Taas algas kevad! Palo Altos ametlikult 20. märtsi hommikul kell 9:47. Kuigi ma olin sel ajal juba ärkvel, magasin ma selle hetke muidugi maha. Aga looduses on kevade saabumist olnud märgata juba mõnda aega.

Paar nädalat tagasi sadas siin lõpuks korralikult vihma, kohe pea nädal aega jutti. Nüüd on taevas jälle ühtlaselt sinine ja rohi lõi jällegi rohetama. Õhus on värskuse, lillede ja märja muru hõngu. “Lõhnab nagu Saaremaa!”, teatas Etta õhku nuuskides tabavalt.

Mullegi tuli peale väga eestilik tunne, selline hiliskevadine ärev ängistus, mil õues toimub roheline plahvatus, kõik õitseb ja kasvab mühinal ning inimesed ei taha enam püsida nelja seina vahel. Juba esimeste soojemate päikesekiirte saabudes tabab eestlasi eelseisva suve aimduses mingi ähmane segu elevusest ja erutusest, tänavapilti ilmub päevapealt palju paljast lubivalget ihu ja igas endast lugupidava majaomaniku eeslinna tagaias tossavad kõrvuti lehehunnik ja söegrill.

Eestis juhtub see alati kusagil maikuu lõpus, juuni alguses, mil õide puhkevad korraga nii jõulised kastanid, kirbelt lõhnavad lillad sirelid kui nende jahedas varjus piiluvad häbelikud ja leebed piibelehed. Ma jumaldan neid õisi ja seda aastaaega! See on see aeg, kui kevadest saab märkamatult suvi ja ilmselt mitte juhuslikult on koolide lõpetamise aeg, mil noored, ärevil meeltega inimesed peavad otsustama, mida oma eluga edasi peale hakata. Mulle meenuvad alati läbi piimja udu need maikuud 1990ndate lõpus, mil keskkool hakkas lõppema ja me kolasime klassikaaslastega sihitult mööda Tallinna vanalinna, mis hoolimata üsnagi tüütust “Country Study”-nimelisest kodulinna ajalugu tutvustavast õppeainest pakkus meile siiski lõputut avastamisrõõmu tänu sellistele müstilistele nurgakestele nagu Taani Kuninga Aed või dominiiklaste kloostri sisehoov. Sealsetes varjulistes ja rõsketes soppides segunes aastasadadega kogunenud magsuhapu kõdu ja läpp kevade pulbitseva värskuse ja õigustatud ootusega, et kõik parem on veel ees. Teismelistena olime me ilmselt liialt hõivatud oma isiklike murede ja rõõmudega ega pannud tähele neid tormilisi muutusi, mis toimusid samal ajal meie ümber Eesti ühiskonnas ja riigis. Või ehk olid need mürsikueas läbi elatud talongisabades seismised ja lääneliku kauba järele õhkamised meid juba sellisel määral kalestanud, et me ei suutnudki enam kõige selle sees olles neid muutusi adekvaatselt tajuda? Või ehk just sellepärast tundusidki need vanalinna hallid müürid nii turvalised ja kaitsvad – nad sümboliseerisid sel kiirete muutuste ajal midagi jäävat ja ajastuteülest.

Sel kevadel, siin Silicon Valley’s, küsivad inimesed aeg-ajalt oma “esimese maailma murede” kurtmise vahele (“Appi, ma kõrvetasin täna hommikul lattega oma keelt!”, “Kujutad ette, mu koristaja jäi 15 minutit hiljaks ja keeras kogu mu päevaplaani pea peale!”, “Ma ei olnud kuus kuud maniküüris käinud ja nüüd, kui ma seda tegin, tõmbasin salongiuksest välja astudes värske küünelaki rattaketi vastu kortsu!”), kuidas eestlasi mõjutab olukord Ukrainas. Tõsi ta on, see teeb rahutuks. Isegi mu 8aastane poeg teatas ühel päeval, et “Täna õpetaja küsis, kas keegi oskab tuua näiteks mõnda sõda ja siis minul ja Arie’l – kelle vanaema on lätlane – tuli kohe meelde see, mis praegu toimub Ukrainas! Ja nii me siis rääkisime sellest, mida me teame ja kõik teised kuulasid, suud ammuli.”

