolest tuntud Santa Cruz’i. Mägedes nii tavalised tihedad sekvoia- ja eukalüptisalud vaheldusid orupõhju katvate põllumajandusmaastikega, piki kaljust ookeanikallast sinka-vonka kulgevalt maanteelt võis nautida hingematvaid vaateid mäslevate lainete kohal graatsiliselt liuglevatele pelikaniparvedele.
Surfipealinn (jah, neil on seal isegi surfimuuseum!) Santa Cruz meenutab kangesti Pärnut (või mistahes teist populaarset suvituslinna), mis suvisel tipphooajal on ülerahvastatult räpane ja lärmakas, kuid nüüd, mil otse rannapromenaadil asuv kolisev-mürisev lõbustuspark on talveks suletud ja inimmassid on ühtlaselt randa rulluvad lainemassiivid hüljanud, on selles asulas isegi teatav kurbromantiline meeleolu. Kaldapealsed puitlipp-nukumajakesed on justangu talveunne suikunud ning lainemurdjana kilomeetirtepikkuselt vettesirutuva kai ümber kogunenud merilõvide kaebliknaljakas “õu-õu-õu!” kostab üle tühja rannaliiva kaugustesse.
Pimeduses tagasisõiduks valisime sisemaal kulgeve turvalise kiirtee.
“Kõik need kohanimed: Palo Alto (Kõrge Puu), Los Gatos (Kassid), Santa Cruz…” nentis tuttav järsku, “Nii kodune tunne tuleb peale!”
Tõsi ta on, Californias ongi suurem osa kohanimesid hispaaniapärased. Sest eks ta ju oligi omal ajal – nagu paljud meretagused imedemaad – Hispaania kuningriigi osa. Peale nimede ja arhitektuurimõjutuste ei ole aga Hispaania-minevik siia sügavamat jälge jätnud.
“Pool sajandit tagasi kasvatasid misjonärid Santa Clara orus virsikud. Kuid 1960ndatel sai hoo sisse kiibitööstus. Seetõttu tuntakse piirkonda täna Silicon Valleyna,” võttis Toivo Tänavsuu Ekspressi artiklis lühidalt kokku meie jutustuse siinse piirkonna ajaloost. Kuna Toivole kogu seda lugu jutustada ei jõudnudki, siis panen nüüd lühidalt kirja selle pika ja keerulise loo. Jätame vanema ajaloo sinnapaika ja alustame hetkest, mil “valge mees” jala Californiasse tõstis.
“Kaldad on kaetud tiheda metsaga… ja kuna parajasti oli vihmahooaeg, oli kõik nii roheline kui looduses üldse olla annab. Linnud laulsid metsas ja meie peade kohal tiirles terve hulk metskanu.” Nii kirjeldab California rannikut Richard Henry Dana 1840. aastal ilmunud romaanis “Two Years Before the Mast” (“Kaks aastat purjede all” ilmus paar aastat tagasi ka eesti keeles), mis sai tol ajal lääneekspansioonist hullunud USAs kiirelt menuromaaniks ja mida peetakse tänaseni ameerika kirjandusklassikaks. Dana teos lõi Californiast pildi kui romantilisest pelgupaigast ning seda peetakse (ilmselt põhjusega) üheks massilise läänderändamise põhjustajaks kümmekond aastat enne kullapalavikku.
Ajal, mil Harvardi ülikoolist väljakukkunud Dana lihtmadrusena Bostonist ümber Hoorni neeme Californiasse purjetas, kuulus Kuldne osariik teatavasti veel vastselt 300aastasest Hispaania-ikkest vabanenud Mehhiko vabariigi koosseisu. Praegune USA rahvarohkeim osariik California oli 175 aastat tagasi väga hõredalt asustatud, vaid rannikul asusid üksikud misjonäride rajatud (ja seetõttu ka valdavalt pühakute järgi nimetatud) asulad, nagu näiteks San Diego, Monerey ja San Francisco.
Ka Dana kirjeldab oma teoses värvikalt California padukatoliiklikest mehhiklastest asukaid, kelle põhimureks oli nende uhke riietus: “Ma olen tihti näinud mehi, kes on pealaest jalatallani riietatud brokaati ja sametisse, nende hobused on üleni rüütatud, kuid nende taskus pole ühtegi reaali ja nende kõht koriseb näljast.” Vaid välimuse pärast muretsevaid kaunismehi ja -naisi ei morjendanud eriti ka see, et kohalikud mäenõlvad olid täis lopsakaid viinamarjaistandusi. “Hoolimata viinamarjaküllusest ostavad nad kalli raha eest Bostonist toodud rämpsveini,” nentis ise justnimelt sellise lasti otsas saabunud Dana irooniliselt.
