Milleks tappa naist kodutöödega, las seda teeb elekter!
Vaimukas, kas pole?! Miljonid koduperenaised üle maailma vappuvad naerukrampides? Võibolla tõesti.
Igatahes justkui selle nalja kinnituseks kolis meie Ameerika koju robottolmuimeja, mis kannabki tõepoolest kaubamärki iRobot. Kuigi omaette ringi vuhistava kodumasina idee peaks olema selles, et lähed õue ja paned masina tööle ning tagasitulles vaatab vastu puhtusest särav tuba, panen ma ta käima ikka ise kodus olles. Teeb ta ju küll üsna koledat müra, aga olen suuteline kümnete minutite kaupa tema tegevust jälgima, sest ta meenutab mulle natuke sellist armsat, aga rumalavõitu kodulooma (ja oma mustvalge kerega ka ehk pisut Endlitki?!). Kuigi väidetavalt on ta kodeeritud järgima keerulist algoritmi, toimetab ta minu meelest äärmiselt ebaratsionaalselt, nühib näiteks järjekindlalt suhteliselt puhast kööginurka, aga silmaga nähtava sodiga kaetud sohvaesisele vaibale ei taha kuidagi jõuda. Ma käin tal järel ja passin peale, mis mõistagi pole kaugeltki mitte kuigi ratsionaalne tegevus. Mehena võiksin end õigustada uue gadget‘i võlulõksu langemisega?
Robottolmuimejate soetamine oli eelmise aasta Sloan Partner’ite (täpsustuseks: Sloan’id on Stanfordi ülikooli vastavanimelises magistriprogrammis õppivad tudengid, “partneri” poliitiliselt korrektset nimetust kannavad nende elukaaslased või abikaasad) soe soovitus “alustavale lennule”: “Need masinad aitavad teil selle raske aasta üle elada,” kinnitas meie jaoks valmistatud lõbus tervitus- ja tutvustusvideo, kus õndsalt naeratavad jaapanlannad, ameeriklannad, indialannad ja muud mitte nii selgelt tuvastatavatest rahvustest naised poseerisid grupiviisiliselt oma… ei, mitte laste, vaid iseliikuvate tolmukogujate seltsis. Miskipärast ei näinud ma tolmuimejate kõrval heldimas ühtegi (kodupere)meest.
Sten juba märkis mõnda aega tagasi ühes oma tweet‘is, et tema kursuse 81 tudengi hulgas on esindatud 40 riiki, 26 erinevat passi ja kõigest 19 naist. Tegelikult on see ju isegi korralik number, sest Sloan’i programmi vastuvõtmise üks eeldusi on ka umbes 10 aastat väldanud karjäär kesk- või tippastme juhina. Toon siinkohal paar võrdlust riikide tippjuhtkondade tasandilt: Eesti Vabariigi valitsuses on hetkel teatavasti 13 ministri seas üks naine ning Riigikogu 101 saadikust on 20 naissoost. USA Senatis on praegu 100 senaatori hulgas 17 naist (mis on läbi aegade rekord), esindajatekojas on 76 naist 435 saadiku seas ning Barack Obama kabinetis on tervelt neli naisministrit, kellest teised peale Hillary Clintoni on laiema maailma jaoks ilmselt üsnagi tundmatud. Egiptuses on aga pärast viimaseid valimisi 508-kohalises parlamendis “lausa” 10 naissaadikut – see number teeb statistika järgi napilt silmad ette Vanuatule, Omaanile ja Jeemenile, mis kõik on ju tuntud kui “naisõiguslikult eesrindlikud” maad. Tegelikult ma ei saa muidugi seda väita, sest ma pole käinud üheski neist viimatinimetatud riikidest, isegi Egiptuses mitte!
Tulles Egiptusest tagasi Californiasse ja Sloan’ide juurde, täiendan Steni esitatud statistikat partnerite numbriga, mis hõlmab 63 inimest, kellest tervelt kaheksa on meessoost. See tähendab, et 19 õppima tulnud naisest kaheksal on ka abikaasa või elukaaslane ehk need numbrid kinnitavad kibedat klisheed, et naised, kes on keskendunud õpingutele ja karjäärile, ei suuda sageli leida aega eraeluks või lihtsalt sobivat (samaväärselt tugevat) meest (või naist). Siiski ei ole suurema pere loomine ka karjäärinaiste (ja siinkohal ma ei hooli selle sõna üldlevinult negatiivsest konnotatsioonist) puhul tingimata välistatud, ühel naisõppuril on lausa kolm tütart ning mitmel teiselgi on lapsi üks või kaks. Ma ei tunne veel kõiki neid inimesi ega tea, kas mehed hoiavad kodus lapsi, kui naised varahommikust hilisõhtuni koolipinki nühivad, või teevad ka nende mehed karjääri ja lapsed on kupatatud varakult lastehoidu või on tööle värvatud vaevalt et tikutulega leitav usaldusväärne seltskond lapsehoidjaid.
