Plõnn-plõnn-plõnn! toksivad vihmapiisad vastu köögi lae kohal asuvat plekist ventilatsiooniseadelist. Hääl on selline nagu voolaks vihmavesi otse tuppa, kuid tegelikult on toas siiski kuiv. Ja soe? Oh ei, mitte soe. Käes on ometi jällegi talv, mis tähendab seda, et kui kõik kütteseadmed täisvõimsusel huugama panna, saab toa tunniga nii soojaks, et võib kampsuni seljast ära võtta. Niipea, kui leek kaminas kustub või gaasiküttekolakas seinal vaikib, läheb toas jälle jahedaks.

Tõsi, see talv on seni olnud oluliselt mahedam kui eelmine, öiseid miinuskraade ja hommikust halla pole veel esinenud. Ja mis olulisem: kolm nädalat jutti sadas kauaoodatud vihma, mida põuast pleekinud California künkad ja tasandikud januselt neelasid, muutudes üleöö tavalisest pleekinud pruunist haljendavaks hele-heleroheliseks. Vahepeal ähvardati lausa sajandi tormiga, mis päädis siiski vaid mõnedes piirkondades üleujutusega, teisal langesid puudel alla oksad ja kolmandas kohas jäid kuuldavasti kellegi koerapojad peaaegu tugevas tuules kokkukukkuva plangu alla.

Meie aiast läbi kulgev Barroni oja (Palo Altot rebestavad Foothilli mägedest vihmade aegu tulevate veetulvade lahte juhtimiseks nimelt kolm kraavi, mida on lihtne meelde jätta lühendiga MBA: Matadero, Barron ja Adobe) sai samuti lõpuks jällegi vett täis. Vahutavad pruunikad veemassid kihutasid puulehti, -oksi ja inimtekkelist prügi tagant tõugates vaevutajutavat nõlvakut pidi alla lahe suunas. Siin-seal on kraavi põhja valatud betoonist kõrgendikud, kust vesi  koskedena üle ja alla voolab. Üks selline on otse meie sissesõidusilla all, moodustades allavett vahutava pöörise, kus suurema vihma korral tekib hiiglaslik vahutort, justnagu oleks keegi tühjendanud ojja mitu pudelit vannivahtu.

Kolmanda detsembri varahommikul kell kolm seisin silla peal ja vaatasin pisut ärevalt seda looduse võimsat mängu. Eks ma olin eelmistel päevadel tõesti muretsenud, et äkki tõuseb veetase kraavis nii kõrgele, et hakkab meile ka tuppa tungima, aga tuppa jõudsid veed siiski hoopis muul põhjusel. Kuigi mul oli ametliku sünnitustähtajani aega veel täpselt kolm nädalat, tahtis beebi ilmselt tulla just nüüd, ööl vastu kolmandat detsembrit.

Pool tundi hiljem olime Stanfordi haiglas. “Ma arvan, et ma hakkan sünnitama,” naeratasin valvelauatädile. Peaaegu üheksa aastat tagasi olin täpselt samamoodi ühel varahommikul astunud Tallinna keskhaigla sünnitusosakonda, naeratades, ilma igasuguste valudeta, teadmata veel, millist painavat piina sünnitamine endaga tegelikult kaasa toob. Kaks aastat hiljem tütart ilmale tuues käis Fertilitase sünnitusmaja intiimses vaikuses kõik palju kiiremini, kuigi veel valusamalt. Ja nüüd tundus see üheksa aasta tagune kogemus end kordavat. Olles küll justnagu vanem ja targem, oli see ärevus ja hirm ikkagi samasugune kui esimesel korral. Tõeline deja vu.

“Meil on täna täismaja, aga leiame teile ikka toa,” teatas lahke õde meid piki koridori ühte ruumi juhatades. “Ma ei tea, kas see on vihmast või mis, aga alati, kui on suurem torm, on ka sünnitajaid rohkem. Nagu öeldakse: kui juba sajab, siis kallab!”