Kuid seda lusti ja lillepidu ei jätkunud enam kauaks. Üha enam lääne poole liikuvate Ameerika kolonistide ja “uushispaanlastest põlisasukate” vahel hõõrunud maatülide tulemusel lahvatanud USA-Mehhiko sõjas sai viimane laastavalt lüüa. Mehhiklased pidid jänkidele loovutama ligi kolmandiku praegusest Ameerika Ühendriikide alast. Kuigi algselt himustasid ameeriklased ka Baja California maakitsust, lepiti 1848. aasta rahulepingus “kõigest” maalahmaga, mis võtab enda alla tänase California, Nevada, Utah, Arizona ja pool Coloradot ja New Mexicot. Viimastest oli teine pool tulnud ameeriklaste kätte end üheksa aastat varem iseseisvaks kuulutanud Texase alistamisega 1845. aastal.
Raamatus “Lions of the West” kirjeldatakse muuhulgas USA lääne-ekspansiooni kui omalaadset Monopoli-mängu. USA pakkus nimelt 1827. aastal Mehhikole Texase eest miljon dollarit ja tõstis kahe aastaga panuse 5kordseks ning California eest 1845. aastal 25 miljonit dollarit (tänases vääringus ligi 700 miljonit dollarit). Kuna mehhiklased üritasid samal ajal parseldada samu maid välisvõla katteks inglastele, ei võetud ameeriklaste pakkumist vastu. Sõdade ja diplomaatiliste läbirääkimiste tulemusel said ameeriklased kokkuvõttes Texase “tasuta” (kuigi Alamos ja teistes lahingutes hukkunud on ju hindamatu väärtusega) ja California hinnaks kujunes 15 miljonit dollarit (pluss kolme miljoni dollari suuruse sõjakahjude hüvitusnõude kustutamine). Poolteist sajandit hiljem võib tõdeda, et see ei olnud jänkidele teps mitte kehv diil. California sai teadupärast mitte ainult oma kuldpruunide nõlvade tõttu tuntuks kui Kuldne osariik ja muidu kõrbpruuni Texase pinna all leidub ohtralt musta kulda – nafta. 60 aastat hiljem tutvustas Henry Ford maailmale uut liinil valmivat automudelit T, mis muutis autod kättesaadavaks massidele ja tõstis hüppeliselt nõudlust autokütuse järele.
Nädal aega enne USA-Mehhiko sõja ametlikku lõppu, praeguse osariigi pealinna Sacramento lähedal – kuskandis polegi ilmselt olulisi ajaloosündmusi toimunud ajast, mil seal tõmmati esimest korda vardasse naistepesust ja muust käprasest kokkutraageldatud grislikaruga “California Republic” lipp, millest on hoolimata väga lühidaks jäänud vabariigi-päevadest saanud California isepäisuse sümbol – leidis saeveskit ehitav John Marshall jõekaldal säravaid kivikesi. Vastupidiselt vanasõnale “Kõik pole kuld, mis hiilgab!” osutusid Marshalli poolt mütsilodu sisse korjatud kivikesed justnimelt kullaks. Uudis California kuldsetest nõlvadest levis ka Facebook’i abita kulutulena üle maa ning veel enne, kui Californiast sai ametlikult USA 31. osariik, hakkas seni inimtühjale mägisele rannikule saabuma massiliselt kirkade, labidate ja sõeltega varustatud õnnekütte. Suurem osa neist ei saanud kunagi rikkaks, kuid mõned üksikud tabasid kullasoont ka otseselt kulda leidmata. Näiteks Saksamaalt sisserännanud juudikaupmees Levi Strauss avas 1853. aastal San Franciscos oma poekese, mis sai hiljem kuulsaks tänu kullakaevurite poolt kõrgelt hinnatud vastupidavatele teksapükstele. Levi’se peakorter asub tänaseni San Franciscos, kuigi tootmine on valdavas osas kolinud üle mere.
Põhilise kullapalaviku-rikkuse kühveldasid oma taskusse mõistagi mäetöösturiteks hakanud maaomanikud. Et rahvasterändele hoogu juurde anda, asuti 1860ndatel ehitama trans-Ameerika raudteed, mille ehitamiseks toodi omakorda sisse odavat tööjõudu Hiinast. Nii tekkis Californias esimene suurem Aasia-kogukond, mis tänaseks on paisunud 13,6%le rahvastiku koguhulgast.