Aga igapäevaselt on minu heaoluühiskonna-vatis kasvanud lastel muidugi hoopis teised mured. Oh seda hädaorgu, kui jälle peab koolist kolm kilomeetrit jala koju vantsima! Minu seletused, et Eestis on mõnes külas tänase päevani tavaline, et lapsed kõnnivad iga päev praksuvas pakases kilomeetreid läbi lumehangede kooli ja tagasi, mõjuvad umbes sama ulmeliselt kui aastaid tagasi kord söögilaua taga mulle ja sama vanale täditütrele suunatud vanaisa röögatus: “Leningradi blokaadi ajal sõid inimesed saapataldu ja püksirihmu ja teile ei kõlba minu tehtud klimbisupp!?!”.

Ühel päeval puhkes mu poeg koduteel südantlõhestavalt nutma, sest ta oli märganud kõnniteel vihmaussi, kes oli kuuma päikese kätte sattunult üsna krõmpsuks tõmmanud. Üritasime teda siis muru sisse tõstes veel päästa, kuigi mu oluliselt praktilisema meelelaadiga tütar andis meie selja taga seistes käredal häälel ekspertdiagnoosi: “Ilmselt on juba hilja!”.

Mõnikord meeldib meile (st mulle) varieerida koduteed kõige otsesema jalutuskäigu asemel läbi Barron Parki kitsaste ja käänuliste põiktänavate, sest nii põnev on uurida neid justkui lössi vajutatud kummalisi maju neis imeliselt rikkaliku haljastusega aedades. Mõned on tillukesed kui nukumajad, värviliste vitraazhakende ja komplekti kuuluvate aiapäkkapikkudega. Teised, umbes 1970ndatel ehitatud elamud (nagu ka see legendaarne “Facebooki maja” ehk hoone, mida Mark Zuckerberg oma esimesel California-suvel koos sõpradega rentis) meenutavad oma madala viilkatuse ja lihtsa puitkarkassiga pigem nõukogude laudahooneid. Kolmandad, suuremat sorti ja sageli modernse kuubi kujulised, kuid sekvoiasindlitest laotud seintega, on minu lemmikmajad. Üha rohkem kerkib ka täiesti uusi kahekordseid elamuid, mis oma keeruliste ümarnurkade ja trapetsoidsete tugisammastega aimavad korraga järele nii mehhiko- kui hiinapärast arhitektuuri, ja kui ise ei näeks, ei usukski, et kõik see on painutatud puitplaat.

Ühel kenal hommikul hakkas tänavalt kostma kõvemat müra ja ma eeldasin, et naabertänava maaparandustööd on nüüd jõudnud ka meie uulitsale, kuid õhtusel jalutuskäigul avastasin suure üllatusega, et meie naabri naaberaias oli päevaga maja kokku lükatud – järel oli vaid hunnik kivi ja saepuru segu! Küllap kerkib sinnagi uus ja veel uhkem maja. Eile kostus samalt krundilt sae undamist ja nägin, et maha võeti hiiglaslikke puid. Marssisin kohale ja küsisin, et ehk saaksin endale osta paar kärutäit pakke kaminapuudeks. Saemehed, keda krundil toimetas 5-6, pistsid läbisegi hispaania keeles sumisema; üks vuntsidega, ilmselt ninamees, tuli kohe kiirel sammul minu juurde ja hüüdis rõõmsalt: “Need on väga head puud! Seeder sobib väga hästi kaminapuuks. Me anname heameelega kõik sulle niisama ära! Me peaks need muidu viima San Jose utiliseerimiskeskusesse ja selle teenuse eest maksma.”. Õhtuks oli minu tagahoovis selline hunnik küttematerjali, et jätkuks kolmeks talveks ka pakaselises Eestimaa kliimas.