€€€

“Oi kui tore, et sa Eestist kõik need paberid kaasa võtsid! Teil on seal Euroopas vist sünnitusabi umbes sama heal tasemel kui meil siin?” küsis lahke arstitädi meie esimesel kohtumisel Palo Alto Medical Foundationis (PAMF) augusti lõpus, kui olime naasnud pikalt suvepuhkuselt, mis möödus sedakorda hoolimata raseduse teisest trimestrist Eestimaa rohetavas suves nagu järjekornde helge suveöö unenägu.

“Mismõttes peaaegu sama hea?!” hüüatasin mina vaat et kurjalt. “Euroopas – ja eelkõige Eestis – on rasedusaegne ja -järgne abi OLULISELT paremal tasemel kui USAs, seda on mitmete ametlike uuringutega kinnitatud!”. Tõmbasin veelkorra kopsud õhku täis, aga jäin siiski vait ega hakanud lisama tuntud-teatud fakti, et USAs on sünnitusabi – nagu kogu meditsiiniabi üldse – samas maailma kalleim. Kõrget hinda saavad endale lubada aga vaid jõukam osa rahvast ja nii polegi eriline ime, et Ameerikas on imikute suremus samal tasemel mõnegi arengumaaga.

Arstitädi naeratas malbelt ja jätkas paberite sorteerimist. Ta tundus siiski oluliselt sõbralikum ja pühendum kui tema kolleeg, keda olin näinud oma esimesel visiidil maikuus. Muidu lobeda jutuga ja ülevoolavalt sõbralik meditsiinitöötaja jäi 45 minutit hiljaks, mistõttu “noor isa” ei saanudki olla tähtsa teadaande tunnistajaks, sest ta pidi minema suuremaid lapsi koolist ära tooma. Kui arst viimaks ratastel ultraheliaparaati enda järel kolistades kohale jõudis, vabandades “One of those days, you know…”, nentis ta anduriga kiirelt üle mu kõhu rullides: “Näe: siin on süda. Lööb ilusasti!”. Viie minutiga oligi visiit lõppenud. Ega mul polnudki seal midagi nii uut ja huvitavat ega osanud ka midagi asjalikku küsida, ikkagi kolmas kord juba.

Kolm päeva hiljem põntsatas aga minu postkasti arve (jah, ma kuulen neid kolksatusi, kui postiljon igal hommikul minutilise täpsusega portsu ümbrikke meie majaseinal olevasse plekist kasti kukutab), mille järgi meie suurepärane tervisekindlustusleping kattis küll minu arstivisiidi, kuid ultraheli (UH) eest tuli endal tasuda 400 dollarit. Õnneks või kahjuks jäi see ka minu viimaseks rasedusaegseks ultraheliks PAMFis.

Kuna suvise Eesti-puhkuse aega jäid minu raseduse 11-21. nädalad, sain UH-aparaate näha küll ja veel. Minul kui töötul Eestis enam kehtivat sotsiaalkindlustuslepingut pole ja nii külastasin vastavaid teenuseid pakkuvaid erapraksiseid, kust sain märksa paremat, aga oluliselt odavamat teenust kui PAMFis. Näiteks Fertilitases maksab naistearsti konsultatsioon koos UH-uuringuga 49 eurot. Tulevaste emade slängis “kuklavoldi-uuringuna” tuntud OSCAR-skriining koos vereprooviga maksab dr Shoisi juures aga 190 eurot. Pooletunnise põhjaliku ülevaatuse järel teatas legendaarne arst meie ülesrivistatud perekonnale oma mahedal häälel, et “oodata on väikest venda ja hindeks viis pluss.” Sama kinnitas dr Laasik meile 20. nädala “looteanatoomias”. “Kõikide eelduste kohaselt on sündimas terve ja tugev poisslaps,” ütles ta muhedalt naeratades.

Ja nüüd siin PAMFis ei tundunud see terve ja tugev poisslaps suurt kedagi huvitavat. Hiljem ülenädalaseks rutiiniks saava arstivisiidi alguses mõõtis õde mu kaalu ja vererõhku ning saatis kõrvalruumi pissiproovi tootma, mille arst hiljem lihtsalt kraanist alla valas. Arst kuulas vaid doppleri-aparaadiga lapse südamelööke ja katsus kõhu pealt tema asendit (“Oih, tita müksas mind!”). Verd võeti veenist ainult korra, 25. nädala paiku, glükoositesti ajal, ja siis lausa kolm korda kahe tunni jooksul. Veresuhkruga oli mul õnneks kõik korras (võisin oma isudele järele anda ja jätkata maiustuste nosimist), aga muidugi soovitati hakata võtma lisaks prenataalvitamiinidele (mida ma vastiku maitse ja kõhuvalude tekitamise pärast muidugi ammu enam ei võtnud) ka raualisandit.

