“Ja mida sina seal siis tegema hakkad?”

Nii küsis minult praktiliselt iga inimene, kellega meie pere Ameerikasse sõit jutuks tuli. Täpselt sellises sõnastuses kuulsin seda küsimust kümneid kordi, ainult mõnikord oli rõhk sõnal “sina” ja teinekord “seal” peal. Ega lõpuks ei osanudki enam muud tarka vastata, kui et pomisesin tüdinult: “Küllap aeg näitab…”.

Mõistagi olen ma ise viimase kolmveerandi aasta jooksul, mil abikaasa kooli( tagasi )minek oli juba kindel, mõelnud sellele väga palju. Loomulikult on see kõik üsna raske, kui oled just saanud elu justnagu mingisse tasakaaluseisundisse, pärast aastatepikkust pereloomisele keskendumist oled jõudnud pärast painavaid pingeid ja piinavaid pingutusi klassikalise töö- ja pereelu ühildamiseni, mis tähendab ilmselt seda, et lapsed on piisavalt vanad ja palju kodust ära, tööd ei pea tegema pelgalt rahateenimise pärast, vaid saad teha täpselt niipalju kui see eneseteostuse seisukohalt sobilik või eneseharimise vaatepunktist vajalik tundub ning kirsina tordil siis veel end akadeemises keskkonnas ärksana hoida. Jah, ma tean, et selliseid võimalusi pole paljudel. Aga nüüd siis minek kuhugi hoopis teise maailma otsa, et alustada kõike kusagilt otsast uuesti!? Jah, annan endale aru, et selliseid võimalusi on sootuks vähestel. Aga uhke ja õnnelikuna ennast sellegipoolest ei tunne.

Et mida ma seal või nüüd siis juba siin teha kavatsen? Kas ma isegi seda tegelikult tean?

Võiks ju öelda, et ma kavatsen minna “tuhande võimaluse maale” oma läbilöögihetke otsima. Et näiteks võtan tagataskust mõne äriidee ja hakkan käima Stanford Shopping Mall’i lähistel asuva Sand Hill Road’il ridamisi ootavate VCde ukselt uksele, et “raha tõsta”? No seda siiski ilmselt ei arvaks minu puhul keegi, eelkõige mina ise mitte. Ega ma ilmselt sellest ostukeskusest kaugemale ei jõuaks…

Muidugi on karjääri silmas pidades alati võimalik jääda truuks oma “esimestele liistudele” ehk ajakirjanikuametile: olen ma ju saabunud Ameerika Ühendriikidesse kogunisti I-viisaga ehk loaga, mis võimaldab välisriikide kodanikest meediatöötajatel viie aasta jooksul USAsse tulla ja taastulla ning siin erialast tööd teha. Minu läkitajaks on Eesti Rahvusringhääling, kellele esialgse “võtad ise kaamera kaasa ja monteerid lood kokku”-jutu asemel andsin lõpuks märksa ebamäärasema lubaduse midagigi selle aasta jooksul toota.

Või ikkagi ka ise täie rauaga õppimisele keskenduda? Oleks ju rumal jätta kasutamata võimalus, kui oled keset sellist intellektuaalset rammu tihkelt täiskülvatud põldu?!

Võtsin möödunud kevadel Stanfordi külastades südame rindu ja krapsasin sisse otse ülikoolilinnaku pseudokoloniaalstiilis kujundatud keskväljaku nurgal asuvasse antropoloogiaosakonda, et küsida, kas vabakuulajaid loengutesse lubatakse.

“Ja mis oli teie doktoritöö teema,” uuris mind pealaest jalatallani takseerinud kandilise kujuga proua sissejuhatuseks üle prillide.

“Khmm, mul on alles magistriõpingud pooleli,” pomisesin vastu ja kaasavõetud bravuuripallist voolas visinal suurem osa õhku välja.

