Lugesin Mehhikos – rannapuhkusel on ju alati nii palju aega ja võimalusi lugeda! – üsna keskpäraste raamatute kõrval kaanest-kaaneni läbi ühe väga sisuka Vanity Fair’i numbri, muuseas põneva artikli Tory Burch’ist ja temanimelise äri jagamisest eksabikaasaga. Kuigi ma ei pea end jaekaubanduses just päris võhikuks – pigem vastupidi -, pean tunnistama, et Tory Burch’i nime kuulsin esimest korda ja ühtegi tema poodi pole ma varem märganud, ammugi veel üheski sees käinud.

Eile istusin aga Cemex’i-nimelises auditooriumis, kus laval vestlesid omavahel toosama Tory Burch ja ajakirja Fortune toimetaja Pattie Sellers.

From Tory Burch

Kuigi VF artikli põhjal võis Burch’ist jääda mulje kui üsnagi pealiskaudsest kullakaevajast, kelle eluunistuseks oli luua endanimeline bränd, jättis ta päriselus märksa sisukama ja tagasihoidlikuma mulje. Ausalt öelda oli tema esinemine minu jaoks märksa mõtlemapanevam ja inspireerivam kui näiteks nädal aega tagasi läbitud karjääripäev Stanfordi ärikooli õpilaste partneritele.

Tory lugu on iga vähegi ettevõtliku inimese dream come true. Tõsi, kuulsin ka eile mitut inimest mürgiselt märkimas, et mis viga nii ettevõtet asutada, kui sul on (esimeselt) rikkalt abikaasalt saadud varandus, mida kasutada algkapitalina (teise miljoni pani tema teine abikaasa ja ülejäänud kuus miljonit investeerisid sugulased). Suvaline kullakaevajast bimbo oleks ilmselt need kaheksa miljonit dollarit suutnud paari aastaga tuulde lasta, 2004. aastal kolme poega alustanud Tory aga kavatseb tänavu avada lisaks 77 olemasolevale veel 35 kauplust, peamiselt USAs ja Aasias.

Suurem osa rõivaäri käibest tuleb Burch’i ketil – nagu ilmselt suuremal osal USA brändidest – internetimüügist. Möödunud aasta käive küündis 800 miljonini ja ettevõtte väärtuseks hinnatakse praegu 2,5 miljardit dollarit. Käesoleval aastal oodati Tory Burchi börsidebüüti, kuid see jääb segaste investorsuhete tõttu ilmselt lähiajal tulemata.

Paar mõtet, mis lavalt kuuldud vestlusest meelde jäid:

* Edukamaks (äris/elus üldse) osutuvad need, kellel ülikoolis õppides ei ole kindlat ideed, millega tulevikus tegelema hakata. Kui hoiad meeled avatuna, siis tulevad asjad ise sinu juurde?

* Naised, kellel on suures ettevõttes töötamise kogemus, tahavad ise ettevõtlusega alustades luua firma, milles nad ise tahaksid töötada. Samas positsioonis meeste peamine motivatsioon on teenida palju raha.

* Võim (power) tähendab vabadust ise otsustada. Mõistagi pole ühtegi vabadust ilma kaasnevate kohustuste, piiranguteta.

***

Milles siis Tory Burchi fenomen ikkagi seisneb? Kuidas suutis üks tilluke naine – pealgi veel kolme väikese poja ema! – kaheksa aastaga, millest suurem osa on läinud majanduse langemise tähe all, ehitada üles luksuskaupu müüva eduka äriimpeeriumi? Ameerika turg on teatavasti kõigile jaekauplejatele parim proovikivi: kui siin läbi lööd, saad hakkama kustahes mujal maailmas. Ostjate puuduse üle ei saa siin kindasti kurta, inimesed on valmis lahkesti kukrut kergitama, kui neile vaid õigesti müüa. Burch’i eduloos oli kindlasti suur osa – oli see siis õnnelik juhus või üliosava turunduse vili – kõikide ameeriklaste lemmiktädil Oprah’l, kes olla oma saates tutvustanud Reva-nimelisi madalaid kingi kui “vältimatut ostusoovitust”. Nagu ameeriklased ütlevad: “Sealt edasi on kõik ajalugu!”

***

Loengul minu kõrval istunud ameeriklannast tuttav, kes töötab muide Estee Lauderi kosmeetikakonglomeraadis ja teab enda sõnul “Ameerika jaekaubandusest kõike”, uuris omakorda,  kes on Eesti rõivaturul suuremad tegijad ja tuntumad kaubamärgid. Jäin seepeale isegi mõttesse…

Meil on üle poole sajandi pikkuse ajalooga Baltika oma nelja brändiga (lubatagu vastsoetatud Bastioni siiski mitte pidada arvestatavaks rõivabrändiks)… ja sellega meie kodumaine tööstuslik rõivatootmine ka piirdub (siinkohal tasub märkida, et kuigi täpselt aasta tagasi rääkisime Buumi saates Baltika käekäigust, pärast mida on ettevõtte aktsia Tallinna börsil märkmisväärselt kosunud, on kõik kokkulangevused siikohal juhuslikud ja mina ega minu teada ka kaassaatejuht nimetatud osakuid ei oma!).

