Mitte kõik inimesed ei tegele Ameerika Ühendriikide tehnoloogiamekas Silicon Valley’s mikrokiipide tootmise või tarkvara arendamisega. Küllalt on ka neid, kellele meeldib vana hea õmblustöö. Selle tööga saab korralikult raha teenida või teistele rõõmu teha.
Nagu nimigi ütleb on Sunnyvale üks päikeseline linnake Californias Silicon Valley nimelises orus kõrgete mägede vahel Vaikse ookeani kaldal. See kant on tuntud maailmakuulsate tehnoloogiaettevõtete hällina: siit on kivivikse kaugusel Cupertino, kus asub Apple’i peakorter; lähedal on USA suuruselt kümnes linn San Jose, kust on alguse saanud kümned tuntud hiidkorporatsioonid nagu eBay ja Cisco.
Justkui tilluke mesilane, kes on õitsva lilleaasa asemel eksinud autoparklasse, on Sunnyvale’i äärelinna kaubanduskvartalis kõrguvate hallide monstrumkaubamajade vahele pressitud tilluke käsitöökauplus “Eddie’s Quilting Bee” (“Eddie lapitekimesilane”). See poeke on minusugusele käsitöösõbrale kui äsja õide puhkenud roosipõõsas mesimummile.
Õmblusmasin auto hinnaga
Uksest sisenedes võtab kirevate riiderullide valik silmist lausa pimedaks. Pole ka ime, sest riiulitele on ritta pandud 5000 rulli kõikvõimalikes toonides ja mustritega peamiselt puuvillast kangast. Tavaline kangahind on 9.99 dollarit jardi eest ehk ümmarguselt kümme eurot meetrist.
Taganurgas on välja pandud valik erinevaid õmblusmasinaid, mille müümine on poeomanikule peamine sissetulekuallikas. Sealsamas jalutabki tähtsa näoga ringi ka peremees Eddie, kes võttis käsitöökaupluse pidamise üle oma emalt. Õmblustarvete müük on selle pere äriks olnud peaaegu 40 aastat.
Kaupluse teisel korrusel on valgusküllased töötoad, kus toimuvad iga päev õmblustunnid. Üks tund kestab tavaliselt 180 minutit ja seal jagatakse õpetust väga erineva tasemega õmblejatele. Alustada võib näiteks vastupidava poekoti valmistamisega, mille eest tuleb välja käia 15 dollarit (12 eurot); neljast tunnist koosnev sissejuhatuskursus lapiteki õmblemisse maksab aga juba 75 dollarit (60 eurot) Tõsisemate asjaarmastajate jaoks kutsutakse aeg-ajalt külalisesinejaid, näiteks pääseb 25 dollari eest kuulama-vaatama kohaliku staarkäsitöölise Debbie Cacciamani loengut “Sewing Outside the Box” (“Reegliteta õmblemine”).
Poeomaniku poeg Drew – kellest saab ilmselt kolmandat põlve poepidaja – esitleb mulle uhkusega tagaruumis paiknevat õmblusmasinat, millega saab tekkidele teppida imelisi mustreid. Lõksudega pingule tõmmatud kanga peal saab masinat juhtida sama hõlpsalt kui pliiatsit paberil ja kui vähegi kätt on, saab niidi abil kasvõi Mona Lisa portree valmis “maalida”. Üks selline masin võib maksta 10-14 000 dollarit (7700-10 800 eurot) sõltuvalt sellest, kas soovid näiteks lisavarustusse kuuluvat laserkiire abil töötavat automaatteppijat.
“Üks proua ostis meilt selle kallima masina ning juba aastaga tasus see talle ära,” jutustab Drew. Keskmise suurusega tepitud tekk võib maksta 200-300 dollarit (150-230 eurot), suuremad ka rohkem. Kui neid aastas sada tükki valmis vehkida, ongi juba kasud sees.
Tekid lastele
Nagu Ameerikas kombeks, peavad edukamad ka ühiskonnale tagasi andma. Iga liigutuse eest ei saa raha küsida, pigem tuleb mõnikord ka asju tasuta ära anda. Eddie kaupluse töötoad on üle nädala esmaspäeviti õmblusklubi “Lapitekid lastele” päralt. See klubi on kohalik rakuke üleameerikalisest võrgustikust, mis koondab vabatahtlikke, kellele meeldib õmmelda. 13 aastat tagasi Pennsylvania osariigist alguse saanud ühendus koondab tänaseks sadu klubisid üle terve riigi. Tuhanded õmblushuvilised vuristavad aastas valmis pea 30 000 tekki.
Kindla suuruse ja paksusega, kuid fantaasiaküllases kujunduses tekid on mõeldud lastele, kes peavad saatuse sunnil veetma aega haiglas või varjupaigas. Ränga haiguse või koduvägivalla taustal võib üks kirev tekk tunduda tühine asi, kuid lapse jaoks hindamatu väärtusega kingitus, mida hiljem koju kaasa võtta.
Cupertino tekiklubi eestvedaja Bonnie oli juba aastaid töö kõrvalt lõõgastuseks õmmelnud ja tikkinud, kuid pärast meditsiinifirmast pensionile jäämist tekkis tal rohkem aega ja soovi oma hobiga tegelda. Valdav osa prouasid ongi kodused, kuigi on ka neid, kes õmblevad tekke päevatöö kõrvalt.
