Olgugi, et California on USA rahvarohkeim osariik, on siin küllaldaselt inimestest puutumata hingematvalt kaunist loodust, hindamatut maavara, mille nautimiseks tasub ette võtta korralik automatk.
“Ringisõitmiseks on meil aega kolm päeva: plaan on homme minna Yosemite’isse, siis teel LAsse tahaks põigata läbi Death Valleyst ja tagasiteel tahaks ikka Big Suris neid merilõvisid ka pildistada!” Nii võib sageli kuulda arutlemas äsja San Francisco lennujaamas esimest korda jala California pinnale asetanud (Eesti) turiste, kes ei anna endale kaarti vaadates aru kui lahmakas see maatükk tegelikult on.
Mõõtkava aitab paika panna lihtne arvutus: California rannajoon põhjast lõunasse on 1350 kilomeetrit, mis on umbes sama pikk vahemaa kui Pariisist Rooma (ma ei kujuta ette, et selle vahemaa läbikihutamine ühe päevaga vastaks kellegi arusaamale mõnusast puhkusest). Kulunud tallaga soki kujulist California osariiki risti rannikust sisemaale läbi sõites peab arvestama samuti vähemalt poole tuhande kilomeetrise sõiduga, sest üle mägede ja läbi kõrbete ei kulge ükski tee sirgelt kui pinguletõmmatud nöör. Kui sooviks on sel teekonnal näha muud kui möödakihutavaid liiklusmärke ning einetada mujal kui teeäärsetes kiirtoidukettides, tasub endale paarist päevast rohkem aega varuda.
Kõik on kõige-kõigem
Ilmselt pole California-huvilistele mingi uudis, et see rahvaarvult suurim (38 miljonit) ja pindalalt USA kolmas osariik pakub võimsaid (loodus)nähtusi. Tema kaldaile uhab rütmilise rahuga maailma suurim ookean, mille rannikuvetes, näiteks Monterey lahes, võib kohtuda maailma suurimate imetajate, kuni 30 meetri pikkuste sinivaaladega. Rannikule allesjäänud metsades kasvavad aga maailma kõrgeimad puud, rannikusekvoiad, mis võivad kasvada üle saja meetri kõrgeks ja elada üle tuhande aasta vanaks.
California ja Nevada piiril asuvas hingematvalt kaunis Yosemite’i rahvuspargis võib lisaks neile puuhiidudele imetleda USA kõrgeimat juga, 740 meetri kõrguselt kaljult otse sügavikku kukkuvat veemassiivi. Yosemite’ist kolmetunnise autosõidu kaugusel lõuna pool on 4421 meetri kõrgune Mount Whitney, üksteise küljes kinni olevate USA osariikide kõrgeim tipp (mis on ameerikalikult kaval viis sõnastada saavutust nii, et Kanada-taguses Alaska osariigis kõrguv McKinley võrdluses ei loeks). Suurema osa aastast lumega kaetud Whitney mäest vaid saja kilomeetri kaugusel asub omakorda USA kõige madalam – 86 meetrit allpool merepinda – ja kuivem punkt, Death Valley ehk Surmaorg. See kõhe nimi pole kaugeltki liialdus. Mõnel aastal ei saja seal tilkagi vihma ning täpselt sada aastat tagasi mõõdeti selles orus maailma kõigi aegade kuumarekord: 56,7 kraadi Celsiuse-skaalal. Samas võib seal, nagu kõrbes ikka, ka suvistel öödel temperatuur kukkuda alla nulli.
Selline ongi California – tohutute äärmuste ja vastuolude maa. Ameeriklaste jaoks kehastab California tänaseni omamoodi metsikut läänt, ajastut ja meelelaadi, mida iseloomustas kõige paremini 1848. aastal puhkenud kullapalavik, mis on tänaseni jätnud sellele USA lääneväravale uhke hüüdnime: Kuldne osariik. Kuigi tänapäeval on naaberosariik Nevada oluliselt suurem kullatootja, on Californias asjadel hoopis omamoodi sära. Sellal, kui San Francisco mägistel tänavatel heljuvad tänaseni kanepiaurudes võrdset armastust kuulutavad hipid, tipivad Los Angelese joonlauaga tõmmatud trotuaaridel Hollywoodi glamuuri ihalevad ülesvuhvitud wannabe-filmidiivad ning kadunud Mehhiko koloniaalajastu pärli San Diego valgekslubjatud majakeste vahelt võib relva vibutades välja karata mõni Zorro-laadne tulihing.