30. rasedusnädala paiku veenis arst mind, et vaja on teha ka gripi- ja läkaköhavaktsiinid. Gripi vastu olen end vaktsineerinud iga aasta (kinnitades umbes keskmist statistikat, mille järgi vaktsiin annab vaid 59% immuunsuse: USAs jäin esimesel sügisel täpselt kaks nädalat pärast süstimist grippi ja teisel aastal olin terve) ja kuigi mul rasedana seda plaanis teha ei olnud, andsin siiski järele. Läkaköha suhtes ma aga ei kahelnud: California ökomammade seas üha enam leviva vaktsiinidevastasuse tõttu on siin puhkenud korralik läkaköhaepideemia ja kui peres on koolis käivad lapsed, siis on beebid enne 6. elukuud selle vastu üsna kaitsetud. Ka meie laste koolis esines eelmisel talvel seda tüütut haigust päris rohkelt.

“Kas sünnitusel sooviksid kasutada epiduraali?” oli arstitädi järgmine küsimus.

“No kui, siis viimases hädas,” olin mina veendunud. Korralik eesti naine ja ema kannatab ju ikkagi hambad ristis valu ja on “nii naturaalne kui võimalik”. Oma esimese sünnituse ajal olin magamatusest zombiks muutudes lõpuks seljatuimestust palunud, kuid mingit erilist leevendust see ei pakkunud (tagantjärele analüüsides olen taibanud, et anestesioloog paigutas kateetri suure pusimise peale selgrookanalisse valesti ja valuvaigisti ei hakanudki korralikult mõjuma). Ja teise lapse sünnitus läks pärast ööpäev otsa vaikset valutamist ja seejärel lootevee avamist nii kiirelt, et ämmaemand ei jõudnud isegi vannivett jooksma panna, rääkimata mingite medikamentide manustamisest. Olin muidugi enda üle maru uhke ja nüüd veendunud, et kolmas sünnitus on veel kiirem kui teine ja seega polegi vaja mingi epiduraali pärast muretseda.

€€€

36. rasedusnädala keskel seisin aga kell neli öösel ehk kaks tundi pärast vete puhkemist keset sünnituspalatit ega tundnud mingisuguseid valusid ega vajadust last kiirelt välja pressida. Kaks tundi hiljem oli seis sama, ainult lisandunud oli kange soov magada. Abikaasa oli endale juba teinud “‘õdusa” aseme tillukese sünnituspalati nurgas olevale jäigale diivanile. Nii et kui äsja alustanud hommikuse vahetuse õde (kes hiljem meile jutustas, et õpib muuseas ka ämmaemandaks, kuigi seda ametit praegu California ja USA meditsiinisüsteemis eriti ei tunta) meid vaatama tuli, küsisin, et äkki oleks siiski võimalik saada epiduraali, et end enne tõsisemaid katsumusi veidi välja puhata. Pool tundi hiljem oli mul kanüül seljas ja alakehas mõnus surin ning silm vajuski looja.

Magasin vahelduva eduga umbes kella üheni lõunal. Vahepeal käis õde vaatamas, et tuhud käisid regulaarselt üha lühemate vaheaegadega, aga minul polnud neist suurt aimu. Lõpuks, kui õde jälle läbi astus, mainisin talle, et on selline kerge pressimise tunne. Ta vaatas korra asja üle ja nentis, et läheb nüüd kiirelt arsti kutsuma, sest on aeg laps välja pressida. Pool tundi hiljem oligi maailmas veel üks kodanik juures. Hoolimata enneagsest sünnist kaalus väike mees 3430 grammi ehk pea 200 grammi enam kui aastate eest 39. rasedusnädalal sündinud suurem vend ning oli poolteist sentimeetrit pikem. Palju õnne mulle, et ta otsustas varem välja tulla!