Kuigi mind tegi muidugi omajagu kurvaks, et naabrid nii ilusad suured puud maha võtsid, pole siinkandis kõrghaljastuse puuduse üle põhjust kurta. Needsamad kalifornia seedrid, mis muide taluvad hästi põuda, pakuvad omakorda varju madalamatele kirevatele puudele ja põõsastele, sageli võib aianurkades kõrvuti näha selliseid kooslusi nagu raskete viljade all ägav apelsinipuu ja täies õiteilus, kuid veel lehevaba magnoolia. Ka meie tagaaias on kahe kõrge sekvoia varjus korraga õitsele puhkenud nii priskete roosade õielehtedega gardeenia (“See kant siin ongi just gardeeniate poolest tuntud!” seletas meile üks päev külla tulnud majaomanik Michelle) kui tundmatu põõsas, mille imekaunid valged õitekobarad levitavad küll talumatut lehka. Ja alles paar päeva tagasi sain teada, et meie aia sissesõidutee ääres kraavipervel kasvav hallikasroheliste lehtedega kena põõsas on kuldakaatsia ehk austraalia kummiakaatsia, millest on tänu tema armsatele pehmetele kollastele tupsõitele saanud Austraalia rahvuslill. Californias aga peetakse seda võõrliigiks, millest oleks parem vabaneda. Seda väitis mulle vanapaar, kes käis meie aeda läbivast kraavist võtmas veeproove – pidavat olema järjekordne vabatahtlike ühendus, mis hoiab regulaarselt silma peal Palo Altot läbivate ojade veekvaliteedil. See on järjekordne näide aktiivsest kodanikualgatusest, mida siinkandis võib kohata sõna otseses mõttes iga nurga peal.

Nii näiteks toimib meie majast umbes poole kilomeetri kaugusel olev eeslikasvandus üksnes kohalike aktivistide hoole ja armastuse toel. Väidetavalt Shreki multikast tuntud eesli prototüübiks olnud pisike töntskas Perry ja tema oluliselt sihvakam sõber Niner (kolmas eesel heitis paar aastat tagasi hinge) elavad suhteliselt armetus aedikus, mis on Palo Alto lastega peredele menukas vaatamisväärsus. Lapsed võivad eeslitele viia vastavasse postkasti kirju või porgandeid ja panna annetuskasti raha, kuid omal initsiatiivil toita neid ei tohi, sest küllap lapsed kipuks eeslitele ikka pakkuma kommi ja küpsist ja muud kõhuvalumaterjali. Kord sattusime peale, kui Ninerile tuli külla loomaarst, sest vaene loom olevatki juba nädal aega kõhuvalu käes vaevelnud. Ta sai süsti ja oli juba järgmisel päeval oluliselt paremas tujus. Perry on aga viimasel ajal üsna norus, sest ta on pandud rangele dieedile ja eelmise talve prullakast figuurist on tänaseks üsna vähe järel. Ometi laseb ta sõbralikult lastel oma lakka silitada ja üritab oma pehmete mokkadega paitaja peost midagi leida, sellal kui Niner kopsib jonnakalt kabjaga vastu maad, sest väiksemale, nunnumale ja kuulsamale kolleegile pööratakse alati rohkem tähelepanu. Pealtvaatajad on oodatud etteaste ära näinud ja jalutavad rahulolevalt edasi.

Siinsetel tänavatel valitseb turvaline suburbia-idüll: keskkoolilapsed sõidavad kooli jalgratastel, mugavas spordidressis vanadaamid pissitavad tänavanurgal kandilise kujuga koerakesi, noored emad teevad käru lükates tervisejooksu. Kõik vastutulijad ütlevad sõbralikult “Hi” ja “How are you!”. Üha sagedamini juhtub seda, et mõni auto peatub minu kõrval ja juht küsib teed (jah, kus on teie GPSid ja nutitelefonid?! Halloo, Silicon Valley?!). Eks ta ole ju omajagu kompliment ka: ju siis ma näen juba nii “kohalik” välja.

Paar nädalat tagasi jalutasime pärast järjekordset mõnusalt laiska pühapäevast lõunasööki El Caminol siinsamas terve perega, kui vastu komberdav jõuluvanahabemega vanahärra hüüatas meid nähes rõõmsalt: “This is one true All-American family!”. Me ei hakanud siis tema tuju rikkuma sõnumiga, et oleme hoopis kusagilt Ida-Euroopast ja elame Ameerikas ainult ajutiselt.