Siiski, ma ju tean üht partnerist meest, kes on täielikult lastele pühendunud! Kanadalasel P.-l küll endal lapsi ei ole, kuid ta on juba saavutanud siinse kogukonna hulgas tohutu menu kui priitahtlik inglise keele õpetaja välismaalastest koduperenaistele ja nende lastele, millest on omakorda kujunenud tegevusring lastele. Juba kevadise tutvustusürituse ajal suutis P. paari päevaga panna oma sõbralikkuse ja toetava olekuga kõik teda ümbritsevad naised sulama kui või kuuma noa all. Nagu sellistel üritustel kombeks, pidi iga partner suures laemikrofonidega varustatud auditooriumis püsti tõusma ja ennast lühidalt tutvustama, mis mõistagi tõi hirmuhigi pihku ka mõningase esinemiskogemusega etlejatele (näiteks mulle), kuid kehvema keeleoskuse ja eneseväljendusoskusega inimeste jaoks – ja neid oli peamiselt kodustest emadest koosnevas seltskonnas palju -, oli see nii närvesööv ettevõtmine, et mõni puhkes nutma ja või läks näost lapiliseks ja hakkas kokutama. P. hüüdis igale esinejale julgustuseks: “You’re doing just great!” või “No way, your English is excellent!“.
Nüüdseks igatahes kõik lausa jumaldavad seda lahket ja, nagu tema hüüdnimigi rõhutab, suurt meest. P. töötas varem arvutimänge tootvas ettevõttes – nagu ka tema abikaasa -, kuid mõned aastat tagasi elas ta üle ränga mootorrattaavarii, oli pikka aega haiglas ning on siiani “kodune”. Kas mehel peab tingimata olema traagiline põhjus, et jääda koju ja lasta naisel keskenduda enesetäiendusele? Kas seal on kokkuvõttes vahet, kas mees võtab lihtsalt enda jaoks aja maha või kasvatab kodus lapsi?
Ma olen kindel, et mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas laiutab naiste ja meeste sissetulekutes lõhe, mis sunnib laste sündides puhtpraktilistel kaalutlustel isegi mõlema vanema valmisoleku puhul pigem naisi koju jääma.
Teine ja ilmselt olulisem argument on bioloogiline determinism, nimetagu siis helgemad hinged seda pealegi eeliseks või kurjad keeled saatuse seatembuks. Kuhu iganes moodne meditsiin ka poleks arenenud, on loode siiski võimeline 9 kuud kasvama vaid naise kehas, naine peab selle lapse ka sünnitama ning sadade uuringute kinnitusel lapsele esimestel elukuudel hädavajalikku rinnapiima suudavad pakkuda vaid naised. See kõik tähendab kulutatud aega, mida ei saa millegi muu arvelt juurde napsata või tagasi pöörata. Jah, kindlasti on võimalik 2nädalase imiku juurest täie koormusega tööle naasta, aga ma olen kindel, et see on nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnav. Ma mäletan läbi udu, et olin mõlema lapse imikueas pidevalt omadega nii läbi, et ei suutnud umbes aasta jooksul mitte ühtegi raamatut läbi lugeda. Kui õnnestuski õhtul voodisse jõudes raamat kätte võtta, siis üle kolme lehekülje enne uinumist lugeda ei jaksanud. Pole kahtluski, et ajud pehmenesid.
Kolmandaks on see kirjeldamatu “ühiskondlik surve”, näiteks kõikjal maailma meedias pidevalt taastoodetav väärastunud suhtumine, mis justnagu kohustab naisi korraga olema edukas karjäärinaine kui ka õnnelik pereema ehk jällegi see müstiline ja samas naisteajakirjades niivõrd äraleierdatud teema: “Kuidas valutult ühildada töö- ja pereelu”. Miskipärast ei näe me edukaid ettevõtjaid või poliitikuid käsitlevates meedia- või koguni raamatutekstides erilist keskendumist nende headeks isadeks olemisele (kuigi kindlasti on erandeid, näiteks Steve Jobsi telliskivisuurune elulugu pajatab pikalt-laialt sellest, kuidas ta väga üritas mitte olla NII halb isa). Isarolli edukas täitmine ei ole see, mis mehi ühiskonna silmis heaks ja tugevaks teeb (kuigi isadus iseenesest või pigem suur hulk järglasi – võimaluse korral erinevate naistega – on paljudes kultuurides veel tänapäevalgi pigem auasi ja sotsiaalse mõjukuse üks iseenesestmõistetavaid eeldusi/tulemusi).
Sattusin mõnda aega tagasi lennukis lugema Financial Times’i koolitusküljel maailma tippülikoolide finantsprofessorite küsitlust, kus tosinast naisest nimetas päris mitu oma karjääri suurimaks väljakutseks justnimelt töö- ja pereelu ühildamist, vähemalt pooled aga avaldasid imestust naiste väikese osakaalu üle majanduserialade õppejõudude hulgas, sest nagu Hispaania IE ülikooli islamipanganduse professor Celia de Anca nentis, on ju lihtne silma torgata seltskonnas, kus on vähe naisi. Aga samas lisas: “Kui sul juba on kuulajaskonna (olgu siis tudengite, klientide või kolleegide) tähelepanu, pead sa tõestama kiirelt – ja sageli eriti kvaliteetselt -, et lisaks oma soo(rolli)le, kannad sa ka teadmisi ja kogemusi.”
Miskipärast ei nimetanud ükski naisprofessor robottolmuimejat, mis on andnud neile kodus täiendavat kvaliteetaega pere seltsis ja võimaldanud seetõttu silmapaistvat karjääri teha.