Sünnituspaberitesse saime kirja panna ka kohe poja nime, mis oli juba paar kuud varem välja kujunenud: Eik Satoshi. Nime saamisel oli paar kriteeriumi. Esiteks peaks meie arvates lastel olema nimed, mida annab ka teistes maailma keeltes hääldada, välistades seega automaatselt täpitähed. Samas võiks vähemalt üks nimedest (olles ise olnud terve lapsepõlve oma “pisikese” ja imeliku nime pärast õnnetu, usun, et lapsel võiks olla variatiivsuse mõttes vähemalt kaks nime) näidata lapse eesti päritolu. Tõsi, paljud Eestis levinud nimed ei ole ju sugugi eesti nimed. Kasvõi meie seniste pereliikmete nimed on selle elavaks tõestuseks: Sten on skandinaavia nimi (tähendab rootsi keeles “kivi”), Gustav on germaani nimi ja Ede ja Etta mõlemad heebrea päritolu. Ei ole ühtegi Põvvatit, Rünnot ega Tapperit, mida võib vast pidada algupäraselt eesti nimedeks.

Juba Etta sünni ajal kummitas mul peas kinnisidee, et tütrel võiks olla sama ilusad initsiaalid, mis mulle juhuslikult sattusid (EST). Etta oli toona ka juba tükk aega varem valmis, aga S-iga sobivat tüdrukunime me ei leidnudki, tuli hoopis kõlaliselt Ettaga paremini kokku klappiv Lin.

Nüüd siis tuli kõigepealt Satoshi ja selle nimega kutsusime “kõhubeebit” alates sellest ajast, kui oli teada, et ta on poiss. Mulle oli internetis nimestikke sirvides silma jäänud Sebastian, aga see tundus korraga liiga pikk kui ka kristlik. Ja siis meenus mulle meie jaapanlasest sõber Satoshi, kes on väga südamlik ja tore inimene. Steni jaoks oli muidugi esimene reaktsioon minu nimepakkumise peale: Satoshi Nakamoto, väidetav bitcoini leiutaja, keda tegelikult ei pruugigi olemas olla. Nimeteatmike järgi on Satoshil mitmeid tähendusi, mis kokkuvõttes tähendavad kõik üht ja sama: tark. “Freakonomicsi” autorid küll väidavad, et sageli võib liiga pompoosse nime saanud laste saatus kujuneda plaaneritule sootuks vastupidiseks, aga loodame, et erandid ikka kinnitavad reegleid.

Ikkagi oli aga puudu E-ga nimi. Elmar? Eduard!? Evald? No öelge mõni ilus poisslapse nimi! Laste algkooli Eesti juurtega kaaslapsevanem oli toonud mulle kaks Eesti nimeraamatut, mille 1966. aasta Edgar Rajandi toimetatud versioonis hakkas mulle silma nimi Eik, mis “võib olla muistne eesti nimi” (seda nime guugeldades selgub, et see tähendab muinasskandinaavlaste jaoks “tamme” ehk siis on Tamkivi peres nüüd olemas nii Tamm kui Kivi). Nii see nimi minu peas kokku kõlama hakkas, meeldis ka Stenile ja kuigi õde-venda ei olnud esialgu muidugi eriti suures vaimustuses, muutus Eik neilegi peagi suupäraseks nimeks. Nagu me pisut ka pelgasime, on ameeriklastel selle nime häälduse ja kirjapildi kokkupanekuga pisut raskusi (“…As in “ache”?!” on küsitud) ja juba on esinenud ka nime kirjapilti “Elk” (põder), aga üldiselt tundub see nimi olevat lihtne ja arusaadav.

€€€

Tagasi aga haiglasse, kus Eik Satoshi ilmavalgust nägi. Stanfordi Lucile Packardi nimeline (HewlettPackardi ühe asutaja David Packardi filantroobist abikaasa järgi) lastehaigla peaks teoreetiliselt olema üks USA parimaid sünnitusmaju, kuid kokkuvõttes ei erine ta eriti suurt millegi poolest näiteks Ida-Tallinna Keskhaiglast (ITK), olles selline suur ja steriilne “kombinaat”.  Minu subjektiivse kogemuse järgi olid silmapaistvalt paremal tasemel vaid anestesioloogid, muus osas ei jää Eesti suurima sünnitusmaja (2014. aasta detsembris sündis Tallinnas 388 last, neist 288 ITKs) kvaliteet mitte millegi poolest alla. Pigem on isegi parem.

