Vahepeal ilmus Ekspressis järjekordne Obama-teemaline artikkel minu sulest. Ajaloolise järjepidevuse huvides avaldan selle ka blogis (enda originaalpealkirjaga, mille autorlus küll jaguneb ühe tuntud majandusteorteeriku ja tudengi vahel):
Pühapäeval alustab Barack Obama oma teist ametiaega Ameerika Ühendriikide presidendina. Kuidas ta on täitnud oma valijate ootusi ja mida lubab uueks ametiajaks, kirjutab Ede Schank Tamkivi.
Viis aastat tagasi oli demokraatidel kaks tugevat presidendikadidaati: endine esimene leedi Hillary Clinton (nüüdseks ametist lahkunud välisminister, kelle puhul spekuleeritakse valmistumist järgmisteks valimisteks) ja toonane senaator Joe Biden (praegune asepresident). Järsku aga ilmus välja “mees metsast” (kui Chicagot kunstipäraselt nimetada pilvelõhkujate metsaks) – keegi Barack Hussein Obama, kes veel tosin aastat tagasi oli oma erakonnas nii tundmatu, et ei mahtunud Los Angeles Lakersi koduhallis peetud partei suurkogu ajal saali ja pidi tähtsate eelkäijate kõnesid jälgima autoparklas suurelt ekraanilt. Ometi sai just Obamast demokraatide kandidaat ja hiljem ka president just seetõttu, et ta lubas rahvale muutust.
Eelmiseks aastaks olid paljud endised Obama valijad pettunud, sest ta ei olnud täitnud paljusid lubadusi või polnud muutused olnud piisavalt kiired. Ometi oodati möödunud valimistelt jällegi muutust: nagu Obama juba teistkordselt aasta inimeseks nimetanud ajakiri Time oma juhtkirjas nentis, “tahtis 49% rahvastikust muuta presidenti ja 51% tahtis muutusi, mida Obama oli lubanud neli aastat varem”.
Muutuste riik
Millised muutused siis USAs Obama esimesel ametiajal aset leidsid?
Toosama Time’i number märgib, et kuigi Ameerika Ühendriigid on täna üsna samasugune riik nagu neli aastat tagasi, on ameeriklased ise vägagi muutunud. Evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwini hauarahu on ilmselt üsnagi häiritud, sest Ameerikas jäävad tema rassi esindajad peatselt vähemusse. Ja Obama suutis valimiskastide juurde tuua just need inimesed, kes tavaliselt eriti varmad valijad ei ole: mustanahalised (93% valimas käinutest andis hääle Obamale), aasialased (73%), latiinod (71%) ning alla 30aastased valijad (60%).
Vabariiklaste kandaat Mitt Romney noppis oma toetuspunktid ootuspäraselt osariikidest, mida ameeriklased ise nimetavad piibli- või maisivööks. Need on keskosariigid, mida asustab tõeline “maasool”: juba sajandite eest Euroopast paremat elujärge otsima tulnute järglased, valdavalt põllumajandusega tegelev jumalakartlik, kuid relvalembene rahvastik. Kuigi Ameerika elanikkond kasvab kõigis osariikides peale Rhode Islandi, tuleb kasv peamiselt uute immigrantide arvelt, seega võiks “põliseid” keskosariiklasi Darwini teooria järgi nimetada “nõrgemaks liigiks”. Juhul, kui nad ise muidugi usuks evolutsiooniteooriasse.
Mitte kusagil mujal ei ole aga “uue ameeriklase” nägu paremini nähtav kui suurima elanikkonnaga osariigis Californias. Siia on viimase poole sajandi jooksul tulvanud rohkelt nii Mehhiko kui Aasia päritolu immigrante, umbes iga kolmas kalifornialane on tänaseks latiino, iga seitsmes aga Eesti poolt vaadates Uuralite tagant. Hiinlasi, korealasi, indialasi on mõistagi eriti silmatorkavalt palju San Francisco lahe piirkonnas, kus sünnib ühtlasi suur osa USA innovatsioonist. Pole vaja lisadagi, et Californias noppis Obama 60,2% valijate häältest, suurem oli tema toetus vaid mõnes idaranniku miniosariigis. Veel mitu kuud pärast valimisi näeb siinkandis tänavatel palju autosid, mida ehivad sini-puna-valged kleepekad kirjadega “Obama”.
Muutunud rahvas nõuab ka paindlikumaid seadusi. Näiteks samasooliste abielud on pärast viimaseid valimisi legaliseeritud üheksas osariigis. Washingtoni ja Colorado osariigid aga seadustasid marihuaana “meelelahutusliku” kasutamise. Praegu kulutab USA aastas 40 miljardit dollarit narkokuritegevusega võitlemisele, mis sisaldab paljude arvates tugevat ülereageerimist – vanglakaristuse võib saada ka enda tarbeks soetatud kanepiga vahelejäämise eest. USA vanglates istub rohkem inimesi kui üheski teises maailma riigis – üle kahe miljoni kurjategija – ja Obama on nimetanud kriminaalseaduse ümbervaatamist üheks oma uue ametiaja prioriteediks. Leebemad seadused aitaks säästa kõvasti raha, mida pole majanduses praegu just ülemäära.