Proua suunas mind järgmise kolleegini, kes küsis omakorda tülpinult, kus ülikoolis ma seda magistrikraadi siis omandan. “And where is that!?” oskas ta muidugi mingit kahtlast Türgi külakooli meenutava Tallinna ülikooli nime kuuldes nina krimpsutada. Lõpuks jõudsime jutuga sinna, et vabakuulajaid põhimõtteliselt loengutesse ei lubata, isegi täisõppemaksu eest mitte (“Oleksite ju võinud jaanuaris taotluse esitada!”), küll aga leebus ta lõpuks ja soovitas mul siiski uksi kulutada, et “äkki mõnel kolleegil hakkab teist kahju ja soovib teid endale poole kohaga (ja mõistagi tasustamata) assistendiks võtta”.

Istusin pärast seda kohtumist tükk aega aprillikuu paitava päikese all purskkaevu serval ja seedisin kurgus kraapivat klompi. Jah, ma sain aru, et paljud inimesed kogevad selliseid äraütlemisi iga päev ega lase end sellest sugugi heidutada, vaid vastupidi, see sunnib neid edasi tegutsema ja rohkem pingutama. Või miks ma üldse arvasin, et mingi suvaline tshikk võib ühe maailma mainekaima antropoloogiaosakonna uksest sisse tuhisedes oodata avasüli vastuvõttu “Just sind me siin ootasimegi!”-juubelduste saatel? Ega ma ju tegelikult ei oodanudki. Aga tegelikult ei olnud see päris täpselt ju ka minu unistus või isegi mitte soov. Ma tahtsin lihtsalt kuulata loenguid, mis oleks erialaselt stimuleerivamad kui Sloan’ide partneritele “Continuing Studies” osakonna poolt pakutavad loengusarjad nagu Allying with Your Inner Critic: Strategies for Transforming Negative Self-Talk või Giving Wisely: Practical Steps to Make the Most of Your Charitable Dollars. (Pean tunnistama, et muidugi valisin illustreerimiseks kõige markantsemad näited, tegelikult on õpingute jätkamise osakonnas ka palju väga asjalikke loenguid ning tõenäoliselt ma nii mõndagi neist aasta jooksul ka külastan, ehkki siinkohal oleks paslik hoopis sõnast kui varblasest kinni haarata ja tõesti alustada esimesest nimetatud loengust, mille süllabus lubab “õppida end mitte tagasi hoidma, et lasta hirmul oma loomingulist potentsiaali vangistada”?:))

Kolmanda ja vaat et tugevaima allhoovusena tunnen sotsiaalset survet keskenduda perele. Või et mis perele, kui mees ja lapsed on päev läbi koolis/lasteaias? Või et mida üldse tähendab “keskenduma” perele, mida ingliskeelses maailmas määratleb kogunisti omaette ametinimetus “homemaker” ehk kodutegija?

“Noh, te ikka Ameerika kodaniku teete?” on nii mõnigi otsekoheselt või võiks öelda, et lausa robustselt pärinud, viidates asjaolule, et Ameerika Ühendriikide pinnal sündivad lapsed saavad paljude illegaalidest lapsevanemate suure unistuse osalise täitumisena automaatselt kodakondsuse.

Tõsi ta on, ka sellele teemale olen palju mõelnud. Ei, aeg ei peatu, ei-ei; nooremaks me keegi just ei jää; bioloogilist kella ammugi tagasi ei keera jne. Eks igaühel – tunnistame siis seda või mitte – on silme ees mingisugune ideaalne peremudel ja minu jaoks kuulub sinna pilti lisaks teineteist armastavatele ja toetavatele abikaasadele tõesti kolm last. Ja kui mul nagunii praegu ju ühte otsest ja ainiti siduvat kohustust ei ole, siis mis oleks parem kui endale see sõna otseses mõttes ise sünnitada. Aga tahtmata kõlada nagu keskealine oma rikkalikku elukogemust teistele pealesuruv proua, tuleb siiski nentida, et ega see päris nii lihtne ka ei ole. 20ndates võivad ju lapsed sündida õhust ja armastusest, aga vähemalt mina tunnen küll, et pärast kella kõmatamist 30. pauku oleks nagu nendesamade hiiglaslike kellapommidega sõna otseses mõttes vastu pead ja selga saanud.