Isiklike tarbimisharjumuste järgi võin öelda, et lisaks peamiselt patriotismist kantud, aga paraku üha harvemaks jäänud käikudele Montoni kauplustesse, külastasin Eestis kõige sagedamini POPi lasteriiete poode (hinnad on küll krõbedad, aga püksid-pluusid ja eriti joped peavad vastu kauem kui ühegi teise mulle teadaoleva lasteriiete tootja kraam). Enda hilbud-jalavarjud olen valdavas osas soetanud kas välisreisidelt või sõbrannade ringis taaskasutusürituselt “Stiiliturg”, kus keskmised hinnad jäävad viie euro kanti. Üldiselt tuleb nõustuda levinud arusaamaga, et Eestis on valik väike ja hinnad ebaõiglaselt kõrged (tegime sellest ETV Kapitalis lausa eraldi saate). Jah, ma saan aru, et turg on väike ja kaupmees peab teenima ka oma marginaali, aga mina tarbijana ei peaks tegelikult selliste argumentide pärast pead – ja eelkõige oma rahakotti – vaevama.

Internetikaubandus on Eestis aga täielikult imikusussides. Mäletan, et asjade pakkimise tuhinas üritasin enne Ameerikasse tulekut tellida vastavatud Montoni internetipoest Eesti olümpiakoondise värvides spordiriideid, kuid pakuvatae numbrite valik oli olematu ja samuti ei klappinud mulle tarneajad. Ka väiksemate tublide alustajate puhul – olen ise proovinud näiteks Opaaa.ee tooteid – on probleemiks valikuvõimaluste kasinus. Eesti edukaim jaetarbijale suunatud e-pood on ilmselt ON24.ee, kust minagi soetasin aeg-ajalt näiteks tekke-patju või lihtsamaid riiuleid.

Ameerikas jahmatas mind esimese asjana see, et minu abikaasa oli kuu ajaga harjunud kõige eluks vajaliku – alates mööblist lõpetades tualettpaberiga – tellimisega internetist, peamiselt muidugi Amazonist. Minulgi oli hea ettekääne käsi valgeks saada, sest mul oli Eestist aastaks siia tulles täpselt sama palju kohvreid kui lapsi – 2.

Kuigi õues lõõskas augustikuine palavus, veetsin esimestel nädalatel tunde toahämaruses arvuti taga, surfates vastavastatud e-poodide võlumaailmas. Põhjalikust eeltööst hoolimata – näiteks pidin ju endale algatuseks soetama tolljaotuses mõõdulindi – läksid mitmed esimesed ostud aia taha. Samas tundub mulle siiski kohatu teha nii nagu paljud tuttavad on soovitanud: “Tellid 20 paari kingi, proovid ära ja siis saadad 19 tagasi!”. Pigem kipun ma internetist ostes rohkem vaagima, kas mul seda asja ikka tegelikult vaja on. Rääkimata muudest plussidest nagu (teoreetiline) aja- ja närvikulu kokkuhoid: kuhugi ei pea kohale kärutama, ei pea manitsema igavusest röökivaid lapsi, krapsakad müüjad ei tule tülitama, midagi ei pea selga proovima, võid vahepeal käia köögis teed keetmas jne.

On ju vana reegel, et tühja kõhuga toidupoodi minnes ostad asju, mida kunagi süüa ei jaksa/taha. Korra olen nüüd siis ka Safeway toidupoest vajalikku söögikraami tellinud ja tol korral vist ei visanudki midagi ära (siinkohal tasuks küsida, mis küll sai Selveri toidu kojutoomise ärist?).

Koos kohaliku suurustesüsteemi tundmaõppimisega on mul tekkinud ka teatav harjumuslik vilumus: tean, et Macy’sel ja Nordströmil on palju parem kinga- ja kotivalik kui ülehaibitud Zapposel, mille emafirmast Amazonist tasub soetada pigem väiksemat nodi (viimati tellisin lisaks raamatutele add-on item‘itena nööpe ja katkikukutud püksipõlvede paikamiseks riidelappe). Üsna tihti teevad kaupmehed e-poodides korralikke soodukaid ja nii olen soetanud lasteriideid peamiselt Gap’i soodusmüükidest (nende tüdrukuteriided on lihtsalt ületamatult nunnud ja voodriga kapuutsjakid kohalikus kliimas asendamatud), enda pikad püksid/kampsunid Abercrombie’st, kosmeetika Estee Lauder’ist… Ja mis seal salata (nagu mitmed mu Facebooki-sõbrad tähelepanelikult märkasid), käin tihti seiramas paremaid pakkumisi Gilt’i ja Myhabit’i “kes ees, see mees”-põhimõttel töötavatel saitidel, kus võib sattuda väga hea pakkumise peale saada mõni kobe disainerkott või -ürp näiteks 90% alega. Ei saa eirata ka seda pattu, et kui alguses tellisin hädapäraseid asju nagu sokke ja aluspesu ning külmade ilmade tulles kindaid-mütse, siis nüüdseks on meie kappides rohkem (ebapraktilisi) asju kui meil igapäevaseks äraelamiseks otseselt vaja on.

Ilmselt see on koht, kus ma pean püsti tõusma ja ütlema: “Minu nimi on Ede ja ma olen online-kaubanduse sõltlane!”. Toetav aplaus, palun!

Tollest loengust koju jõudes avasingi esimese asjana Tory Burchi internetipoe. Mulle ei tundunud seal pakutav just ülemäära “bright colors and bold prints” (nagu seda kaubamärki tutvustati) ja hinnad on pehmelt öeldes õhku täis – ma ei märganud ühtegi toodet, mida ma oleks tahtnud osta isegi 50% allahindlusega. Panin selle lehekülje süümepiinadeta kinni ja olin enda üle uhke. Ehk hakkan paranema?