Seistes San Francisco lennujaama passikontrollisabas valdas mind tunne nagu ilmselt hundikarja poolt sisse piiratud sõralisel, kes üritab võsa vahelt hiilides hinnata võimalikku riski vastase poolt. Milline neist piirivalvuritest võiks olla mulle kui saakloomale kõige vähem ohtlik, millisest pilust õnnestuks lipsata eemal paistvasse metsatukka? Värisesin muretult jutlevate kaasturistide vahel kui kitseke haavanoorendikus.
Viimase kuu jooksul olin kuulnud igasuguseid lugusid. “Vanad valged mehed on kõige hullemad, nad usuvad, et Ameerika piir on püha ja kõik “sissetungijad” on potentsiaalne oht nende riigile,” teatas üks asjatundja. “Eelista alati võimalusel aasia päritolu piirivalvureid, nemad on kõige meeldivamad,” teadis teine. “Ei-ei, mehhiko immigrandid on kõige leebemad,” märkis kolmas. Neljas jagas kurbnaljakat kogemust: “Ära kunagi anna pikemaid kui paarisõnalisi vastuseid. Näiteks minu naiselt küsiti, et mis tööd ta teeb. Ta vastas: “I’m a software developer.” – “So, what do you do?” – “I develop software!“. Ja sellest piisas!”. Neid lugusid jutustanud inimesed on pärit Euroopast, Lõuna-Ameerikast, Aasiast, isegi Kanadast, mõnedel on üle kümne aasta kõigiti legaalset töökogemust USAs. “Oh, mind tõmmatakse iga kord kõrvale,” nentis üks Indiast pärit tuttav. “Ma juba tean seda.”
Mina pole valmis, et pean iga kord piiri ületades arvestama paaritunnise ülekuulamise ja alandamisega. Paraku olen minagi nüüd sellise kogemuse võrra “rikkam”.
Novembri lõpus tulime sõprade pulmast Belize’ist – neli päeva kõiki tühiseid elumuresid unustada võimaldavat puhkust asuursinise laguuni ääres -, kui täiesti ootamatult jäi piirivalvur Texase hiidlinna Houstoni George Bushi (st seeniori) nimelise lennujaama kontrollpunktis kahtlustavalt piidlema minu viisat: “And WHAT are you?!”
Jah, mul on teistsugune viisa kui ülejäänud perekonnal. Tudengi perekonnale tüüpilise F2-viisa asemel soovitasid nii ülikooli- kui Tallinna USA saatkonna ametnikud mul hankida I-tüüpi ajakirjanikuviisa. Sest kuigi ma ei konkureeriks ju kohalikul tööturul, peaks mistahes kirja-, raadio- või teletöö jaoks olema siiski vastav viisa. Liiati jäi meil ETV “Kapitaliga” kevadel lahkuminnes jutt, et nad ootaks, et ma Ameerika läänekaldalt – ikkagi otse Räniorust! – neile kaastööd teeksin, küllap nad saadaks umbes jaanuaris operaatori kohale. Selle kinnituseks sain ka kaaskirja, mille alusel mulle erialane viisa väljastatigi. Tõsi, novembri lõpuks olin kirjutanud vaid ühe artikli Eesti Ekspressi, aga ääri-veeri olin teletööks ideid ja kontakte kogunud ja ootasin infot, kas ja millal võiks operaatorit oodata.
“Ma olen vabakutseline ajakirjanik, hetkel ma otseselt tööd ei tee,” vastasin ametnikule täiesti ausalt. Härra oli ilmselgelt sellisest vastusest häiritud. “I need to send you to the secondary inspection!” teatas ta kuivalt.
“Kas on oht, et me jääme oma järgmisest lennust maha?” uuris minu abikaasa kõrvalt. “See ei ole minu mure,” vastas ametnik napilt ja juhatas mind koridori otsas asuvasse ruumi, ülejäänud perekond pidi jääma ukse taha ootama.
Eredalt valgustatud lumivalget ruumi sisustas kolm rida toole, millel istus kümmekond üsna ühetaolise välimusega meest, tumedad lokid geeliga pea peale kokku kängitsetud, lühikest jässakat torsot katmas tihked nahktagid ja jalas ülespoole turritavate ninadega maonahksed kingad, nägudel üsna tüdinud ilmed. Ruumi tagaseina olid ritta pikitud klaasitud boksid – ilmselt koledamate kuritegude sooritajate ülekuulamiseks. Eesseinas olid lahtised letid, mille taga istusid esmaklassilise pokkerimängija miimikat valdavad mehed, samuti üsna tursked, aga ranges tumedas univormis. Seinale kinnitatud telekas raporteeris reipahääleline reporter idakaldal märatsenud torm Sandy põhjustatud kahjudest, selle kõrval teavitas rasvase punase ristiga läbitõmmatud telefoni pilt muude välismaailmaga suhtlemisvõimaluste kasinusest.
Istusin ja ootasin, mudides närviliselt seljakotti, milles olid nii telefon kui arvuti. Meenus, et minu kirjatööde kaustas on kunagi üheks seminariks tehtud kokkuvõte John Torpey suurepärasest raamatust “The Invention of the Passport”, kust oleks saanud nii mõnegi asjakohase tsitaadi. Selle asemel piidlesin seinal suurt osutitega kella, mis andis märku, et möödunud oli juba 20 minutit. Aeg-ajalt hõigati välja mõni hispaaniapärane nimi, üks või teine onkel seisatas kuulekalt leti ääres ja esitas monotoonsel toonil ilmselt päheõpitud teksti. “When was the last time you got arrested?” kuulsin üht küsimust.