Olles neli aastat jutti lastega kodus “puhanud” (pole vast vaja lisada seda äraleierdatud anekdooti, kuidas mees tuleb töölt ja leiab lapsed paljaste, räpaste ja näljast karjuvatena keset seapesa meenutavat elamist ning naise magamistoast pikutamas) ja võtnud seejärel vastu pakkumise lisaks alustatud magistriõpingutele ka teletöös kätt ja jalga proovida, kaotasin paari kuuga kehakaalust 10 kilo. “Küll sina lähed aina ilusamaks ja saledamaks!” hüüatas enamik tuttavaid tunnustavalt. “Ära nüüd kõhnumisega endale liiga tee,” pidas mõni vajalikuks ka noomida. “Wow, you’ve lost weight!” märkas isegi üks meessoost õppejõud pärast suvepuhkust mainida. Ega ma enne ka just paks ei olnud, nähvasin talle vastu. Või mis mõttes see üldse sinu või kellegi asi on?! Kas kedagi tegelikult huvitas, et ma ei salenenud mingite iluideaalidega vastavusse saamise nimel, ei piiranud enda söömist teadlikult ega piitsutanud trenniga – et näiteks ekraanil kenam välja näha?! -, vaid vähkresin magamata öid, veetsin iiveldust ja kõhuvalu kannatades söömata päevi ja kulutasin tundide kaupa arstikabinettide uksi, et teada saada, et “it’s all in your head!” (või tegelikult lõpuks ka mitte ainult: kolm kroonilise haiguse diagnoosi aasta jooksul on siiski liig mis liig ehk nagu lahke arstiõde, kes mind viimati doonoripunktis, kui ma ise end üle aastate jälle üsna tervena tundsin, verd loovutama ei lubanudki, tabavalt nentis: “No küll teile ikka hakkavad need haigused külge!”, saates sealsamas kogu oma mõistvuse allavett: “Muuseas, kui palju te üldse kaalute?!”)

Ja nagu paljude teiste sarnaste olukordade puhul on juba tõestatud: abi võib olla hunnnikust medikamentidest või pööre võib tulla kellegi pealtnäha muuseas pillatud lause peale.

“Kas sa arvad, et oled supernaine,” küsis üks sõbranna ühel keskpärasel õhtul, kui veidi napsised naised hakkasid ühes chatiaknas kaoses korda looma. Muidugi mitte, vastasin. Kuigi ausam olnuks öelda: muidugi arvan! Just mina olengi see naine, kes peab suutma olla pealtnäha pilvitus abielus ülihõivatud ja -nõutud mehega, anda parim kasvatus kahele ilusale ja andekale lapsele, jätkata enda (igikestvat?) kõiki uksi avatuna hoidvat haridusteed ning teha säravat karjääri, parem veel mitmel ametikohal korraga!

Aga mida see kõik mulle siis kokkuvõttes annab, küsisin mõne aja möödudes endalt. Eriline mõttekoht oli see loetelu viimane punkt. Siiski sain alles pärast aastast rabelemist aru, et minu poolt sisse pandav pingutus, hool ja mure ei ole kuidagi kooskõlas tagasi tuleva toetuse ja tunnustusega, rääkimatagi palganumbrist. Kannatavad hoopiski inimsuhed ja mõistagi enda tervis. Ja see on kokkuvõttes ju siiski meie kalleim vara.

Niisiis, minu lõplik aus vastus küsimusele “Ja mida sina seal siis tegema hakkad?” on see, et selle aasta ma võtan iseendale.

Jah, ma kavatsen võtta viimast California mõnusast kliimast, soojast päikesest ja muidu mahedatest oludest.

Ma saan ilmselt tuttavaks paljude tarkade ja huvitavate inimestega, kuulen palju põnevaid lugusid ja näen/kogen mõndagi harjumatut.

Ma pean toetama oma lapsi selle uue ja kohati keerulise, kindlasti ka hirmutavaga kohanemisel. Toetus abikaasale väljendub juba ainuüksi sellega, et olen siin ja alati olemas.

Ma kavatsen palju lugeda.

Ma kavatsen senisest märksa enam kirjutada. Näiteks oma magistritööd ja teisi puuduvaid koolitükke. Ja nüüd siis ka seda uut blogi ja miks mitte ka veidi vana.

Aga see on kõik vaid plaan, kohustusi ma ei võta.

Saab siis imet näha, mis juhtuma hakkab!