Väärtuslikud vanad oskused

Aastake Ameerika läänekaldal California kuldsete nõlvade vahel Stanfordi ülikooli mõnusas heaolumullis ei suutnud hoolimata ümbritsevast küllusest hävitada minu ehteestlaslikku alalhoidlikkust.

Ühel järjekordsel päikesepaistelisel päeval märkasin meie hoovi prügikastide kõrval täiesti kobedat mööblikomplekti: laud ja neli tooli. Kuigi meie pere pisike möbleeritud tudengikorter oli niigi üsna kitsas, hakkas mul neist mööblitükkidest kahju ja ma otsustasin nad kurvast lõpust päästa. Puiduosad pühkisin lihtsalt lapiga puhtaks, kuid toolipõhjade katteriie vajas vahetamist. Hankisin poest poolteist ruutmeetrit mööbliriiet ja klambrilööja ning asusin hoovi peal asja kallale. Continue reading

Käsitööoaas kesk Räniorgu

Mitte kõik inimesed ei tegele Ameerika Ühendriikide tehnoloogiamekas Silicon Valley’s mikrokiipide tootmise või tarkvara arendamisega. Küllalt on ka neid, kellele meeldib vana hea õmblustöö. Selle tööga saab korralikult raha teenida või teistele rõõmu teha.

Nagu nimigi ütleb on Sunnyvale üks päikeseline linnake Californias Silicon Valley nimelises orus kõrgete mägede vahel Vaikse ookeani kaldal. See kant on tuntud maailmakuulsate tehnoloogiaettevõtete hällina: siit on kivivikse kaugusel Cupertino, kus asub Apple’i peakorter; lähedal on USA suuruselt kümnes linn San Jose, kust on alguse saanud kümned tuntud hiidkorporatsioonid nagu eBay ja Cisco. Continue reading

Californication

Tõtates liibuvas spordidressis läbi varahommikuselt unise ülikooliküla, näpus karp vastküpsetatud muffinitega ja kuklas kuldav Kalifornia päike, kerge tuuleiil kandmas sõõrmetesse roosadesse õitesse uppuvatest hekkidest lenduvaid mõrkjaid aroome, taipasin mingi talumatu kerguse ajel, et umbes just täpselt sellisena kujutasingi ma Eestis olles ette elu Ameerika läänerannikul.

See on klassikaline (ja üsna võlts) Ameerika stereotüüp. Continue reading

Linnapea on majas!

Minu sünnilinnas Raplas on legendaarne trahter nimega “Linnapea juures”. See on klassikaline väikelinna “eliit”pubi, mille raske tumeda puidu ja vanade raamatute (või nende mulaazhidega) täidetud riiulitega viimistelud sisekujundus matkib suuremates Eesti linnades tegutsevat Scotland Yardi nime kandvalt pubiketti (mis on ju omakorda võtnud idee sadadest inglise kõrtsidest). Tõsi küll, minul isiklikud soojemad suhted selle asutusega puuduvad, kuna kõrts avati siis, kui olin juba sünnilinna “tolmu jalgelt pühkinud” (mitte, et ma 14aastaselt oleks olnud kõvem kõrtsikärbes), aga eks olen hiljem nii mõnigi kord “Linnapea juurest” läbi astunud. Võibolla on nostalgia minu mälu tumestanud, aga ma usun, et nälga seal kindlasti ei jää: menüüs on korralikule väikelinnapubile omaselt kopsakad praed (valikus legendaarne kartul: keedu-, prae- või frii-), tihked supid ja nii mõnigi helget lapsepõlve meenutav vanaemapärane magustoit, näiteks kohupiimakreem riivleivaga. Continue reading

Positiivne psühholoogia

Ma teadsin juba ette, et selline asi ei ole minusuguse skeptiku jaoks. Samas pures väike kahtluseuss mu hinge: mine tea, äkki nakatab heldimusepisik lõpuks mindki. Ehk on olemas mingi universaalne rahuloluvalem, mille peale ma pole seni tulnud? Ehk leian abi oma hingehädadele, muutun iseenda ja teiste suhtes leplikumaks? Ehk saab minust kokkuvõttes koguni veidi positiivsem ja parem inimene?! Continue reading

