Vaevalt jõuti tänupühakalkunite korjused kokku korjata, kui juba oli aeg jõulukraam välja otsida ja põnevusega järjekordseid pühi ootama jääda. Poliitilise korrektsuse huvides ei ole ju ometi soovitatav rääkida “jõuludest”, vaid lihtsalt “pühadest”. 

Ühel õhtul jätsime lapsed hoidjaga koju ja läksime kinno vaatama filmi “12 Years a Slave” (kes veel näinud ei ole, siis lõbusat õhtut see just ei tõota, aga vaatamist väärib ja mõtlemisainet pakub kindlasti). Kuna selle linateose eluiga kinodes hakkab juba lõppema, võis seda jooksmas leida veel vaid nurgatagustes kohtades (nagu Eestis jõuavad vanemad filmid tavaliselt pärast Tallinna-Tartu suuri kinosid ka rahvamajadesse Raplas, Rakveres ja Rõngus). Nii sattusime esimest korda kinno San Jose kesklinnas (originaalis hääldus hispaaniapärane “san hosee”, kuid huumorivõtmes võib hääldada ka inglise keeles “sän dzhõusi”).

Nagu selliste filmide puhul ikka, ei kibele inimesed kohe lõputiitrite jooksma hakates saalist välja, vaid koguvad end mõnda aega saalihämaruses ja nuuskavad korduvalt nina, et mitte päris punetava näoga valguse kätte minna.

Kipitava kurguga kinost välja tänavale astudes rabas mind aga räige kontrastina tänaval keev ööelu: tänavaid täitmas mõnest suvisest lõbustuspargist kohale toodud karusellid-kiiged-miniraudteed, mille vahel kiiskavalt ligikutsuvad müügiputkad ja oma trikkidega peamiselt latiinodest möödakäijaid seisatama sundivad silmamoondajad-tänavakunstnikud. Ühe väljaku peal kogunisti täismõõdus teisaldatav liuväli – kirjade järgi lennufirma Hawaiian sponsoreeritud -, kus uisutajad oravate kombel ringiratast tiirutamas. Näomaalingutega lapsed sikutamas vanemaid üha uute atraktsioonide või popkorni ja suhkruvati järjekorda. Kajana hoonetelt tagasi hüppav monotoonne jõulushlaager õhus segunemas rasva-, kõrbenud suhkru, kanepisuitsu- ja õllehaisudega. Iga natukese maa tagant tänava ääres seismas mõni politseiauto, milles istuvad korrakaitsjad küll kanepihõngusid ilmselt millekski ebatavaliseks ei pidanud.

Üritasime ses melus leida mõnd kohta, kuhu maha istuda, kuid saime pikalt jalutada mööda tänavaid, kuna ükski söögikoht ei tundunud piisavalt kutsuv. End üles löödud ja juba parajasse peomeeleollu sättinud teismelised tundusid olevat millegi suure ootel, tööealised inimesed kulgesid suurte gruppidena ilmselt firmapidudele. Just sel hetkel, kui otsustasime käega lüüa ja minna korraliku õhtusöögi asemel koju lastega võileiba sööma, tundsin ära, et olen siinsamal tänavajupil juba mitu korda varemgi käinud. Kuigi siis oli pilt hoopis teistsugune.

Esimest korda sattusin siia 1. ja 2. tänava kanti 2009. aasta märtsikuus, kui Sten pidi tööasjus tulema tollal eBay’le kuulnud Skype’i kohalikku kontorisse ja võttis mind kaasa. Kuna Etta oli alles beebi, siis erinevalt vanemast vennast sai temagi kaasa. Me olime saabunud pärast pikka lendu Euroopast San Franciscosse, sõitnud rendiautoga San Jose’sse, kus pidime ööbima paljukiidetud Valencia hotellis moeka shoppamis- ja lounge’itamistänavana tuntud Santana Row’l. Paraku meile hoolimata broneeringust tuba ei leidunud ja meid kupatati Fairmonti-nimelisse hotelli kesklinnas. Hommikul, kui Sten oli tööle läinud, seisin silmitsi tõsiasjaga, et “kesklinn” tähendab San Jose mõistes tõeliselt mahajäetud paika, kus inimtühjadel tänavatel ulguvas tuules keerlevad tühjad kilekotid ja mullusügisesed (aja)lehed ning turistidel ei ole eriti midagi vaadata/teha. Autot mul ei olnud, nii et kärutasime mööda tänavat edasi, kuni ühel hetkel tõkestas tee traataed. Õues oli umbes 35 kraadi kuuma ja ma mõtlesin õudusega, et siin koledas võõras tondilinnas ma nüüd koos palavusest juba näost punaseks tõmmanud beebiga oma otsa leiangi.

