Suvi Eestis oli imeilus. Jaanipäeva eel Tallinna maandudes tuli valus klomp kurku ja kõrvus kumises Tõnis Mägi laul: “Ilus oled, isamaa!”. Kulgedes mööda vastvalminud peegelsiledat Järvevana teed kodu poole pani lopsakas rohelus lausa silmad valutama. Ja kodus ei jõudnud ära imestada kui avar ja ilus (ja kvaliteetselt ehitatud!) on meie maja. Kui suur aed! Ja kui vähe aega ja ettevõtmist kulus, et näha kõiki kalleid sugulasi ja sõpru! Ja Saaremaal maakodus tundus sume suvine vaikus suisa kõrvulukustav. Vaadates südaööl tünnisaunas lebades otse üles lõpmatusse taevasse, kus selles ainult põhjamaadele omases müstilises kesksuvises sinkjasroosakas öövalguses vaevu paistsid tähed, tekkis tunne, et siia võiks jäädagi. Igavesti.

Ometi oleme nüüd tagasi päikesest põlenud Californias. Miks siis?

Needsamad sugulased ja sõbrad küsisid suvi otsa: “Kas olete nüüd LÕPLIKULT tagasi?” või “Kas kavatsete PÄRISELT Ameerikasse jääda?”. Ei osanudki midagi tarka vastata. Mida tänases maailmas üldse tähendavad need “lõplikult” ja “päriselt”? Juba klassikaks saanud ütluste järgi liiguvad ju inimesed tänapäeval suurel kiirusel ja hulgakaupa, rahvus ei tunne riigipiire ja maailm on üldse üks lõpmata tilluke koht. Inimene ei ole puu: olgugi, et sul on kusagil juured maa sees, ei tähenda, et sa pead terve elu sama koha peal istuma.

Meie pere otsustas tegelikult juba kevadel, et anname endale veel ühe võimaluse, veel ühe aasta Californias. Üks argument oli lihtsustatud viisaküsimus, kuid meie jaoks sai peamiseks otsustajaks laste kool. Kuidas nii?! Seletan seda natuke pikemalt.

Gustav läks möödunud aasta augustis Ameerikas esimesse klassi. Ta oli sel päeval täpselt kuus aastat, kuus kuud ja kuus päeva vana. Mitte et ma usuks numbrimaagiasse. Pigem ei usu ma jutte kooliküpsuse puudumisest kuueaastaselt või sellest, et kooli minnes “lõppeb lapsepõlv”.

Mina läksin kooli 1. septembril aastal 1986, kui mul oli vanust kuus aastat, neli kuud ja viis päeva. Meist ei saanud küll kunagi pioneere, kuid ometi olime me omamoodi pioneerid, sest see oli esimene “lend”, kes tollal Eestis (ja ilmselt kõikjal Nõukogude Liidus) läks kooli kuueaastaselt ja käis koolis 12 aastat (varasema 11 asemel). Ja väga halvasti meie haridusreformi keskmesse sattunud katsejäneste aastakäik just välja ei kukkunud, seda tõdeti minu mäletamist mööda ka selleteemalises hilisemas uuringus. Millal ja miks hakkasid Eestis lapsed kooli minema jällegi 7aastaselt, ei pannudki ma hiljem tähele.

Niisiis pidanuks Gustav, kes oskas viieaastaselt eesti keeles lugeda ja kirjutada ning omandas vastavad oskused inglise keeles kuueaastaselt, sel sügisel Eestis seitsme ja poole aastaselt astuma uuesti esimesse klassi. Jah, kindlasti õpetatakse Eesti koolis asju, mida Ameerikas ei õpetata, ja terve aasta ei oleks tema jaoks olnud nüri kordamine, kuid ma olen kindel, et klassinumbri kordamine ilma mõjuva põhjuseta mõjub lapse õppimismotivatsioonile pärssivalt.

