“Out of all people Joanie knows how to make a lasting impression,” teatas kübarat meenutava daamilikult sportliku nokkmütsiga keskaealine naisterahvas, kes ilmselt ka noorena ei saanud ühegi iluetaloni järgi olla ilus, kõrvallauas asjatundlikult oma lauanaabrile ja pistis käe krõpsupakki ilmel, et nüüd on kõik vajalik öeldud ning kühveldas endale suhu peotäie Cheetos’eid. Tema sääse suusahüppetrampliini meenutava ninaotsa all laual laiutas veidi lontis ilmega poolik võileib, bambustikk veel reipalt sees püsti.
“I ought to know that well enough,” noogutas teine proua vandeseltslaslikult kaasa. “She’s got Jack totally wrapped around her little finger!”
Me istusime neile ebamugavalt lähedal, luuni lõikavalt jahedatel metalsetel õuetoolidel umbes 50 sentimeetri kaugusel keelepeksuepitsentrist. Seetõttu polnud võimalik seda ülearustest kõnekujunditest tihedalt täispikitud vestlust täielikult ignoreerida. Kuigi teinekord on ju lausa põnev teiste inimeste jutte pealt kuulata, jälgida vestlusparterite omavahelise suhtlemise dünaamikat ja ette kujutada, milliseid elusid nad elavad. Pigem häirisime meie ilmselgelt neid. Me istusime ju kolmekesi kahel toolil ja olime kamba peale võtnud ühe quiche’i (ma eeldasin, et see on hiiglaslik, aga oli minu suureks üllatuseks hoopis koduselt klassikalise korvikese mõõtu), kaks õunamahla ja mõned tordiviilud (kojuviimiseks).
Meist teisel pool kohviku välisust istus seltskond nooremaid inimesi, võibolla Google’i või Facebook’i või Apple’i või tõenäolisemalt siiski mõne vähemtuntud kohaliku ettevõtte töötajad lõunapausil. California Avenue ei ole küll kõige menukam kohalik söögitänav – teadaolevalt toimuvad olulised kohtumised, salvrättidele kritseldatud äriplaanide koostamised, ühinemiste ja ülevõtmiste arutamised ning strateegiate koostamised siit paar tänavat edasi University Avenue sunnitult sundimatu olemisega kohvikutes-restoranides -, kuid paras melu käib päevase tipptunni ajal siingi.
See on ka see, mis mulle (ja miljonitele teistele siiasaabunutele) Ameerika juures kõige enam meeldib: see tohutu vastuolulisus ja võimaluste paljusus.
Olime lastega just lõõskava päikese all üha kerkiva temperatuuri kiuste kõmpinud maha hämmastavalt pika maa, Google Mapsi andmetel 3,2 miili, et heita pilk peale Etta tulevasele koolile (nime järgi on see kool, aga mõistagi kuuluvad õppeasutuse juurde ka lasteaiarühmad). Olin hommikul korraks isegi mõelnud, et ehk peaks minema autoga, sest kool on ju meie kodust ikkagi päris kaugel, aga otsustasin siiski jalutuskäigu kasuks, sest Etta tahtis väga sõita oma uue jalgrattaga ja üks korralik matk tooks järjekordselt enne päikesetõusu ärganule ehk korraliku lõunaune ja annaks mulle võimaluse lastekarjatamisest hinge tõmmata.
Teisel pool El Camino Reali, mis on ilmselt maailma pikim tänav, kulgedes San Fransiscost piki orupõhja San Josesse, laiutab nö vana Palo Alto, madaltihe eramajade rajoon. Madal: see tähendab, et vaid vähestel majadel on ka teine korrus; ja tihe: paarisaja ruutmeetrine aed maja taga on juba ilmselge liigsete miljonite tunnus. Siinsetest ehitistest ei saagi täpselt aru, kas nad on ehitatud kaks või kakskümmend aastat tagasi, sest maavärinasõbralik puitarhitektuur on stiililt ajatu, kuigi suuremalt jaolt sugugi mitte maitsetu. Paljudel majadel on katusel päikesepaneelid, mitmel on vihmaveekogumissüsteem, mõne küljes uhkeldab koguni silt, et “see maja toodab energiat, mitte ainult ei kuluta”. Ühe maja ees märkan ka elektriauto laadimisposti.
Erinevalt San Josest, kus ma kunagi lapsekäruga jalutades sattusin elurajoonis sõna otseses mõttes tupikusse – jalakäijatele mõeldud tee lihtsalt lõppes raudtee alla suubunud tunnelis (olukord illustreeris ilmekalt minu kunagise klassijuhataja lemmikfraasi: “Seal, kus lõppeb mõistus, algab raudtee!”) -, on Palo Altos korralikud kõnniteed ja väga paljud sõidavad ka jalgrattaga. Pole siiski mingi uudne avastus, et ameeriklased on vaieldamatult autousku ja kahe lapsega kaugemale kui naabertänavasse jalutav pereema on isegi Californias kui ühendriikide üldtunnustatult eriti eesrindlikult keskkonnateadlikus osas enam kui kummaline nähtus.