Nagu meid eelnevalt oli ka hoiatatud, oli maja puupüsti rahvast täis ja privaatsest perepalatist võisime seega vaid und näha. Ja uni oleks hädasti abiks olnud, kuid kardinaga eraldatud toa teise otsa elanike imik karjus vahetpidamata ning kui ta öösel vahepeal ka suigatas, kostus seda valjemini tema isa norskamine. Isadele on haiglas magamiseks muide ette nähtud lennukiistet meenutavad lahtikäivad toolid. Nagu minu abikaasa märkis, kannab 10 000 meetri kõrgusel selline tool enamasti nimetust “business class” või “first class”, aga haiglas mõjub selline iste/ase suisa mõnitamisena. Polnud siis ime, et teisel ööl (ja kaks ööd on kohalike reeglite järgi ka korduvsünnitajale haiglasoleku miinimumaeg) eelistas abikaasa koju suuremate laste juurde minna.

Teisel ööl olid mul uued palatinaabrid ja kuigi tuba koristanud õde pakkus mulle lahkelt võimalust kolida toa avaramale poolele (kus olid nii aken kui diivan!), eelistasin mitte hakata oma tavaari ringi tõstma. “Pealegi minu abikaasat täna öösel siin ei ole ja teisel perel kulub ilmselt rohkem ruumi ära,” arvasin. “Oh my god, te olete nii lahke!” hüüatas õde heldinult.

Hiljem muidugi kahetsesin oma lahkust, kui sisse kolis uus pere, kelle beebi karjumine polnudki sedakorda suurimaks tüliks. Vaid noore isa kimedalt piiksuv hääl, mille abil otsustas ta asuda kell neli öösel (ja ma ei liialda siin minutitki!) ilmselt Ameerika idakaldal vastselt ärganud sugulasi läbi helistama, et neile perekonna laienemise rõõmusõnumit teatada. Lisaks pidas ta vajalikuks piiksudes õdede peale karjuda, kui nood tema vastsünnitanud naisele piisavalt kiiresti valuvaigisteid ei toonud. Mõistagi oli mu rõõm piiritu, kui minu kõrvapaitavalt madala häälega abikaasa hommikul välja ilmus ja meid seejärel üsna varsti ka haiglast välja kirjutati.

€€€

Nagu ikka, sõltuvad kõik elamused taustsüsteemist. Tagantjärele tundub see sünnitusmaja tõelise hotellina, sest viis päeva hiljem olin sunnitud ilmselt mitte täielikult irdunud platsenta tõttu tormama Stanfordi meditsiinilinnaku teises servas asuvasse erakorralise abi keskusesse. Kes on vähegi vaadanud USA teleseriaale nagu “ER” või “Grey anatoomia”, kujutab umbes ette, milline kaos valitseb kiirabitoas. Seksikad arstid ja residendid tegelevad seal peamiselt omavaheliste suhete parandamisega, sellal kui pealtnäha suht kobedas olukorras patsiendid, kes kuhugi ootesaali nurka tähelepanuta jäetakse, ootamatult ära surevad…

Võibolla ma olen liiga palju telekat vahtinud, aga kui ma kõigi oma kolme lapsega (sest töisel üritusel viibinud abikaasa telefon asus levialast väljas – mitte just teab mis suur üllatus Silicon Valleys) kell üheksa õhtul haiglasse jõudsin ja seal ootasin, ootasin ja ootasin… siis südaööseks ei olnud mul enam mingit naljatuju. Liiati hakkasid mulle tõsiselt närvidele käima need iga poole tunni tagant vahetuvad palatiõed, kes tegid aeg-ajalt minu juurde asja, pärides, kuidas ma hindaksin kümne palli skaalal valu ja lisades vabanduseks, et “Täna on tõesti kiire õhtu, meil on korraga palju traumasid ja mõned patsiendid PÄRISELT surevad!”. Kui siis lõpuks üks lokkis kiharatega soliidsesse kostüümi rüütatud daam minu tuppa sisenedes ulatas mulle oma pikkade lillaks lakitud kunstküünte haardes hoitud paberipaki, et “seni, kuni te siin ootate, võite täita ära need paberid ja maksta ära 50dollariline kaasvastutustasu”, katkes mu kannatus lõplikult ja ma karjusin: “Ma tahaks saada enne mingit teenust ja alles SIIS võiks küsida raha!”. Ka vahepeal suure ähmiga kohale tormanud abikaasa oli selleks ajaks juba üsna endast väljas, mis on tema puhul üsna haruldane.