Üks raudteetöösturitest oli Leland Stanford, kes oli – nagu Straussgi – noore ettevõtliku mehena saabunud kullapalavikku nakatunud osariiki ning asus siin tegema kiiret karjääri. 1861. aastal valiti värske Central Pacific Railroad’i president ka California kuberneriks. Aasta pärast oma ainsa pärija, Leland Juuniori surma asutas hobusefanaatikust Stanford oma rantsho maadele ülikooli, millele andis mõistagi oma poja nime ja seda kannab tänaseks maailmakuulus ülikool tänaseni: Leland Stanford Jr University. Ülikooli Cantori-nimelise kunstimuuseumi uhkeimad saalid eksponeerivad praegugi uhkusega Stanfordi perekonna reliikviaid: proua Stanfordi ehete ja lehvikute ning Stanford-juuniori öökullikollektsiooni (!?) kõrval Stanford-seeniori hobusefotosid (mille abil ta suutis tõestada, et hobusel on kiire jooksu ajal neli jalga korraga õhus!) ja võimsat kuvaldat, millega raudteemagnaat lajatanud raudnaela läbi rööpa liiprisse, mis pani alguse piki Vaikse ookeani rannikut kulgeva rongiliini ehitusele.
Hoolimata kullapalavikust ja raudteeehitusest oli California elanike arv 19. sajandi lõpuks umbes samas suurusjärgus tänase Eestiga, mis on pindalalt kümme korda väiksem. Alles 20. sajandi teises pooles hakkas Kuldse osariigi rahvaarv paisuma nagu hiljem samast alguse saanud internetimull. Täna on California 38 miljoni elanikuga ülekaalukalt USA kõige rahvarohkem osariik (kuigi territooriumi suuruselt Alaska ja Texase järel alles kolmas) ning iseseisva riigina oleks California maailma suuruselt 9. majandus. Selle majanduse veduriks ei ole teps mitte mõnusas kliimas hästi kasvav põlluvili (kuigi ka see on väga oluline tegur) või Los Angelese filmi- ja muu kunstipärase tööstus, vaid just siinsamas Stanfordi ümber laiuv Silicon Valley oma tehnoloogiaettevõtetega.
San Francisco lahe suudmest lõunasse kulgev Silicon Valley on eemal asuvatest mägedest vaadates nagu üks hiiglaslik kauss, mille põhjas tõepoolest veel pool sajandit tagasi laiusid põhiliselt apelsini-, virsiku- ja õunaistandused ning mille nõlvadel kasvatatakse tänaseni viinamarju ja kääritatakse päris korralikku veini. Ühtlaselt meeldiv kliima on siinkandis ausalt öelda küll vaid oru põhjas ja kausist üles- ja allapoole jäävade mäeküngaste taga. San Francisco linnas sees on ilm muutlik nagu – vabandust koleda klishee pärast! – naisterahva tuju: kindel on vaid see, et üsna tihti rullib üle linna ookeanilt vatilasuna ligi hiiliv udu, mis mähib pea iga päev endasse nii kauni Kuldvärava silla kui sageli ka terve südalinna, külvates oma teel läbi luu lõikavat jahedust ja rõskust. Olles linnas end sallidesse-kinnastesse mähkinud, võib 40minutilise autosõidu pärast tagasi Palo Altosse jõudes vatid seljast visata – siin peab vaid jaanuaris arvestama sellega, et varahommikul tuleb sõiduki esiklaasilt jääkirmet kratsida. Päris muretu siin looduse pärast siiski olla ei saa: Vaikse ookeani “tuleringi” kuuluval Californial lasub ju siiski pidev maavärinaoht.
Mäed, nendega seonduvad maavarad ja loodusnähtused olid ilmselt lisaks Leland Jr lühikeseks jäänud elule ka Stanfordi ülikooli loomise tõukejõuks. Esmajoones just (mäe)töösturitele suunatud ülikool pani aluse tugevale inseneriharidusele. Juba esimeses lennus lõpetas mäetöösturina näiteks hilisem USA president Herbert Hoover (mitte segi ajada legendarse FBI juhi Edgar Hooveriga! väidetavalt pole nad isegi sugulased), kelle järgi said 1929. majandusdepressiooni langenud USA tänavatel kodutuid katvad ajalehed pehme nimetuse “Hooveri tekikesed” ja kelle auks rajati Stanfordi keskele Hooveri-nimeline torn, millest on saanud ülikooli tuntuim maamärk ja sümbol. Hooverist enam mõjutas Silicon Valley ajaloo kujunemist aga Palo Alto “oma poiss”, MIT-kraadiga elektriinsener Frederick Terman, kes lõi 1940ndatel Stanfordis inseneride koolkonna, mis pani aluse nii pooljuhitööstusele kui soodsale start-up-keskkonnale. 1950-60ndatel sai tänu külluses leiduvale ränile (aitäh tähelepanelikule lugejale!) hoo sisse algeline kiibitööstus ning 70ndate alguses alustas tegevust esimene tehnoloogiaettevõtteid rahastav riskikapitalifirma.
Sealt edasi tulid juba kõik need HPd, Intelid, Apple’id, Google’id, Facebook’id, mis sündisid garaazhides, kus keegi ju oma autosid ei pargi… Aga see lugu on juba kõigile tuttav.