Kuristik maisis

Vahepeal ilmus Ekspressis järjekordne Obama-teemaline artikkel minu sulest. Ajaloolise järjepidevuse huvides avaldan selle ka blogis (enda originaalpealkirjaga, mille autorlus küll jaguneb ühe tuntud majandusteorteeriku ja tudengi vahel):

Pühapäeval alustab Barack Obama oma teist ametiaega Ameerika Ühendriikide presidendina. Kuidas ta on täitnud oma valijate ootusi ja mida lubab uueks ametiajaks, kirjutab Ede Schank Tamkivi. Continue reading

Unistuste kaubastu

Lugesin Mehhikos – rannapuhkusel on ju alati nii palju aega ja võimalusi lugeda! – üsna keskpäraste raamatute kõrval kaanest-kaaneni läbi ühe väga sisuka Vanity Fair’i numbri, muuseas põneva artikli Tory Burch’ist ja temanimelise äri jagamisest eksabikaasaga. Kuigi ma ei pea end jaekaubanduses just päris võhikuks – pigem vastupidi -, pean tunnistama, et Tory Burch’i nime kuulsin esimest korda ja ühtegi tema poodi pole ma varem märganud, ammugi veel üheski sees käinud.

Eile istusin aga Cemex’i-nimelises auditooriumis, kus laval vestlesid omavahel toosama Tory Burch ja ajakirja Fortune toimetaja Pattie Sellers. Continue reading

Peetruse väravas

Seistes San Francisco lennujaama passikontrollisabas valdas mind tunne nagu ilmselt hundikarja poolt sisse piiratud sõralisel, kes üritab võsa vahelt hiilides hinnata võimalikku riski vastase poolt. Milline neist piirivalvuritest võiks olla mulle kui saakloomale kõige vähem ohtlik, millisest pilust õnnestuks lipsata eemal paistvasse metsatukka? Värisesin muretult jutlevate kaasturistide vahel kui kitseke haavanoorendikus.   Continue reading

EMA: esindusliku moega autojuht

Olen viimasel ajal oma isiklikke tunde planeerides aru saanud, et jahmatavalt suur hulk ajast ja võhmast läheb laste sinna-tänna transportimisele ja sõna otseses mõttes tribüünil istumisele. Vaadates ikka ja jälle hommikuti, pealelõunati ja õhtuti laste koolimajade ees neid justkui mõnest tuntud teleseriaalist välja astunud üliheas vormis ja (ALATI!) liibuvat spordidressi kandvaid emasid, kes hiiglaslik taaskasutatav kohvitops ühes ja mingist müstilisest varust varastatud ajal lapse järjekordse kooliprojekti jaoks valminud taies teises käes, tõttavad pärast võsukese kooli toimetamist omi asju (st tõenäoliselt mõnd järjekordset vabatahtliku-projekti) ajama, taipasin jahmatusega: ma ju olen ise ka samasugune (v.a see sportlik vorm), tõeline Soccer Mom!? Continue reading

Komm või pomm?!

“Tundub, et kommidega jäime plussi,” nentis mu abikaasa kommikaussi kohale küünitades kergelt iroonilisel hääletoonil justkui selle pika päeva kokkuvõtteks. Mina ei jaksanudki pärast 12 tundi jutti väldanud konsumeerimistralli teha enam muud kui rammestunud koivad diivanil välja sirutada. Ülakorruselt kostus hüplikku põntsatamist ja ebaadekvaatset itsitamist, kuigi lapsed olid juba tund aega tagasi saadetud oma vooditesse. Nad olid küll tarbinud vaid murdosa neile saagiks langenud maiustustest, kuid ilmselt sellest piisas, et põhjustada hüperaktiivsust tundideks.  Continue reading