Lõpuks kell kaks öösel, kõigest viis tundi pärast haiglasse saabumist, pääsesin löögile ultraheli-kabinetti ja siis möödus veel tunnike, kuni arst lõpuks tuli (ja ta oli tõesti nagu teleseriaalist: pikk, kena ja muheda jutuga) ja seletas, et ilmselt on platsenta nüüdseks välja tulnud, kuigi vereproovis oli rasedushormooni tase endiselt kõrge. Igatahes olime kõik rõõmsad kell pool neli läbi öise Palo Alto kodu poole sõites. Aga hinges valitses korraga nagu mingi tühjus ja samas kahtlane äng nagu kunagi NO-teatri suurlavastuse lõpus sisendusjõuliselt hüütud: “Te olete vabad!” järel garderoobist oma joppi võttes näris hinge mingi kahtlane teadmatus, et kas etendus on ikka päriselt lõppenud…

€€€

Aimdus polnud petlik. Selle trag(ikom)öödia viimane vaatus saabuski veidi hiljem. Juba üsna kiirelt pärast sünnitust laekus minu “elektroonilise haigusloo” lehele teadaanne, et vaginaalse sünnituse, mille maksumus oli 6676 dollarit, kulu katab täielikult kindlustus. Juubeldasin endamisi vaikselt, et lõpuks ometi on saabunud see õnnepäev, kui pooletuhande dollariline igakuine kindlustusmakse end ära tasub. Sõbranna hoiatust: “Oi, sulle hakkab sealt veel erinevaid arveid tilkuma!” ei pidanud ma sel hetkel eriti millekski, arvates, et ju paarsada dollarit siis tuleb nende haiglavoodist hommikusöögiks tellitud kuivetanud võileibade eest lisaks.

Aga täpselt vana aasta viimasel päeval põntsatas jällegi meie plekist postkasi üks kurjakuulutav paberümbrik, mille peale oli miskipärast trükitud “This is not a bill”. Arve, mis ei ole arve, sedastab, et lisaks 6676dollarisele sünnitusele, millest endal tuleb siiski tasuda 1335 dollarit, kulutasin ma oma kahe ja poolepäevase haiglasviibimise jooksul sealseid hüvesid ja hüviseid 42 860 dollari ja 60 sendi ulatuses, millest kindlustus katab küll suurema osa, kuid endal tuleb hüvitada 4360dollariline kaasvastutuse osa. Lisaks on loetletud veel terve rida kulusid, millest kalleim teenus oli anesteesia (3367 dollarit), aga eraldi on välja toodud ka näiteks EMOs teostatud laboriuuringute kulud (103 dollarit). Kokku tuleb sünnituse eest seega endal tasuda veidi üle 4000 dollari. Ma olen üsna kindel, et see pole veel kõik ja siinkohal kehtib jällegi tark vanasõna: “Kus on, sinna tuleb juurde!”

Asi pole loomulikult ainult rahas. Nelja nädalaga kõvasti üle kilo kosunud pojake on kahtlemata rohkem väärt kui need neli tuhat dollarit. Ta meenutab iga päevaga üha rohkem oma vanemat venda, kelle sünni eest ei pidanud me Eestis maksma mitte sentigi. Ma olen kindel, et mõne aasta pärast meenutame me tema sünnilugu kui naljakat kurioosumit, mis oli samas nii iseloomulik osa elust “kuldses” Californias.

USA läänekalda tavaliselt kuldpruun maastik on muide jätkuvalt rohetav. Ja järgmiseks nädalaks lubatakse jälle vihma.