Suurel kiirusel kaljuservalt alla
Kõige suurem katsumus seisabki Obama teel majanduse jaluleupitamisel. Kui neli aastat tagasi majandussurutise lävel lubas Obama kahandada töötuse määra, vähendada riigi välisvõlga ja kaitsekulutusi, siis reaalsuses kõik need koledad numbrid nelja aastaga ainult kasvasid. Seda ei jätnud Romney-leer terves kampaanias virila naeratuse saatel ühelgi võimalusel ka märkimata. Kemplemine 2013. aasta riigieelarve ümber oli novembrikuuks kogunud säärased tuurid, et räägiti vältimatust kukkumisest “eelarvekuristikku”.
Kuristiku-metafoor võeti kasutusele viidates USA keskvalitsuse pidevale võlguelamisele. 2012. aastal kulutas USA keskvalitsus 153% maksutuludest ehk elas tugevalt üle oma võimete, rahvakeeli “tegi Kreekat”. Räägiti vajadusest tõsta makse ja kärpida kulutusi, mis aga võtaks majandusest suure tüki raha ära ja süvendaks seega kriisi veelgi. Paraku ei ole Obamal ka erilist võimalust seda olukorda vältida, kuna praegune maksusüsteem on tegelikult pärandus George W. Bushilt, kelle kehtestatud ajutised maksuleevendused nüüdseks aeguvad.
Meedia pasundas “kuristikust” terve muidu nii harda pühadeaja ning isegi tavapäraste tarbimist õhutavate jõulukampaaniate asemel täitsid reklaampindu hoopis kasinusele kutsuvad hoiatused. Näiteks nõudsid jõulueelse New York Times’i tervet lehekülge katvas tasutud teadaandes endised mõjukad riigitegelased eesotsas Bill Clintoni valitsuse välisministri Madeleine Albright’i ja Ronald Reagani aegse föderaalreservi juhi Paul Volcker’iga “Ühendriikide riigikaitsele suurimat ohtu kujutava” välisvõla vähendamist ja tasakaalus eelarveni jõudmist. “Kui me kurssi ei muuda, seab meie hiiglaslik ja üha kasvav võlg löögi alla majanduskasvu, sõjalise tugevuse ja globaalse liidrirollli,” tulistas endine raskekahurvägi. Pensionärpoliitikud kutsusid tänaseid otsustajaid üles tegema parteiülest koostööd, et ebamugavat teemat mitte kuuma kartulina käest kätte pilduda, vaid üritada aasta lõpuks leida sisuline plaan olukorra lahendamiseks maksude tõstmise, laenulimiitide seadmise ja kaitsekulutuste piiramise näol.
Sõna otseses mõttes 11. tunnil, kolm tundi enne kella kukkumist uusaastaööl, jõudsidki ülemkoja demokraadid ja vabariiklased lõpuks teatud üksmeelele “Ameerika maksumaksja leevenduse seaduse” osas. See ei tähenda, et kuristik oleks nüüdseks ohutult ületatud. 2013. aastal kasvab eelarvedefitsiit oodatud kahanemise asemel täiendava 330 miljardi dollari jagu, kuigi (jõukam) maksumaksja peab enda taskust riigile enam ära andma. Bushi-aegsed maksusoodustused jäävad kehtima inimestele, kes teenivad alla 250 000 dollari aastas. Kõrgemapalgalised, kes teenivad aastas üle 450 000 dollari, peavad aga riigile loovutama 39,6% oma sissetulekust ehk sama palju kui Bill Clintoni valitsemisajal. Juba veebruaris läheb vihane eelarvetüli edasi, sest siis saab otsa korduvalt edasi lükatud tähtaeg juba kaks aastat tagasi alanud laenulae arutelus.
Sõda võõral maal?
Rääkides kärpimisest on Obama nõus nendega, kes leiavad, et parim koht kokkuhoiuks oleks lõpetada raha loopimine sõjakatlasse. Kui juba liigagi regulaarseks muutunud koolitulistamised kõrvale jätta, pole Ühendriikide pinnal alates Kodusõjast ühtegi suuremat relvakonflikti toimunud. Rahval on aga arusaadavalt kõrini sellest, et Ameerika on pikka aega – tegelikult juba viimased sada aastat – üritanud maailma eri nurkade kriisikolletes mängida sõltumatut vahekohtunikku. Afganistani ja Iraagi sõdadele on kulunud enam rahalist ressurssi kui kõigi liitlasvägede poolt II Maailmasõjas kokku. Browni ülikoolis koostatud raporti kohaselt on Ühendriigid kulutanud “terrorismivastases sõjas” kokku 3,7 triljonit dollarit. Afganistanis on tosina aastaga langenud üle 3000 koalitsioonivägede sõduri, Iraagis kümne aastaga ligi 4500 ameeriklast.