Ja kuigi Gustav oli meile juba Eestis lasteaias käies rääkinud, kuidas tema hakkab käima Tallinna Reaalkoolis (sest seal kasutatakse õppetöös talle teadaolevalt iPad’e), poleks ta ju saanud niisama sinna kooli minna. Ehk polekski sinna sisse saanud? Ta oleks hoopis pidanud juba veebruaris-märtsis (ehk kõige vingemal külmetusviirusteleviku hooajal) võtma koolist vaba nädala, et sõita Eestisse koolikatsetele. Ma ei hakka siinkohal pikemalt seletama, miks selline laste testimine on minu meelest läbinisti vale – alates sellele eelnevast drillimisest (sest peab ju laps katsetel teadma asju, mida talle ametlikult alles esimeses klassis õpetama hakatakse!) kuni kehvade asjaolude kokkulangemiseni ühel juhuslikul päeval, mis peaks otsustama terve tulevase elukäigu -, sel teemal on kindlasti tehtud hulk pädevaid uuringuid ning arvatud küll ja küll.

“Kodulähedase” koolina oleks meie jaoks ilmselt sõelale jäänud Pääsküla kool, mis jala käimiseks on liiga kaugel ja koolibuss… kas vallad üldse pakuvad sellist teenust?! Lähemal on küll Laagri kool, kuid seal on teadaolevalt pikad järjekorrad, kus eelis on neil lastel, kelle perekonnad on kauem Saue vallas elanud ning kelle vanemad õed-vennad juba seal koolis käivad. Gustavile seega 0 eelispunkti. Kõikvõimalikud mõtted igasugusest sabatamisest või võimalikust ametnike kintsukaapimisest ajavad mul kananaha ihule.

Nüüd aga asja teisest poolest. Mida annab Ameerika kool, mida Eesti kool pakkuda ei suuda?

Ahmisin minagi teismelisena andunult “Päästja koolikella” (leidsin paar päeva tagasi selle vana pronksi ka Netflix’ist ja näitasin pojale, kes arvas paremaks poole osa pealt seriaali vahetada) ja “Beverly Hills’i” ja olin veendunud, Ameerika koolisüsteem voolib parematest poistest jalgpallurid ja tüdrukutest cheerleader’id, et suruda kõik normist kõrvale kalduvad deviandid vaimselt ahistatud nohikute massi, kellest ehk mõni naksakam suudab tulevikus oma allasurutud viha suunata ettevõtlikkuse. Stereotüübid ja eelarvamused! Siinkohal ma hakkan ennast juba väga tüütult kordama, aga Ameerika ei ole ainult Hollywood või Minnesota nagu (me) Euroopa(s teame, et see maailmajagu) ei ole ainult Brüssel või Zelenograd.

Palo Altos on “juhtumisi” – kui pidada asukohta Silicon Valley südames ja Stanfordi ülikooli kõrval juhuseks – Ameerika parimad koolid. Seda märgitakse eraldi ka kõikvõimalikel kinnisvarasaitidel. Sest munitsipaalkoolid on eranditult elukohapõhised: lihtsalt kinnisvara ongi paremate koolide ümbruskonnas (jutt käib siin tänavavahedest) sedavõrra kallim. Kuna eelmisel aastal elasime me Stanfordi campus’el, oli Gustavile garanteeritud koolikoht ka kohalikus algkoolis, kus peamiselt käivadki ülikooli kraadiõppurite või õppejõudude lapsed. Mõistagi on koolil kõikvõimalikes erinevates reitingutabelites kõrgeim võimalik hinne. Pean tunnistama, et ma ei ole täpselt süvenenud, kuidas need reitingud täpselt kokku pannakse, kuid komponente on seal mitmeid ning edetabeleid ei tehta vaid lõpueksamite hinnete keskmisi kokku lüües.

