Minu sünnilinnas Raplas on legendaarne trahter nimega “Linnapea juures”. See on klassikaline väikelinna “eliit”pubi, mille raske tumeda puidu ja vanade raamatute (või nende mulaazhidega) täidetud riiulitega viimistelud sisekujundus matkib suuremates Eesti linnades tegutsevat Scotland Yardi nime kandvalt pubiketti (mis on ju omakorda võtnud idee sadadest inglise kõrtsidest). Tõsi küll, minul isiklikud soojemad suhted selle asutusega puuduvad, kuna kõrts avati siis, kui olin juba sünnilinna “tolmu jalgelt pühkinud” (mitte, et ma 14aastaselt oleks olnud kõvem kõrtsikärbes), aga eks olen hiljem nii mõnigi kord “Linnapea juurest” läbi astunud. Võibolla on nostalgia minu mälu tumestanud, aga ma usun, et nälga seal kindlasti ei jää: menüüs on korralikule väikelinnapubile omaselt kopsakad praed (valikus legendaarne kartul: keedu-, prae- või frii-), tihked supid ja nii mõnigi helget lapsepõlve meenutav vanaemapärane magustoit, näiteks kohupiimakreem riivleivaga.
Kõrtsi kummaline nimi tuleb sellest, et samas kõrvalmajas, mida mina oma lapsepõlvest mäletan küll kohaliku tuletõrjehoonena, asub Rapla linna(ametlikult küll valla-)valitsus ja mille esist “kaunistab” lössivajunud sibulapea-Cipollinot meenutav skulptuur nimega “Linna pea”. Arusaadavalt on Rapla-sugusel väikesel asulal vaja oma linnaks olemist igal võimalusel rõhutada, sest linnastaatuse sai kõigest 6000 elanikuga Rapla alles 1993. aastal, et kümme aastat hiljem Eesti kummalise regionaalpoliitika tulemusel liituda vallaga. Igatahes istub linna/vallavalituses ka Rapla linnapea (ehk ühtlasi vallavanem), kes Rapla linnapea statuudi järgi peaks olema igati “tark, aus, tubli ja sõnapidaja” (ei saa öelda mees, sest hetkel istub sel ametipostil naine). Mida muud üks linnapea olema peakski!
Muidugi olen ka mina igati tark, aus, tubli ja eelkõige sõnapidaja ning tänu sellele olen ma lausa 11kordne linnapea! Tõsi küll, ükski nendest kohtadest ei ole linn. Ma olen “linnapeaks” kahes Palo Alto algkoolis, korvpalliväljakul, aianduspoes ja kooli eksperimentaalaiandis, ühes kangakaupluses, keemilises puhastuses, looduskaunis amfiteatris, sõprade peomajas ja jätkuvalt ühes Mehhiko villas ja kogunisti Saaremaal Laimjala vallas asuvas külapoes. Need on kohad, kus ma olen viimase aasta jooksul käinud enam kui keegi teine.
Või tegelikult ilmselt ei ole, küll aga olen kõige usinamalt nendes kohtades “sisse tshekkinud”. Täpselt aasta tagasi tagasi hakkasin nimelt kasutama Foursquare‘i mobiilset asukohateavitusteenust (oh, kuidas mulle ei meeldi sõna app!). Nii nagu minusuguse “technically challenged” inimese puhul kombeks: asusin kasutajaks siis, kui see oli juba jõunud massidesse ja polnud enam “up and coming“. Aastaid olin üritanud koguni vastu sõdida: milleks on teistel inimestel igal hetkel vaja teada, kus mina parajasti viibin (või siis vastavalt EI VIIBI)!?. Kas on ikka vaja ajal, mil meie liikumisest ja tegemistest jäävad kõikjale nagunii kõikvõimalikud nähtavad ja nähtamatud elektroonilised jäljed, ise veel täiendava infomüraga seda keskkonda risustada ja ennast liialt nähtavaks muuta?!?
“Looks like you’re near Abrams Ct. Tap here to check in” teatas minu telefon mõni tund tagasi, kui olin jõudnud koju igahommikuselt laste kooliviimise tuurilt. Oma poja kooli olen muide viimase kuue kuu jooksul registreerunud 94 korral ja tütre kooli koguni 144 korral! Kuidas siis nii, kui nad mõlemad käivad koolis iga päev? Ja miks on mul üldse vaja oma tuttavaid teavitada, et olen lapsed kooli viinud?