Obama on sõjaliste missioonide lõpetamise osas sõna pidanud ja nüüd tuuakse väed lõpuks koju. See on kindlasti hea uudis sõdurite perekondadele, kuid mitte nii hea uudis Ameerika majandusele. “Turule visatakse lihtsalt 2,2 miljonit töötut,” märkis üks endisest sõjaväelasest tuttav lakooniliselt. Ta pidas ilmselt silmas kõiki veterane, kes tosina aasta jooksul võõra riigi pinnal oma riiki teeninud. Paraku ei suuda endised sõdurid sageli leida tsiviilelus endale sobivat rakendust.
Töötus on üldse väga valus teema. Igaüks tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes on viimasel ajal töö kaotanud või pole seda veel leidnudki. “Meie peretuttavate poeg sooritas advokatuurieksami ja otsib nüüd tööd, ega see pole kerge,” jutustas üks tuttav. “Minu poeg tahaks ka mingit eriala õppida, õnneks on tal praegu töö ettekandjana,” rääkis teine.
Kõiges on süüdi Hiina
Jaanuari alguses oli Ameerikas 12,2 miljonit töötut ehk 7,8% tööealisest elanikkonnast. See number on küll viimase kahe aasta jooksul pidevalt langenud, kuid samas tõusnud noorte seas: alla 20aastaste seas oli töötuse määr koguni 23,5%. Need numbrid pole küll võrreldavad näiteks Hispaania omadega, kuid ameeriklaste jaoks on hirm töö kaotada ilmselt palju tõsisem mure.
Töökohtade kadumise peasüüdlane on teadagi Hiina, mis suudab jätkuvalt pakkuda konkurentsi “maailma tehasena”. Romney kasutas oma kampaanias ka väidet, et riigi poolt doteeritud USA autotootjad Chrysler ja General Motors on kolinud viimastel aastatel 15 000 töökohta Hiina. Seepeale teatasid mõlemad autotootjad, et loovad tegelikult hoopis kodumaal töökohti juurde. Iga autotööstuse töökoht loob väidetavalt omakorda 9 töökohta teistes valdkondades (alates automüüjatest lõpetades ilmselt drive-in burgeriputkade müüjatega).
“Miks ameeriklased seda Hiina sajandit nii kohutavalt kardavad,” söandasin ma esitada provokatiivse küsimuse Hiina ajaloo kursuse seminaris professori ilmselgeks meelehärmiks. “See on väga hea küsimus,” hüüatas üks kaastudeng ehtameerikalikult, kuid pakkus seepeale ka ootamatult ausa ja enesekriitilise vastuse: “Me oleme tükk aega olnud harjunud sellega, et meie majandus muudkui kasvab, et me oleme sõjaliselt tugevaim jõud, et terve maailm peab meiega arvestama. Kokkuvõttes oleme me üks üsna enesekeskne rahvas!”
Sidebar:
Sõnapidaja mees
Eelmisel ametiajal viis Obama suurema osa eelmises valmiskampaanias ning nelja ametis oldud aasta jooksul antud lubadustest ka ellu. Enim vastukaja on kahtlemata leidnud möödunud kampaanias antud lubadus tagada kõigile ameeriklastele üldine tervisekindlustus (Medicare), mis 2010. aasta märtsis allakirjutatud patsiendikaitse seadusega ka vähemalt osaliselt tõeks sai. Samuti karmistati hiljuti seadust, mis võimaldab karistada küberkurjategijaid ja lasteporno levitajaid internetis; töös on seadusemuudatus, mis võimaldab illegaalsetel immigrantidel saada kodakondsust. Kõige vähem edukad on olnud Obama lubadused majandusvallas, näiteks pole sündinud lubatud riiklikku finantsinstitutsiooni, mis rahastaks teedeehitust ja muid transpordiarenduse investeeringuid. Värskem oluline lubadus puudutab pärast Sandy Hooki algkoolis toimunud võigast veretööd mõistagi tulirelvade kättesaadavuse piiramist, paraku pole see eriti keskosariikide elanikele sugugi vastuvõetav plaan. Saab näha, kas Obama suudab sõna pidada.
Täidetud lubadused: 236 (47%)
Saavutatud kompromissid: 126 (25%)
Murtud lubadused: 119 (23%)
Edasi lükatud: 2 (0%)
Töös: 24 (5%)
Allikas: Politifact.com