Hinne hindeks. Lastele neid muide ei panda ei kümnesel ega viiesel, vaid märksa keerulisemal skaalal. Selle kohta kirjutasin möödunud sügisel Gustavi blogi postituses “Esimene tunnistus”:

“Tunnistus koosneb kolmest tihedas kirjas täidetud A4-lehest, millest üks on deshifreerimisleht. Hindamissüsteem eristab “põhiained”, mille alla käivad omakorda kategooriad (siinkohal minu vaba tõlge): “keel ja lugemine”, “kirjutamine ja hääldamine”, “kuulamine ja rääkimine”, “numbritaju ja tehted”, “algebra ja funktsioonid”, “mõõdud ja geomeetria”, “andmeanalüüs ja tõenäosus” (neile, kes nüüd jahmatusest toolilt maha kukkusid, selgituseks, et see tähendab 1. klassis siiski “andmete esitamist, võrdlemist ja tõlgendamist kasutades pilte ja erinevaid graafikuid” ja “samalaadsete tunnuste alusel andmete ja objektide eristamist ja kategooriate kirjeldamist”), “probleemi lahendamine ja matemaatiline seletamine”, “teadusliku protsessi oskused”, “füüsika, elu- ja maateadus”, “sotsiaalteadused” – kõik need jagunevad veel omakorda 2-5 alamkategooriaks. Lisaks on eraldi välja toodud “kunst”, “muusika”, “kehaline kasvatus” ja “oskused” (viimane võrduks siis meie tunnistuste legendaarse hirmunurgaga “käitumine ja kord” – ikka võis ju juhtuda, et muidu “viieline” laps sai ikka käitumise “eeskujuliku” asemel “hea” ja see võis maksma minna lausa autahvlikoha!). Jäin veel siinkohal mõttesse, et kas Eesti koolis hindab keegi õpilaste rääkimisoskust (enne kui näiteks Prantsuse lütseumi või Inglise kolledzhi eriti eesrindlikul õppuril tekib soov vabatahtlikuna liituda väitlusklubiga) ja kuidas seda tehakse?!”

Meie jaoks – ja ma pean silmas tervet perekonda! – oli see koolikogemus lihtsalt äärmiselt meeldiv, isegi oma pisikeste tüütute pisiasjade kiuste.

Milliseid aspekte ma eraldi välja tooks?

Esiteks: rahvusvaheline koolipere, mis loob iseenesest mõistetava arusaama mitmekesisusest ja erinevuste tolereerimisest. Kuuldavasti on Gustavi koolis kokku 50 eri rahvusest lapsi. Suures saalis on kogunisti kõik lipud kenasti lae alla tõmmatud, teiste seas siis ka sini-must-valge. Juba eelmise aasta esimesel koolipäeval avastasime, et Gustav pole koolis ainus eestlane, vaid samas koolis käivad ka Rein ja Kalev, kes – tõsi küll – eesti keelt ei räägi.

Teiseks: väikesed klassid. Klasside maksimaalne suurus on 22 õpilast. Lisaks õpetajale on igas klassis ka abiõpetaja, kes aitab materjalide valmistamisel ja muu asjaajamisega, nii et õpetaja saab täielikult keskenduda õpetamisele.

Kolmandaks: tulenevalt eelnevast – pühendunud, pädevad ja südamlikud pedagoogid. Jah, ma tean, et ka Eestis on küll ja küll selliseid õpetajaid. Näiteks minu algklasside klassijuhataja Luule Lainväe. Aga tõenäosus hea õpetaja otsa “komistada” on siiski üsna väike (minu isiklikus kogemuses kinnitavad seda hilisemad klassijuhatajad nii “tava”- kui “eliit”koolis ehk paraku valdav enamus nii põhi- kui keskkoolipedagooge mõnede üksikute meeldivate säravate eranditega). Ja siin ma ei süüdista absoluutselt neid inimesi, kes varahommikust hilisõhtuni ennastsalgavalt tööd teevad ja vaeva näevad, vaid riiki, mis ei taha nende tähtsat tööd piisavalt väärikalt tunnustada ja laseb seega häid inimesi sandikopikatega premeerides paratamatult kibestuda ja kalestuda.