Kõiki neid elamusi ei pruugi ega olegi võimalik sisse ahmida ühe reisiga. Aga üks on kindel: suurem tõenäosus vingeid kogemusi saada on mööda maanteed sõites kui Californiat lennuki- või rongiaknast imetledes.
Reisile terve majaga?
Ameeriklased ise eelistavad korraliku roadtrip’i tegemiseks võtta vähemalt nädal või kaks. Tervelt 8 miljonit Ameerika majapidamist omab sääraste maanteematkade tegemiseks vähemalt üht isiklikku matkabussi, mida kohalikus kõnepruugis tuntakse lihtsalt kui RVd (recreational vehicle). Iga selline sõiduk läbib aastas keskmiselt 7200 km ehk umbes sama palju nagu legendaarses Ameerika filmis jooksis Forrest Gump kolme aastaga – ühest riigi servast teise ja uuesti tagasi. Erinevalt lihtsameelse jooksugeeniuse täiesti tasuta saadaolevast kondiaurust neelavad RVd oma teekonnal arutu koguse kütust – umbes 30 liitrit saja kilomeetri kohta. Ameeriklaste suurusehullusest annab aimu ka see, et uhkemad RVd on sisustatud marmorpõranda, nahksohvade, mitme teleka ning täismõõdus voodiga.
Mõistagi saab matkabusse ka rentida ja tavaliselt on need märksa tagasihoidlikumalt sisustatud. 5liikmelist perekonda majutava standard-suuruses RV rentimine üheks nädalaks maksab sõltuvalt bussi vanusest, läbisõidust ja lisavarustusest 500-1000 dollarit. Teist samapalju peab arvestama kütusekuluks.
Kuna suvalises kohas teepervel või metsaserval parkimine on keelatud, on selliste mobiilsete majade parkimiseks paljudes loodusparkides ja muude vaatamisväärsuste juures alati ootel spetsiaalsed laadimis- ja pesemisvõimalustega ööbimisplatsid, kus saab 20-50 dollari eest öö mööda saata. Hind sõltub sellest, kas soovid näiteks ka telekast satelliitkanaleid vaadata (ja iga korralik ameeriklane mõistagi soovib) või lepid märksa looduslikuma vaatega ja imetled ööpimeduses taevatähti. Isegi kuulsa Las Vegase peatänava, nn Stripi ääres on oma RV-parkla olemas, seal parkimine on küll muidugi pisut kallim, aga see-eest on kirevad vaated ka sadade taevakanalite abita tagatud.
Oota parimat, valmistu halvimaks
Kindlasti on pikemad matkad tehtavad ka tavalises sõiduautos, ent siis tuleb enda jaoks läbi mõelda, millise tasemega majutust reisisellid ootavad. Teeäärseid motelle ja hosteleid leidub USAs nii kiirteede kui väiksemate tugiteede ääres piisavalt, kuid nii mõnedki neist sobiks pigem mõne moodsama vesterni või suisa õudusfilmi võttepaigaks.
“Me läksime oma tuppa ja seal oli kogu mööbel paigast nihutatud, kapid olid seinal viltu ja voodil oli üks jalg ära,” kirjeldas üks tuttav hiljuti mulle oma vastse abikaasaga tehtud reisi, mille käigus noorpaar üritas leida 40 dollari kanti jäävaid majutuskohti. “Kui me hakkasime räpasusest ja haisust hoolimata end magama sättima, kostus õuest selline kisa, et meile tundus parem sellest kohast kiiresti lahkuda. Kuigi nägime parklanurgas pesapallikurikatega varustatud seltskonda, jooksime oma autoni ja kihutasime minema nii kiiresti kui saime.”
Selge see, et ontlikuma meelelaadiga või lastega reisijatele ei pruugi sellised paigad olla sobivaks peatuspaigaks. Liiati kui järgmisesse (viisakasse) majutuskohta võib olla mitusada kilomeetrit.
Kes hindab soliidsemat hotellimajutust, peab ehteestlasliku alalhoidlikkusega siiski olema valmis muudeks ootamatusteks. Näiteks viinamarjade lõikusajal septembris-oktoobris on populaarsetes veinipiirkondades nagu Napa ja Sonoma kõik hotellid hoolimata üsna krõbedast hinnaklassist viimse toani välja müüdud ning viimase hetke pakkumise lootuses spontaanselt ukseleilmumine võib tagada sulle öömaja… oma autos.