Tookord siiski asi nii halvasti ei lõppenud (saabus prints valges Lincolnis) ja nii sattusimegi neli aastat hiljem – ja jällegi Ettaga kahekesi! – samasse kohta ühel möödunudkevadisel esmaspäeval, kui külastasime San Jose tekstiilimuuseumi, et külastada kohaliku lapitekiklubi töökaid meistreid. Parkisin auto maa-alusesse parklasse ja jalutasime mööda täiesti inimtühja tänavat muuseumi, kus peale õmblusmasinate taga usinalt ametis olevate prouade ei olnud mitte ühtegi külastajat.

Pilt San Jose kesklinnast on olnud niivõrd erinev San Francisco tänavapildist, mis sõltuvalt linnaosast kas pulbitseb energiast või on koduselt vaikne, kuid alati omanäoline ja huvitav. Kõige hämmastavam oli aga viis aastat tagasi minu jaoks fakt, et San Jose on numbrite poolest suurem linn kui märksa tuntum San Francisco – napilt alla miljoni elanikuga on ta USAs suuruselt lausa 10. linn, edestades üle-lahe naabrit nelja koha võrra. Kui lahe ja ookeani vahelisele poolsaarele tihedasti kokkupressitud San Franciscot ilmsestavad kümnetele küngastele rajatud eriilmelised linnaosad, siis lahe alumises otsas laiutav San Jose on ühtlaselt madaltihe linn, kus lisaks elurajoonidele on rohkelt tehnoloogiaettevõtete kontoreid ja isegi tootmishooneid, sest kinnisvara on siin kordades odavam. Plussina võib nimetada ka seda, et siia ei ulatu kunagi ookeanilt tihke tekina rulliv udu, mis San Francisco kohal on igapäevane nähtus.

Nüüd siis sain ma ka lõpuks aimu, et tegelikult on San Jose tõesti suur linn. Muidu oma kodudes-kontorites peidus olevad inimesed tulevad tänavale ainult tõelist “jõuluilu” nautima.

Kui Eestis algab jõuluootus vaikselt küünalde süütamise ja päkapikkude salaluurega ning põnevus jõuab haripunkti detsembri eelviimaseks nädalaks jõuluvana tulekuga, siis Californias, nagu ka ülejäänud Ameerika Ühendriikides, käivad asjad sootuks vastupidi. Ameerika lapsed kohtuvad jõuluvanaga juba detsembri alguses tavaliselt kusagil rahvarohkes kohas, näiteks kaubanduskeskuse fuajees, kus saab esmalt pikas järjekorras seista ja seejärel jõuluvanale oma jõulukinkide soovide nimekirja esitada ja temaga koos pilti teha. Päris jõuluõhtul keegi jõuluvana enam ei näe, sest kingitused poetab ta teatavasti saaniga üle taevalaotuse kihutades korstnate kaudu ootusärevate laste (ja lapsemeelsete) kodudesse.

Tõsi küll, pärast oktoobri lõpus suurejooneliselt kõrvitsate, luukerede ja ohtra magusaga tähistatud Halloweeni ja kuu aega hiljem võimsa kalkuni ja muu hea-paremaga pikitud hiidsööminguga mööda saadetud Tänupühasid, milleks pered sõidavad maade ja merede tagant kokku, tekitades kiirteedel ja lennujaamades korralikke ummikuid, tulevad jõulud siinkandis ehk isegi ootamatult vaikselt ja rahulikult.

Muidugi on kaupluste vaateaknad ning kodumajad ja -aiad kenasti kaunistatud vilkuvate tulukeste või usinamatel kristlastel koguni dekoreeritud jeesukese sündi kujutava heinase sõimemotiiviga. Kusgil Põhja-California tühermaal nägime ka üht majapidamist, mis oli ilmselt alles hiljuti loovutanud maailmarekordi “Enim tulukesi ühes aias”, kuna terve hiiglaslik aed kõigi oma elementidega oli kaetud tuhandete värviliste tuledega. Ma tõesti ei kadesta selle perekonna naabreid.

Mõni eriti agar on pannud oma auto katusele põhjapõdrasarved ja kinnitanud numbrimärgi kohale roosa ninatupsu. Ei tea kust ilmuvad just jõulukuuks kappidest välja ka vanaemade kootud kirevad ja motiiviküllased kampsunid, mida ükski moeteadlikum inimene ülejäänud aasta jooksul isegi kuitahes kange külma kiuste ei söandaks selga panna, kuid nüüd kantakse neid uhkelt koos punaste tutimütsidega kooli või töökoha jõulupeol. Neid pidusid – mõni reklaamibki end seejuures otsekoheselt kui “The Ugly Sweater Party” – jagub terve detsembri peale hulgem ja igal üritusel tehakse üksteisele kokkulepitud hinnas loosipakke. Tõeliselt vinget kingisadu – viimast iPhone’i, uusi moekaid kingi või peretuusikut Hawaii’le – võib oodata pereringis esimesel jõulupühal.