Hakkame siis tagantpoolt pihta. Selle viimase küsimuse vastus on, et mul tekkis endal sportlik huvi teada, kui palju kordi olen viinud lapsi kooli mina ja kui tihti teeb seda minu abikaasa. Viimastel nädalatel on ta tõesti võtnud hommikud suuremas osas enda peale, aga laste koolist toomine on siiski 99% juhtudest minu õlul. See on minu päevade sümboolne raam ja isikliku aja stopperlüliti. Ja seda infot jagan ma siiski vaid väga valitud hulga sõpradega.
Lisaks olen enda jaoks sätestanud reegli, et registreeruda ühte või teise kohta saab siiski juhul, kui sa tõepoolest oled antud asutusse sisenenud (ja tegu peab olema tõesti suuremal või vähemal kujul avaliku kohaga; enda ja teiste kodudes viibimine ei vaja teavitamist). Seega kui ma viin lapsed kooli autoga ja laps läheb üksi autost välja ja kooli väravast sisse (see on Ameerikas väga tavaline ja iga koolimaja ees on vastav ringijas sissesõidutee, kus saab lapsi ohutult “maha laadida”), siis mina tegelikult ju koolis ei käinud.
Kuigi Foursquare’is tekib kasutajate vahel kindlasti ka teatav põnev konkrentsimoment ja soov olla oma sõpradest suurema punktiskooriga parem, on selle teenuse suurim võlu minu jaoks võimalus leida lähedalasuvaid söögikohti ja muid vajalikke teenuseid. Ja minu jaoks on ka Fourquare’i asukoha määramise kaart sageli suuremaks abiks kui sageli aiateibaid näitav auto GPS-seade. Muidugi võiksin ma kasutada ka Yelp‘i, mis aitaks mul ilmselt märksa laiemat valikut kohti leida, aga ausalt öelda ei taha ma teada, mida arvab Itaalia restorani pastade kvaliteedist keegi suvaline Mike M. või Sharon T., minu jaoks on piisav kinnitus selle koha headusest see, kui seal on juba mitu korda käinud minu hea tuttav Irmelin H.
Aga kindlasti on oma liikumisharjumuste järgi võimalus ka enda jaoks mõtlemapanevaid järeldusi teha. Kuigi ma käin konkurentsitult kõige sagedamini kahes alg- ja ühes ülikoolis, olen ma möödunud 6 kuu jooksul käinud kümnes erinevas toidu- ja riidepoes (mitmes neist omakorda kindlasti rohkem kui 10 korda), üheksas Itaalia ja Ameerika restoranis ja seitsmes bensiinijaamas. Eriti märgiline oli hetk, kui olin poole aasta jooksul juba 11. korda vajutanud “check-in“-nuppu kohalikus meditsiinikeskuses. Õnneks pole viimase kuu jooksul sinna enam asja olnud.
Muidugi on see hirmutav “suur vend jälgib sind” omamoodi praktiline. Selle asemel, et saata abikaasale tüütuid tekstisõnumeid, et “Kus oled ja millal tuled?”, “Kas oled juba lapsed peale korjanud?” või “Kas oled juba sinna söökohta jõudnud, kus pidime kokku saama?”, piisab nupulevajutusest Foursquare’is. Samuti saan sageli teada, et nii mõnigi tuttav viibib ootamatult suisa kõrvaltänavas ja nii võime ju ühildada meeldiva kasulikuga ning koos kohvikusse maha istuda. Selle argumendiga ma muide enda telefonis teenuse aasta aega tagasi aktiveerisingi, kui ees ootas lend üle ookeani uhkes üksinduses, vahepeatusega maailma igavuse edetabelis teist kohta hoidvas lennujaamas. Paraku ei sattunud tol korral minu teele ühtegi tuttavat.
Teisalt, kui oled tõesti tegemas valgustkartvaid, st tähelepanu mittevajavaid tegusid, ei sunni keegi sind oma liikumisi avalikustama. Ilmselt ei registreeri ontlik meesterahvas end naistepäeva eelõhtul lille- või ehtepoodi (kuigi sealt saaks teenida topeltpunktid, kuna ta pole ju vastavas asutuses varem kordagi käinud!) ja samuti tasuks jätta tegemata “vanity check” uhkes büroos, kus sai käidud ülisalajasel (või hoopis ebaedukal) tööintervjuul.
Kui jõuda ringiga tagasi minu kunagisse kodulinna (ajaloolise ja minu arvates moodsast variandist märksa nunnuma nimega) Rappelisse, siis ma ei teagi tegelikult, kas kõrts “Linnapea juures” seal ikka tegutseb. Ma igatahes loodan, et tegutseb. Ehk juba paari kuu pärast saan ma Foursquare’is vajutada “check-in” nuppu ja nentida, et ma olen nüüd “Linnapea juures” linnapea!