Sama lugu on üsna tavaline tipphooajal Tahoe suusakuurortide mägimajakestes või loodusparkide südames asuvates hotellides. Neis hooajaliselt kõikuvate rahvamassidega kohtades tasub teada, et tuhandetel jõukamatel California peredel seisab oma “teine kodu” suusanõlvade või kalajärvede lähedal üle poole aastast tühjana ja üha enam on kombeks neid Airbnb ja teiste sarnaste teenuste kaudu kasvõi paari päeva kaupa välja rentida.
Meeldiva ja sujuvalt kulgeva puhkuse võti on seega kõiki plaane aegsasti ette teha. Kuigi überkapitalistikus Ameerikas ei ole ka mingi haruldus, et hoolimata nädalaid varem tehtud broneeringust sulle oodatud hotellituba lihtalt ei leidu, sest mõni sularahapakiga klient jõudis varem kohale. Natukene lootust pakub spontaansele reisijale HotelTonight mobiili-äpp.
Gurmee-elamus teepervelt
Kui võimalikud negatiivsed üllatused nüüd ühekorraga ette lugeda, siis peab pahaaimamatu eurooplane hotellis hommikusöögile minnes olema valmis selleks, et selle hind ei sisaldu majutustasus ning priske munaroa ning kohvi meenutava pruunika tassitäie joogi eest tuleb tõenäoliselt välja käia täiendavad mitukümmend dollarit. Siinkohal on aga õnneks lootust, et halvad kogemused ka lõppevad.
Erinevalt Euroopas levinud müüdist, et Ameerikas vohmitakse hiiglaslikes kogustes ainult hamburgereid, friikartuleid ja muud rämpstoitu, saab Californias enamasti tegelikult väga tervislikult ja hästi süüa. Kiirteid palistavad tõesti küll vaid McDonalds’i, Carls Jr, Wendy’se, Taco Belli jt tuntud kiirtoidukettide logod, aga väiksemaid teid pidi asulate vahele keerates saab mõnes õdusamas toidukohas väga põnevaid maitseelamusi nautida. Ookeani-äärsetes linnakestes on kindlasti rohkelt mereandidele keskendunud toidukohti ning viinamarjakasvatuspiirkondades on sama tihe kontsentratsioon Michelini-tärnidega hinnatud gurmeerestrorane kui Burgundia või Toskaana veinikülakestes.
Täiesti omaette elamuse pakuvad aga suuremates linnades tavaliselt kas laupäeviti või pühapäeviti toimuvad taluturud, kust saab osta kirjeldamatult kirevas valikus kohalikku värsket puu- ja köögivilja. Samuti on sisemaa põllumajanduspiirkondades väiksemate teede ääres üsna tavalised hooajalised letid, kust võib soetada kõike seda, mida maa parajasti värskelt pakub: maasikaid, mandleid, aprikoose, virsikuid, artishokke, avokaadosid, paprikaid, küüslauku…
Loodusega silmitsi
Kui reisi trajektoor ja majutuskohad on aegsasti paika pandud, tasub end viia kurssi ka loodusparkide lahtiolekuaegadega. Üldiselt jagunevad looduspargid föderaalriigile omase mudeli järgi kolme suurde rühma: riiklikud, osariigi- ja kohalikud pargid. Riiklike parkide alla kuuluvad üleriigilise tähtsusega looduspargid nagu Yosemite, mille ajalugu on USA-mõistes väga pikk: juba 1864. aastal, kui kullapalavik oli raugenud, kuid Ameerika Ühendriigid olid kodusõjakeerises, kirjutas president Abraham Lincoln alla määrusele, millega “Yo-Semite Valley” sai looduskaitsealaks. Tänapäeval käib Yosemite’is aastaringselt umbes viis miljonit turisti (pileteid lunastatakse autode järgi, 20 dollarit sõiduki kohta, RVdele veidi kallim), kõige rohkem muidugi suvise kõrgvee ajal (sest kõrgel mägedes sulab lumi mõnikord alles juunikuuks), kuid kindlasti on seal väga ilus ka sügisel ja talvel. Ettevaatlik tasub aga olla kõikjal ringi sibavate koopaoravatega, sest lisaks nende nahaalsele kombele turistidelt otse käest toitu näpata, võivad nad levitada ka ebameeldivaid näriliste-haigusi nagu hantaviirus.