Kogu see väline sära pole siiski üleliia pealetükkiv ning seda on võimalik hea tahtmise korral pea täielikult ignoreerida. On ju Silicon Valley omamoodi rahvaste paabel ja jõulud kui kristlaste püha ei tähenda paljude teiste jaoks muud kui lihtsalt võimalust aasta lõpus end veidi lõdvemaks lasta ja saada töölt paar päeva puhkust. Kingitusi meeldib teha ja saada siiski ühtviisi nii kohalikele hinduistidele, taoistidele kui shintoistidele. Alles tuli Etta koolist koju väikese kingikotiga, milles olevad menoraadega kaunistatud pliiatsid, kustukummid ja puukujud hõiskasid: “Happy Hanukkah!”.

Veel üks põhjus, miks erilist jõulutunnet ei pruugigi tekkida, on mõistagi lume puudumine. Kuigi California mägisemates osades on lumetuisk ja üle pea ulatuvad hanged igatalvine nähtus, võib Silicon Valley’s lund sadada ehk korra kümne aasta jooksul. Korralik lumekate, mis püsis maas koguni mitu tundi, tuli viimati maha pea 40 aastat tagasi.

Kuuske metsast endale keegi tooma ei lähe, sest siin neid looduses lihtsalt ei kasvagi. Küll aga võib sõita mägedesse, kus on rohkelt kuusekasvandusi, mis oma saadusi müüvad. Samuti on suuremate kaubanduskeskuste juurde või lausa linna keskväljakule püsti pandud aedikud, kust saab osta näiteks Oregoni või Kanada päritolu lopsakaid puid, millel hea õnne (st jahedama ilma) korral isegi päris lumi okaste vahel. Esimesel advendil Oregonist kodu poole kulgedes nägime ka mitmeid kaasteelisi, kes, lopsakas kuusk autokatusel, rõõmsalt tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva kodu poole kulgesid.

Plastkuused on diskussioonis “Kumb on keskkonnasõbarlikum?” selgelt alla jäänud: parem osta iga aasta üks võimalikult kodu lähedal kasvanud päriskuusk kui võtta kapist Hiinas toodetud plastpuu.

Muidugi riputatakse koduhoovidel tulukesi muudele puudele-põõsastele, näiteks keeratakse ümber palmi-, kui ka sekvoiatüvede. Tubane kuusekaunistus on ülevoolavalt kirev, puu külge kõlbab riputada kõike alates tavalisest kirjutest kuulidest ja põnevama kujundusega kulinatest lõpetades “Sigulda kepikeste” kujuliste kommide ja mängukarudega. Mida rohkem, seda uhkem! Kuuseehted ja muud jõulukaunistused ilmuvad müügile juba oktoobris ja valida võib tuhandete põnevate kujude vahel. Näiteks World Marketis, mis pakub umbes Ikeaga samas hinnaklassis, kuid märksa mitmekesisemat mööblit ja kodukaupa, hakkasid mulle huvitavamate kuusekulinate hulgas silma nii venepärased matrjoshkad kui ehtameerikalikud hamburgerid ja hotdogid.

Nagu kombeks ka Eestis, istutakse jõulupühade aegu peredega toidulauda tihemini kui tavaliselt ja laud on kaetud rikkalikumalt, kuid eesti köögile omast verivorsti, pekist sealiha või hapukapsast sealt ei leia. Pigem pannakse ahju mõni lind – kalkun, hani või part – ning selle kõrvale pakutakse laia valikut küpsetatud juurikaid ja põnevaid kastmeid, salateid. Piparkooke küll tehakse (st enamasti ostetakse poest), kuid taigen pole pooltki nii “piprane” (sageli eelistatakse üldse kollast liivataignat) ning põhirõhk pannakse koogikeste glasuurimisele ja erivärviliste ja -kujuliste suhkruteradega dekoreerimisele.

Meie pere jääb kõigest sellest siiski ka sel aastal ilma, sest juba teab mitmendat korda ei ole me jõulupühadel kodus, vaid läheme hoopis sooja ja päikest jahtima. Või kus see “kodu” siis ikkagi ongi? Nagu meie lapsedki ütlevad: Kodu on seal, kus on su pere!

(Teksti keskmine osa kirjutatud detsembris 2013 ilmunud Selveri jõulukirjale)