Kui veel kolm aastat tagasi valitses Kuldse osariigi (nagu üks kohalik seletas, tuleb see hüüdnimi sellest, et sügiseks on siinne loodus vihmapuudusel kõrbenud kollakaspruuniks ehk viisakalt öeldes kuldseks, aga kindlasti on erinevaid seletusi veel hulgi) asfaldipildis ülekaalukalt Toyota Prius, siis tänaseks on kohalikud (ja suurema kubatuuriga) automargid jõudsalt oma turuosa tagasi võtnud. Ehk tuleb see sellest, et ka teised autotootjad on toonud turule piisavalt laia alternatiivse valiku hübriidmudeleid või pole suutnud elektriakude säästlikkus end piisavalt tõestada? Igatahes meie uus kohalik auto on eriti keskkonnasõbralik: ta seisab juba viiendat päeva parklas maja ees.
Jalutamise lisaboonus ilmneb laste jaoks ka selles, et iga natukese aja tagant leiavad nad teepervelt mänguasju.
“Ohhoo, näe karupoeg Puhh!” hüüatab Etta ja nopib põõsast kummist karukese. Eksole, ega see elu Ameerikas ei erinegi palju Super Mario mängust, kus mehike peab vaid peaga õhus rippuvaid kuubikuid puudutama, kui neist kukuvad välja kõlisevad kuldmündid! Ma kujutan ette, kuidas see lelu on mõne möödasõitva auto aknast välja lennanud ja usun, et sihtpunkti jõudes ei mäletanudki ei tagaistmel istuv laps ega roolis olnud ema, et neil oli kunagi mingi selline mänguasi ega tunne sellest ka puudust. Ühe rämps on teise varandus. Etta surub järjekordse leiu õnnelikult rattalenksu küljes olevasse kotti. Jah, koju jõudes peseme nad pesumasinas ära või keedame läbi.
Enne aga ootab meid ukse taga taas hunnik pappkaste. Järjekordne tellimus Amazonist on saabunud! Nimelt ei ole ma oma siinviibimise jooksul veel kordagi poodi sattunud (okei, valetan, oleme Ettaga käinud juba kaks korda ülikooli raamatupoes, teisel korral küll eesmärgiga tualettruumi pruukida), sest koos miljonite teiste moodsate tarbijatega on minu abikaasa avastanud, et internetist tellimine on poeskäimisega võrreldes oluliselt lihtsam ja mugavam, pealegi ei pea püsikliendina isegi transporditasu maksma. Niisiis laekuvad meie seni veel üsna lageda elamise ukse taha üha uued saadetised, keegi koputab korra ja jätab paki maha. Nagu jõuluvana! Ei ole siiski põhjust liigseks ootusärevuseks: pealtnäha põnev kast sisaldab lisaks hunnikule õhuga täidetud kilele näiteks ahjupanni ja karbitäit puhastuslappe. Eraldi karpi on pakendatud laste joonistusplokk ja isegi minu ripsmeduss on pistetud mullikilega vooderdatud ümbrikusse. Paari väikese asja kohta tekib seega terve hunnik kartongi- ja plastprügi. Õnneks on meie maja ees parklas seitse eri liiki prügikonteinerit, kuigi toidujääkide kraanikausi põhjas lõugu lõristava prügihundi kurku ajamine tekitab minus mitmekülgset õõva.
Või ega need asjad polegi teab mis väikesed. Näiteks kosmeetilised näopadjakesed on umbes neli korda suuremad kui Euroopa naistel meigieemalduseks vaja läheb. Või proovi sa osta shampooni, mis oleks väikemas kui liitrises pudelis. Enne meie saabumist on Sten varustanud köögi hädapäraste nõudega: kohvitassid on kaks korda suuremad kui need, millega olen kodus harjunud; tavaline kahvel ei mahu mulle suhu ja kasutan laste omi; isegi lastele lõunaks kotlette tehes avastan, et need tulevad märksa suuremad kui mul kodus kombeks teha, sest praepann on lihtsalt hiiglaslik. Ja hiigelpann muidugi käib omakorda ilmselt brontosaurustele disainitud pliidi peale, mis laiutab kõrvu eriti lahmaka pesumasinaga (mul saavad kapist riided enne otsa, kui see täis saab!) meie tillukeses köögis. Ja mis sest, et elad Ameerika kohta üliaskeetlike oludega tudengimajutuses, voodi peab olema kuninglikku mõõtu ehk king-size.
Ka tudeng – või eriti tudeng! – peab saama hästi välja puhata:)