Vastupidiselt meie kartustele ei olnud Gustavil esimesel aastal koolis muid probleeme peale üksikute nägeluste sõpradega, mida tema klassijuhataja lahendas väga adekvaatselt, vajadusel ka vanemaid kaasates. Lisaks “peer pressure’iga” (selle kohta polegi minu teada head eestikeelset terminit, mis ütleb mõndagi ka antud teema olulisuse tajumise kohta Eestis) toime tulemisele (nulltolerants koolivägaivalla suhtes on kirjas juba kooli kodulehel) kuulus tema metoodikasse ka põhimõte, et kodutööde lahendamine on lapse enda, mitte lapsevanema mure. Kui Gustav ei olnud juba kaks nädalat viitsinud “neid titekaid” ülesandeid kodus lahendada, siis (EMALE suunatud märkuse asemel koolipäevikus – millest olen muide kuulnud Eesti sõprade käest) pandi laiskvorst lihtsalt ühe vahetunni ajal tegemata töid lahendama, sellal, kui teistel lastel oli tavapärane hoovis trallitamise aeg. Siit kasvas meie loomupäraselt suhteliselt lohakas lapses juba aastaga selline kohusetunne, et kevadel lahendas ta raamatukogust laenatud raamatu kaotamise juhtumi täiesti iseseisvalt, kulutades enda pahanduse likvideerimisele suurema osa aastaga teenitud taskurahast (raamat ise muidugi tuli ka hiljem välja, aga raha sai siis annetatud kooli raamatukogule).

Teise klassi õpetaja on pealtnäha küll tunduvalt rangem inimene, kuid näiteks kodutöid sel aastal üldse ei ole. Selle asemel on tungiv soovitus rohkem raamatuid lugeda (mida Gustav mõnuga ka teeb). Ja õpetaja, kahekordne kasvatusteaduste magister, kutsub aeg-ajalt oma teoreetilise füüsika professorist abikaasa, kellel juhtumisi on omal erialal ka Nobeli preemia, lastega elulistel teemadel arutlema. Mõnikord pidavat lapsed isegi tema oma küsimustega nurka suruma.

Neljandaks: üldine õppemetoodika, mis erineb kardinaalselt Eesti süsteemist ja on ilmselt ka üks peamisi poolt-argumente.

Seda võtab kõige paremini kokku ühe Steni kursavenna jutustatud lugu. Olles juristina aastaid nõustanud suuri kaevandusettevõtteid, tundis ta ühel hetkel – nagu karjääriinimestel siinkandis sageli kombeks -, et on aeg “ühiskonnale tagasi anda” ning suundus aastaks vabatahtlikuna Aafrikasse, kodusõjast räsitud Ugandasse, kui ma ei eksi. Talle pakuti tööd kooliõpetajana kohalikus algkoolis.

“Kas te kujutate ette, kuidas sealne kool töötab?” esitas Ben kuulajatele hasartse küsimuse ja jätkas vastust ootamata oma uskumatut lugu: “Õpetaja seisab klassi ees ja lapsed istuvad pinkides, üksteise taga reas! Keegi ei tohi iitsatadagi! Ja siis õpetaja kirjutab KRIIDIGA midagi tahvlile ja kõik lapsed peavad selle oma vihikutesse ümber kirjutama! SÕNA-SÕNALT! Kujutate ette sellist asja!?” Üldiste jahmunud ilmete taustal pidid idaeurooplased siinkohal hääle puhtaks köhatama ja nentima, et meile on see kõik oma koolipõlvest vägagi tuttav. Kahjuks küll.