Teine huvitava ajalooga paik on San Franciscost põhja jääv Muir’i mets (pilet täiskasvanutele 7 dollarit, lastele sissepääs tasuta), mis on nime saanud legendaarse metsamehe John Muir’i järgi. Siin, majesteetlike sekvoiade all, kogunesid 1945. aastal äsja asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) delegaadid, et mälestada ÜRO peaarhitekti, oma neljanda ametiaja alguses surnud USA presidenti Franklin Delano Roosevelti. Lisaks selle sündmuse mälestustahvlile saab kohapeal põhjaliku ülevaate ka sellest, kuidas esimesed valged asunikud California paarikümne aastaga põlismetsadest sisuliselt lagedaks raiusid – ühest puukolakast sai ju korraga terve maja! Õnneks jõudsid John Muir ja teised looduskaitjad kohale enne, kui oli päris hilja ning sestap on tänapäevalgi alles üksikud metsatukad, kus matkasellid saavad käia nende erakordsete puuhiidude all looduse võimsust tunnetamas.
Riiklikel looduskaitsealadel kehtivad kindlad reeglid, näiteks ei tule kõne allagi eestlastele nii armsas lõkketegu kaunil metsavälul, sest metsatulekahjude oht on alati suur. Silma tasub peal hoida riiklikel pühadel ja nendega kaasnevatel pikkadel nädalalõppudel, sest siis on tavaliselt sissepääs tasuta (mis muidugi tähendab alati ka tohutuid rahvamasse ja liiklusummikuid). Möödunud aastal, kui riigiametnikud eelarvekriisi tõttu streikisid, pandi aga riiklikud pargid kinni ja pikalt reisiplaane teinud turistid jäid lihtsalt pika ninaga.
Samal ajal võisid aga huvilised külastada kõiki 280 California parkidevalitsusele alluvat looduskaunist vaba aja veetmise keskust. Siia alla kuuluvad nii sekvoiametsad, liivarannad, matkarajad, vanad kullakaevandused kui ka uhked vanaaegsed ehitised nagu näiteks meediamogulite dünastiale Hearstidele kuulunud loss (selle puhtakujulise kitshi imetlemise eest tuleb lunastada 25-dollariline pilet täiskasvanutele, lastele on hind 12.-). Suurem osa neist vaatamisväärsustest palistab Vaikse ookeani rannikut ja ühest kohast teise sõitmiseks on parim viis kulgeda mööda maaliliste ookeanivaadetega Highway One’i. Ei tasu lasta end eksitada selle “kiirtee” nimest, sest eriti suurt kiirust sel üsna kurvilisel ja kohati lausa ohtlikul teel arendada ei ole võimalik.
Kuigi turistid kibelevad eelkõige ookeani äärde, pakub samaväärselt võimsaid elamusi ka sisemaa. Hea näide on Sierra Nevada mäestikus asuv Donneri memoriaalpark, kus saab sõltuvalt hooajast matkata, kala püüda või suusatada täiesti tasuta. Pilet tuleb lunastada vaid telkimisplatsi eest (35 dollarit öö) või kui on soov külastada kohalikku rännutee muuseumi, kus jutustatakse lugu läände paremat elu otsima rännanute raskest saatusest.
Mägedes matkates tuleb aga alati olla ettevaatlik, sest metsloomi võib siin kohata igal sammul. Kui Sierra Nevada mäestikus on tavalised kohtumised pruunkarudega, siis isegi tehnoloogiamekat Silicon Valleyt palistavas Foothillsi-nimelise eelmäestiku kohalikes matkaradadega palistatud parkides (nendes on sissepääs alati tasuta, kuid mõned on reserveeritud sissepääsuga vaid kohalikele elanikele) hoiatavad sildid puumade ja agressiivsete pesukarude eest. Seetõttu pannakse need pargid alati kinni koos päkeseloojanguga, sest kiskjad on tavaliselt öise eluviisiga. Päevasel ajal tasub aga vaadata enda jalge ette, et mitte astuda peale päikese käes peesitavale lõgismaole või karvasele tarantlile. Ka nemad tahavad lihtsalt rahus nautida Kuldse osariigi imelist loodust.
Loe lähemalt loodusparkidest:
http://www.nps.gov/state/ca/index.htm?program=parks
(Ilmus ajakirja Estraveller 2014. aasta 5. numbris)