Või kas ikka oleme ajutiselt? No kes seda enam teab. Väga palju kuuleb neid lugusid, et “Tulin siia õppima ja siis jäin…” või “Ütlesin oma naisele, et jääme üheks aastaks veel siia… ja sellest on nüüd 20 aastat möödas!”. Mis on üldse tänapäeval püsiv ja kindel? Kus olen ma turist ja kus “oma”, kui ma veedan üheksa kuud aastast Californias ja kolm kuud Eestis? Või kui tulevikus on see jälle vastupidi?

Ja küsimuse “Millal te Eestisse tulete?” asemel võiks küsida ka: “Millal tuleb Eesti meie juurde?”. Sel aastal on igasugu eestlaste üritusi olnud nii palju, et kohati tuleb endale meelde tuletada, et me asume siiski Ameerikas, mitte Eestis. Muidugi oli meil ka eelmisel aastal kohalike eestlastega läbikäimist, kuid pärast “Stanfordi mullist” väljumist on kaasmaalastega läbikäimine muutunud oluliselt tihedamaks. Nüüd tundub, et eestlasi tuleb iga kuu ja nädalaga siiakanti aina juurde. Mõnikord nad tulevad nii, et on kohe ka USA kodanikud.

Alles möödunud nädalavahetusel käisime järjekordsetel katsikutel. Sõprade maja oli eestlasi täis ja peale vastsündinu jooksis ringi kümmekond eesti keelt kõnelevat last, lisaks veel mõned kohe-kohe sündimas. Esimeses järjekorras saavad neist USA kodanikud. Kas nad saavad lisaks ka Eesti kodakondsuse, sõltub juba vanemate suvast ja vaevast. Või lõppeks, mis tähtsust on sellel, mis on kirjas passis? Pass kui isikutuvastus- ja/või reisidokument on ju võrreldes näiteks maksukogumisega suhteliselt hiline riiklik sunnimehhanism (siinkohal pean jällegi kiitma John Torpey raamatut “The Invention of the Passport: Surveillance, Citizenship and the State”).

Ühel päeval uurisin oma lastelt, et mis nende arvates rahvuse määratluse alus. Kui sa unustad Ameerikas elades eesti keele, kas siis ongi sinust saanud ameeriklane? Või kui sa pole kunagi osanudki muult keelt peale inglise, aga su vanavanemad on eestlased, siis kas võid ennastki tituleerida eestlaseks? Etta, kelle omatte toimetamisi saadab üha sagedamini inglisekeelne sõnamulin, arvas, et ju see on ikka keeleoskuses kinni. Gustav, kes kurdab, et paljud eestikeelsed sõnad hakkavad meelest minema (tegelikult avastab ta igapäevast sõnavara laiendades, et pole neid kunagi teadnudki), arvas, et pead olema selles riigis sündinud. Kui me siis edasi arutasime, et kas eesti sõprade väike õde, kes sündis Ameerikas, polegi siis eestlane, leidsid mõlemad, et eks rahvus sõltub ikkagi sellest, mis rahvusest on su vanemad. Aga mis saab siis, kui ema on eestlane, isa venelane ja laps sünnib näiteks Norras…? Eks see ole keeruline, eksole. Selle taustal tuleb jällegi tõdeda, et õnneks on meie igapäevased mured ikka oluliselt lihtsamad.

Ma olen muide harjunud lihtsalt rõõmsalt noogutama, kui keegi jälle imestab: “What?! Eesti rahvaarv on 1,3 miljonit ja teil on oma keel??? Ja te räägitegi lastega kodus ainult eesti keeles?!”. Kui hakata siis veel täpsustama, et tegelikult sellest 1,3 miljonist kõik ei räägi eesti keelt, ilmub kuulajate pilkudesse sageli see hägune “mõistmine”, et räägid toredat muinasjuttu lahkest talutüdrukust, kes ühel hommikul ärgates mõistis lindude keelt.