Ameeriklased räägivad tõesti kohati ehk liigagi palju ja valjult ning keskmine ameerika IT-nohik on ilmselt verbaalselt oluliselt võimekam keskmisest eesti poliitikust (ja siinkohal pean ma silmas vaid jutu vormi, mitte sisu), kuid tegelikult on see eneseväljendusoskus ja suhtlemisvõimekus elus suureks eeliseks ja seda kadestamisväärset kunsti on vanemas eas ka ränga tööga omandada suhteliselt raske. Kuigi ka kodusel kasvatusel on kindlasti suur roll, olen ma kindel, et paljuski tuleb see just koolisüsteemist, kus ühelt-paljudele suunatud ühepoolse kommunikatsiooni asemel kaasatakse õpilasi aktiivselt vestlusesse ja suunatakse argumenteerima. Möödunud kooliaasta lõpus jahmatas mind laste poolt kirjutatud raamatute esitlusüritus, kus selgus, et esimese klassi õpilased olid poole aastaga läbinud raamatute jaoks teemasid vaagides, fakte kogudes ning tulemust analüüsides-sünteesides ning lõppeks seda kõike rahvahulgale esitades korraga nii teadustöö alused kui sissejuhatuse projektijuhtumisse, millega faktituupimisega hõivatud Eesti noored puutuvad heal juhul kokku ülikooli esimesel kursusel.

Kuidas see koolitöö siis täpselt toimub? Päev on jagatud pooleteisetunnisteks tsükliteks, mille käigus tegeletakse “interdistsiplinaarse” õppimisega ehk maakeeli öeldes on erinevad õppeained nagu näiteks matemaatika, loodusõpetus ja käsitoo omavahel sujuvalt ühendatud. Näiteks et lõigatakse paberist välja erinevate puude pildid ja kleebitakse need paberile õigete taustade peale ja loetakse kokku, mitu puud kasvab segametsas või mitu okaspuumetsas. Gustavi jutu järgi üle poole tunni nad korraga laua taga ei istu, vahepeal istutakse koos näiteks vaibale ja arutatakse mõnd teemat või loetakse koos raamatuid. Ja küsimusi on lastel tavaliselt nii palju, et kõik ei pääsegi löögile.

Õppetsükleid lahutavad vahetunnid, mis kestavad 20-50 minutit, mille käigus lapsed saavad ühises avaras koolihoovis mängida, raamatut lugeda või süüa kas kaasavõetud või kohapeal pakutavat sooja toitu.

Viiendaks: koolipäevale järgnev klubiline tegevus kooli territooriumil, kust igaüks leiab endale midagi sobivat alates keele-, pilli- või pallitundidest kuni savivoolimise ja draamaringini. Gustav käis eelmise aasta sügisel aiandustunnis (mille eriti sümpaatseks läbivaks teljeks oli taimede tundmaõppimise kõrval ka fakt, et kooli aias laste endi poolt kasvatatud viljad pisteti viimases tunnis nahka) ja kevadel matemaatikaringis, nüüd valisid mõlemad lapsed maleklubi ja Gustav vahetas korvpalli tennise vastu. Muidugi pole see kõik pakutaval niisama õhinapõhiselt, vaid suhteliselt kopsaka tasu eest, kuid jättes muud kasutegurid kõrvale, siis rahalises mõttes on alternatiiviks võimalus panna laps samuti suhteliselt kallisse pikapäevarühma, kus ta saab lihtsalt teiste omavanustega koos mängida või palgata lapsehoidja, kes talle kooli järgi tuleb. Sest teisel juhul on (vähemalt üks) lapsevanem täiskohaga taksojuht ja isegi poole kohaga töötamine ei tule kõne allagi.

Kuuendaks: ei mingit rasket ranitsat! Koolist koju kaasa tulevad lapsega vaid raamatud, mida ta oma äranägemise järgi klassist või raamatukogust laenutab. Kindlasti võib aeg-ajalt kohata ka “kott tassib last”-stiilis õnnetuid rügajaid või hiiglaslikke ratastel koolikotte enese järel vedivaid tillukesi õppureid, kuid need ilmselt trennifanaatikutest või keskmisest külmakartlikumad või näljasemad lapsed on pigem erandid kui norm. Kõik pliiatsid-paberid-raamatud (sest õpikuid kui selliseid vähemalt algkoolis ei tunta) ja muu õppetöööks vajalik on olemas klassiruumides ja sinna ta pärast koolipäeva lõppu ka jääb. Reedel tuleb koju kaasa “Friday Folder” ehk pappkaaned, mille vahel on neli-viis lehte vajaliku meeldetuletusinfoga vanematele (kõik see info tuleb pideva uudisvoona meili peale nagunii) ja väiksematel ka mõni kergem kodutöö.