“Iidi!” hüüdis lõpuks üks tumedanahaline härra. Krapsasin kuulekalt püsti. Nii sain ma teha veel umbes viis korda. Ikka ja jälle pidin ma üritama talle seletada, et mulle soovitati mitmest allikast selline viisa hankida, kuigi ma ei avaldanud otsest soovi pidevalt töötada. Oleks ju jabur aasta jooksul mitu korda uut viisat taotleda, avaldasin arvamust. Mulle kinnitati, et töölepingut ei ole vaja, piisab autorilepingust. Laotasin vastavad paberid tema ette lauale. “Neid meil küll vaja ei ole, ” lükkas ta paberid kõrvale. “Ma ei tea, miks teile selline viisa anti. Meie töö pole seda uurida, meie töö on viisasid tühistada. Istuge, ma arutan oma kollegidega,” osutas ta tagasi toolirea suunas ja kadus taharuumi.
“Ajakirjaniku töö ei peagi otseselt välja paistma, see, et ma olen ekraanil, ei ole ainus tõestus, et ma tegelikult tööd teen. Ajakirjanik peab otsima infot, looma võimalike allikatega kontakte,” üritasin seletada, kui mind paarikümne minuti pärast uuesti leti äärde kutsuti. “Now you are making up stories, lady! This is against the Federal Law,” põrnitses mees mind üle prillide kurjalt. “Istuge!”
Hea veel, et ma ei hakanud rääkima, et olen regulaarne blogija ja üha muutuval meediamaastikul on see ehk palju pädevam ajakirjandus kui traditsiooniline uudismeedia. Selle jutu peale oleks mind ilmselt kohe vangi pandud?
“Ma kirjutasin ühele Eesti ajalehele ülevaate USA presidendivalimiste kampaaniast,” meenus mulle järgmise ülekuulamisseti ajal. “Ma võin teile näidata, see on internetis üleval,” ja sihtisin silmadega tema arvutit. “Minu arvutiekraani te vaadata ei tohi!” röögatas ta. “Istuge!”
Vahepeal jälgisin ise juba üsna klaasistunud pilgul oma kõval toolil istudes, kuidas ruumi sisenes pikka kasvu, pikas tolmumantlis ja hallide lehvivate juustega härra, välimuse põhjal hinnates itaallasest filmirezhissöör või viiuldaja, kes oli enda taharuumi toimetamisest ilmselgelt häiritud. Talle tehti telefoni kasutamise pärast mitu hoiatust, enne kui ta lõpuks leti ette kutsuti.
“Zis happens to me every time!” kraaksatas ta ärritunult. “And I’m almost a citizen, I already have my Green Card!”
“And I’m ALMOST the President of United States of America,” vastas piirivalvur külmalt ning vanahärra lasti minema.
Pärast kahetunnist ootamist-küsitlemist-selgitamist lasti lõpuks ka mind tulema. “Viisaväliselt”, vastav tempel löödi passi: eestlane võib ometi viisavabalt turistina kolm kuud Ameerikas viibida! Aga tunne ei olnud nagu Ameerika kommertsmeka embusesse suunduval turistil, vaid pigem kui terroristil, keda on tundide kaupa alandatud ja piinatud, et ta lõpuks murduks ja tunnistaks üles kõik oma pahad kavatsused.
Lapsed ja abikaasa ootasid mind koridorinurgas. Jooksime küll, aga San Francisco lennu värav oli juba suletud. Õnneks juhtus meist mööduma üks lahke lennujaamatöötaja, kes teadis, et tunni aja pärast läheb samas suunas veel üks lend ja pakkus meile oma piiksuva sõidukiga priiküüti. Saimegi lennukile!
Kuu aja jooksul vahetasin kirju ja telefonikõnesid saatkonnaga Tallinnas ja nende kinnitusel oli kõik korrektne. Saatkonna töötajad olid väga abivalmid ja viisakad, vabandasid oma kolleegide pärast. Ometi kinnitasid nad, et kaugemale nende käed ka ei ulatu. Kõige “lihtsam” lahendus oleks loobuda ajakirjanikuviisast ja taotleda uut viisat – seda saab teha näiteks Mexico City’s või Vancouveris. See protsess võtab kiirendatud korras aega 5-7 tööpäeva. Otsustasin jääda truuks oma viisale ja oodata ära, tulgu, mis tuleb.
Kuu aega hiljem oli siis see kriitiline hetk: kas San Francisco piirivalvurid leiavad samuti, et minu viisa ei päde ning võtavad seekord vaevaks selle ka lõplikult tühistada ja mind ehk koguni järgmise AeroMexico lennuga tagasi sihtpunkti saata?! Meie ees rivis seisnud Mehhiko perekond eskorditi in corpore taharuumi. Mitte väga julgustav märk!
“So who do you work for?” küsis heleda nudipeaga noormees lamineeritud leti tagant mitte just ülemäära sõbralikult. “Ma olen vabakutseline,” ahmisin kalahäälel ja surusin higised pihud kokku, olles valmis järjekordseks kafkalikuks küsimusteraheks. “This is really good! As long as you keep reporting!” vastas ta naeratades. “Teie riigis, Eestis on vist ajakirjandusvabadus viimase kahekümne aastaga oluliselt paranenud, mis?”.
HUHHH! Tonn muret kukkus õlgadelt. San Francisco tundus korraga nii kodune koht. Ja minust oli jälle saanud inimene!
“Gavarite võ pa-russkii?” küsis ameeriklasest piirivlavur vaid kerge aktsendiga juba lausa vandeseltslaslikult meie passe tagasi ulatades. “Welcome back!”