Jenny nikerdab parajasti lõbusate pallikujuliste mehikestega kaetud tekki. Ta näpistab tööpäevast lõunapausi ajal tunnikese, et tulla koos tuttavatega õmblema. “Aastaid tagasi oli mu tütar raskesti haige ja talle anti haiglast selline ilus tekk. Nüüd on mul võimalus omakorda tänuks samasuguseid tekke teha,” selgitab Jenny, kes asjaolude kokkulangemise tõttu nüüd omakorda ise samas haiglas ka töötab.
Sian hakkas lapitekke tegema alles suhteliselt hiljuti, kuid vuristas nüüd paari kuuga valmis tervel hunniku beebitekke, kõik kirevates rohekates toonides. Tema pojad on juba suured, tööl ta ei käi ja aega õmblustööle pühenduda küllalt.
Õmblustöö kui peen kunst
Susani lapsed on samuti juba täiskasvanud, kuid tekkide juurde jõudis ta just tänu lastele. “Mu vanemal pojal oli algkoolipäevil see periood, mil teda huvitasid muumiad ja püramiidid ja kui ma siis nägin poes selleteemalist kangast, mõtlesin talle teha kingituseks “Egiptuse” teki. Kiire elutempo tõttu jäi see töö aga mõneks ajaks pooleli, ja siis kaotas mu poeg selle teema vastu huvi. Kuni järsku läks ta ülikooli õppima egüptoloogiat ja siis oligi mul põhjust poolik töö kapist välja otsida ja sain selle teki talle kinkida ülikooli lõpetamiseks!”. Ka järgmine, tütrele kooli lõpuks tehtud tekk võttis aastaid, kuid hea õnne korral võib Susan nüüd teki valmis vuristada nädalaga.
Lapitekkide tegemine on eelkõige siiski loominguline töö. Kõige enam võtab aega värviliste kangaste kokkusobitamine. “Minu kodu on siis nagu lahinguväli: kõik põrandad on riidetükke täis ja abikaasa oigab, et ta peab välja kolima,” naerab Susan.
Ütleb ju ka vanasõna, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kui sobivad kangad on välja valitud, järgneb nende parajateks lappideks lõikamine ja hoolikas triikimine. Kui seda lohakalt teha, jäävad sisse kortsud ja õmblus tuleb kõver. Samuti tuleb jälgida, et suuremate kangasiilude puhul õmmeldaks neid kokku kordamööda üht- ja teistpidi, muidu hakkab tekk kiiva kiskuma nagu vana hea trikotaazhmaika pärast teist pesu.
Põhiliselt tehakse pisikesi, ruutmeetrist veidi suuremaid beebitekke. Samas noorukite tekke võiks alati rohkem olla, aga nende tegemiseks kulub mõistagi rohkem aega ja materjali.
Käsitöö ei ole odav hobi
Mäletan heldimusega neid lapsepõlve koolivaheaegade vihmaseid päevi, mil me õega vanaema kappides lademetes leiduvaid kangajääke sorteerisime ja sobivad riidetükid nukutekkideks kokku sobitasime. Meesterätsepast õe kõrvalt õmblejaks õppinud vanaema õpetas meile muuseas, kuidas pesuseebist õmbluskriiti teha ja suurte rätsepakääridega sirgelt lõigata. Meie tööd tulid kohmakad, kuid armsad. Vanaema ise oskas oma vana Singeriga muidugi teha filigraanset õmblustööd. Aastakümnetega hoolikalt tallele pandud riidejääkidest sündisid nukkudele imeilusad pisikesed pluusid, püksid, mantlid. Isegi üks ehtsast jänesenahast kasukas.
Ameerika prouade varustus on märgatavalt uhkem kui minu vanaemal, kelle jaoks õmblustöö oligi 40 aastat ainsaks ametiks. Igaüks tuleb õmblusklubisse isikliku kohvriga, mille kümned sahtlikesed mahutavad nõelte-niitide kõrval põnevaid näpitsaid, tange, nurklaudu ja malle. Väiksemate riidetükkide triikimiseks on tilluke nukumõõdus triikraud, suuremate kangasiilude jaoks aga hiiglasik pressraud. Ja õmblusmasinad…! Need on mõistagi aastatega arenenud vändaga Singeritest kosmosejuhtimiskeskust meenutavate imeriistadeni.
Selge see, et õmblemine ei ole odav hobi. Õnneks saab õmblusklubi vähemalt kanga annetajatelt tasuta. Kogu töö ja vaev sinna otsa tuleb puhtalt tegemis- ja andmisrõõmust.
Täna arutatakse muuseas ka seda, kas võiks saata paarkümmend tekki hiljuti Oklahomat tabanud tornaadodes kodutuks jäänud lastele. “Meil on praegu varuks umbes 70 tekki,” resümeerib “varahoidja” Nancy. Nii et kõik on nõus, et saata päikeselisest Californiast tuulekeeristest räsitud keskosariiki oma käsitööd.
Aga ega siis ainult võõrastele ei tehta, eks ikka oma perele ja sõpradele ka. “Mu tütar abiellub kahe nädala pärast ja ma üritan neile pulmakingiks ikkagi double king (s.t hiigelsuure) teki valmis saada,” jutustab Debbie, kes ise parajasti vuristab kokku värviliste lillemotiividega kangajuppe lastetekiks.
(Ilmus Maalehes järjejutuna 23. juulist – 8. augustini 2013)