Eks ta ju omamoodi “eksklusiivne” ole rääkida sellist “salakeelt”. Aga siin ei tohi jällegi valvsust kaotada, sest kui juba Hemingway-päevil oli igas sadamas mõni eestlane, siis tänases maailmas võid olla üsna kindel, et mõni kaasmaalane juhtub pealt kuulma sinu lausekatkeid nii kärarikkal Bangkoki tänavanurgal kui pealtnäha vaid putukatest kubisevas Pantanali soos, rääkimata siis San Francisco lahe piirkonnast, kus püsivalt elab kuuldavasti umbes 400 eestlast. Terves Californias on väidetavalt eestlasi 3000.

Juba teist aastat järjest tähistasime me Eesti Vabariigi sünnipäeva koos teiste kohalike eestlastega San Francisco Eesti Seltsi korraldatud vabariigi aastapäeval Sunnyvale’is. See üritus annab hea ülevaate eestluse olemusest välismaal ning kinnitab igati üsna levinud müüti, et Eestist eemal olles on eestlased kõige suuremad kodumaa patrioodid. Meiegi ajasime terve perega selga rahva(like sugemetega)riided, tegime õnnest pakatavate nägudega sini-must-valge taustal pilti ja laulsime koos kõigi teistega püsti seistes Eesti hümni.

Kirvemeetodil võib kohalikud eestlased jagada kolme rühma: 1. eestlased, kes põgenesid Eestist II Maailmasõja keerises ning jõudsid Ameerikasse pärast mitmeid aastaid Euroopa põgenikelaagrites (arusaadavalt jääb see grupp üha väiksemaks ning nende lapsed ei räägi sageli enam eesti keelt); 2. eestlased, kes tulid nõukogude aja lõpu või taasiseseisvumise alguse “tõmbetuules” Ameerikasse õnne otsima, olles valmis tegema kõige lihtsamaid töid ega pruukinud tol ajal omada selleks kõiki vajalikke pabereid (nad on sageli abiellunud teistest rahvusest partneritega ning nende lapsed ei räägi samuti sageli eesti keelt); 3. eestlased, kes on siiakanti tulnud viimastel aastatel kõrgkooli õppima või eelkõige tehnoloogiavaldkonda tööle (ja kuigi lastega räägitakse kodus üldjuhul ainult eesti keeles, tekib lastel mingi hetk faas, kus nad ei taha oma sõpradest erineda ja eelistavad rääkida ainult inglise keeles).

Igal ühel on oma lugu: kes tuli Ameerikasse suurema palganumbri pärast, kes sai horisonti avardava tööpakkumise, kes eelistab kohalikku läbipaistvat ja üheülbalist koolisüsteemi. Kõik kiidavad mahedat kliimat, tõrgeteta töötavat online-kaubandust ja võimalust rahvusvahelisse seltskonda mugavalt sulanduda. Kirutakse üle mõistuse kallist tervisekindlustust ja kinnisvarahindu ning arhailist pangandussüsteemi, kus tänase päevani kirjutatakse tshekke.

Samamoodi hoitakse kätt pulsil Eesti asjadel. Loetakse Eesti lehti ja arutatakse ühiskonnas oluliste teemade üle. Kuigi distantsilt vaadates tunduvad paljud küsimused ka naeruväärselt ebaolulised (Mitmesse uude tänavaauku joonistati Tallinnas BUS-read? Kes saab enim hääli kohalikel valimisel? Millise põneva teleprogrammiga üllatavad kommertskanalid algaval hooajal?!), on eemal viibijad oma riigi pärast mures.

Kuidas ja kuhu kooli panna lapsed, kui Eestisse tagasi kolida? Kuidas neile näidata maailma, kui aken sinna piirdub vaid otseühendusega Helsingisse ja Riiga? Kuidas korraldada haige vanaisa hooldamist, kui riigil ei jätku elu aeg tööd rüganud inimese ülepidamiseks raha ja nüüd on endal vaja tööl käia? Milleks maksta ühetaolist sotsiaalmaksu, kui eriarsti vastuvõtul saab aja- ja närvikulu kokkuhoiuks käidud ikka erapraksises? Kuidas koguda lastele iseseisva elu alustamiseks seemneraha, kui riik keelab mul nende nimel investeerida omaenda sääste? Kuidas näidata vanalinna võlusid Indiast külla tulevatele sõpradele nii, et neid tänaval “neegriteks” ei sõimataks?