Et siinkohal kinnitada, et elu pole kunagi ainult lust ja lillepidu, siis siit kooruvad välja ka kohaliku koolisüsteemi suuremad miinused. Need on tohutu aja- ja rahakulu vanemate jaoks.

Etta käis eelmisel aastal erakooli juures tegutsevas lasteaias, kuna munitsipaallaisteaias talle lihtsalt kohta ei jätkunud. Selles osas ei olnud meile Eestiga võrreldes siin midagi jahmatavat või ennenägematut. Kuigi eralasteaed oli kokkuvõttes kallim, oli temaga õhtuni mureta – laps tuli koju rahuloleva ja puhanuna, sest vahepeal sai ka kaks tundi põõnata (olgugi, et kohustulikus korras pidid sel ajal kingad jalas olema, aga see on omaette teema).

Käesolevast õppeaastast alustas ta munitsipaalsüsteemi esimeses astmes K(inderkarten), mis sisuliselt on eelkool (ilma selle sõna halvamaigulise konnotatsioonita, mille on loonud vastava nimetusega “vabatahtlikult kohustuslik” lasteaiakõrvane institutsioon Eestis). Päev algab samal ajal kui ülejäänud algkoolil, 8.10, kuid lõppeb juba kl 12. Ja kuna venna koolipäev lõppeb alles kl 14.45, siis pean vanemana neil kaks korda järel käima. Elagu lapsed kuitahes kooli lähedal, ei tule omal jalal kojutulek kõne allagi, sest seaduse järgi alla 11 aasta vanused lapsed tänaval ega kodus üksinda viibida ei või. 12aastane saatja on aga seaduse silmis juba igati pädev. Nii et meie esialgse vaimustuse asemel – lapsed said nüüd ühte kooli! -, olen ma nüüd ünsagi kurnatud oma üheplaanilisest rollist Soccer Mom’ina.

Teine pool on munitsipaalkooli “varjatud” kulud. Olgugi, et kool on ametlikult tasuta, osatakse vanematele piisavalt jõuliselt südametunnistusele ja rahakotile pressida: kuna kohalik koolivalitsus katab vaid elementaarsed kulud (koolimajad on tõesti valdavalt ehitatud 40-50 aastat tagasi ja vajaksid hädasti värskendust), siis näiteks abiõpetajate palkamine ja paberite-pliiatsite-raamatute soetamine toimub ainult vanemate annetuste abil. Selle jaoks korraldatakse aasta alguses jõulisi “fund-raising’uid” ning saadetakse koju viisakalt pealetükkivaid meeldetuletusi ja tänukirju. Lisaks veel eraldi rahakogumised väljasõitude ja kõikvõimalike ürituste tarbeks.

Ning kõigele lisaks nõutakse sinult siis veel seda, mis kokkuvõttes kõige kallim: aega. Ehk vabatahtlikuna panustamist kõikvõimalikesse tegevustesse alates kooliaias või raamatukogus abiks olemisest kuni ühisürituste organiseerimisse. Kui eelmisel aastal suutsin piirduda vaid paaril korral laudade tassimise ja spordipäeval võistlejate karjatamise-pildistamisega, siis nüüd olen juba kaasatud kahe nädala pärast toimuva sügisfestivali korralduskomiteesse ja minu eriülesandeks on kogu kooliperet kaasaval peretrallil püsti panna paaritunnine kudumisworkshop!

Ja mis seal salata, just laste algkoolis igal kevadel toimuvale rahvusvahelisele päevale mõeldes sai suvel Muhumaalt hangitud ka täiskomplekt rahvariideid. Et saaks ka Eesti rahvakultuuri ses multikultuurses keskkonnas rohjujuuretasandil tutvustada ja jällegi anda ühtlasi oma panus vabatahtlikuna ühtse ja mitmekülgse kogukonna loomisesse. Ega see kõik ei peagi ju lihtne ja odav olema.