Need ja paljud teised küsimused võetakse ikka ja jälle läbi. Üks võimalus on kurta ja kiruda, teine võimalus on ise käed külge lüüa ja kasvõi distantsilt aidata oma riigi jaoks midagi ära teha, nö eestlust alal hoida. Jah, ka mulle tundusid kunagi taktitundetud need väliseestlased, kes olid 50 aastat Eestist eemal heaoluühiskonnas elanud ja siis tulid kodu-eestlastele õpetama, mismoodi oma riiki (taas) üles ehitada. Aga nüüd ma saan üha rohkem neist aru: nad ju tegelikult hoolisid ja muretsesid. Palju lihtsam olnuks käega lüüa ja selg pöörata. Kuigi ega geenide ega päritolu eest ju ei põgene. “Süda, jäta järele!” nagu Ernst Enno loodud sõnadele laulis Ruja.

Ka mina olen nüüd sattunud otsapidi sellist “väliseesti” asja ajama. Möödunud sügisel, kui olime parajasti jällegi korraldamas ühe sõbranna peatse emaks saamise puhul ehtameerikalikku baby-shower’it, pöördus samas meilivahetuses üks ühine tuttav minu poole palvega asuda toimetama veebilehte “Eesti by the Bay”. Ausalt öelda ei olnud ma sellest lehest midagi kuulnud, kuid kiire guugeldamise peale leitud netileht jahmatas nii sisu kui kujundusega mind üsna korralikult – nagu oleks ajamasinas lennanud läbi mitmest erinevast ajastust, kus interneti algusaastate veebilehe-kujundus kohtub postipapaliku kirjastiiliga laulupeo sünniaastatest. Eks see ole jällegi arusaadav, sest nende eestlaste jaoks, kes kodumaalt 1940ndatel lahkusid, jäigi Eesti Aeg seisma täpselt sellesse ajastusse.

See pakkumine tuli täpselt õigel ajal õigesse kohta. Mõistagi mul ammugi käed sügelesid “millegagi kasulikuks olemise” järele, aga siin avanes lausa ideaalne võimalus ühildada oma ajakirjanikutaust veebitoimetaja- ja blogimiskogemusega! “Esimese asjana tahaks ma muidugi kohe muuta seda nime, sest ma kohe üldse ei suuda taluda kui kahte keelt niimoodi kokku segatakse,” teatasin esimese hooga kuraasikalt vastuseks. Ma kujutasin ette, kuidas karmid keelevalvurid nagu Mati Hint või kadunud Helju Vals, kellega Priit Pullerits meid Tartu ülikoolis sageli hirmutas, kukuks selle peale tooli pealt maha või pööraks hauas ringi, kui nad peaksid oma silmaga tunnistama sellist keele vägistamist. “Kui teha asja eesti keeles ja eestlastele, siis võiks ju olla läbivalt eestikeelne nimi, aga kui publik on ka ingliskeelne, siis võikski olla ka “Estonians by the Bay”, sest jällegi keeleliselt asja vaadates: siin lahe ääres ei ole ju Eesti riik, vaid ikkagi ainult selle riigi esindajad, eestlased,” selgitasin.

Muidugi sain ühel hetkel aru, et ma olin nagu rabe algaja mesimumm multifilmis “Meemeistrite linn” lennanud õitevälule, kus teised töömesilased juba aastaid rahulikult oma nestet noppinud ning asunud oma rohmakusega seal segadust külvama. Kui ma olin inimestega näost-näkku kohtunud, taustalugusid kuulnud ja selle mõttega harjunud, ei kõlanud see “Eesti by the Bay” nimi mulle lõpuks enam üldsegi nii õudne, vaid täitsa huvitav sõnamäng.

Paarikuulise ettevalmistustööga sai uus “Eesti by the Bay” veebileht veebruari lõpuks niikaugele, et olime valmis seda avalikkusega jagama. Jah, see pole lõplikult valmis ega kunagi saagi – nagu Tallinna linngi! -, aga ta on nüüd olemas. Ja selle töö käigus on minust paradoksaalsel kombel saanud märksa suurem kodumaa patrioot kui ma veel pool aastat tagasi olin. Nii et millal ma tulen Eestisse? Ma juba olen seal. Alati.