Nii poliitikavaatlejatel kui selgeltnägijatel on üsna raske ennustada, kes tänavused presidendivalimised ikkagi võidab, kuna viimaste küsitluste järgi on Barack Obama ja Mitt Romney pooldajate hulk umbes täpselt võrdne.
Veel paar kuud tagasi juhtis Obama oma konkurendi ees soliidse edumaaga, kuid endine Massachussetsi kuberner võttis praegusele presidendile kiirelt järgi pärast kandidaatide esimest teledebatti. Romney esines seal ootamatult enesekindlalt ja Obama, vastupidi, enneolematult uimaselt.
Ameeriklased on teatavasti (tele)debattide rahvas. Kuigi 1858. aastal ei osanud inimesed televisioonist veel undki näha, meenutatakse tänaseni heldimusega toonase Illinois’ senaatori Stephen Douglase ja tema vastase, toona üsna tundmatu advokaadi Abraham Lincolni kolmetunniseid maratondebatte. Analüütikud väidavad koguni, et Obama võtab oma ametivennast eelkäijast teadlikult shnitti, “palk-onnist Valgesse Majja!” on ju American dream come true.
Kui avalik reaktsioon Obama/Romney esimesele debatile oli ootuspäraselt hüsteeriline (“Obama läks suure kaarega lati alt läbi!”, “Moderaator rikkus oma karjääri” jne), üllatas mind ühe kitsama kildkonna võime teha ühe tühipalja teleesinemise järgi põhjapanevaid järeldusi. Käisin kandidaatide sõnasõda jälgimas Stanfordi ülikooli majandusmagistrantide auditooriumis ja publikul paluti pultide abil oma eelistustest teada anda. Kui debati alguses kaldus üle 40% tudengitest ootuspäraselt tugevalt Obama kasuks, siis debati lõpuks oli tulemus vastupidine – Obama oli oma edu maha mänginud ja Romney noppinud poolehoiupunktid. Kõigest pooleteise tunniga olid tudengid lasknud end ära moosida!
Ameerika on teatavasti maailma tuntuim kahepartei-süsteem, kus sajad miljonid valijad hääletavad alati mitte konkreetse kandidaadi, vaid “oma partei” poolt (ja laskumata liigselt detailidesse ei anna USAs valija teatavasti häält otse kandidaadile, vaid oma osariiki esindavale valijamehele). Poliitiliste arvamusküsitlustega tegeleva Rasmussen Reports’i andmetel pidas veel septembris 36,8% USA kodanikest end põhimõtteliselt vabariiklasteks ja 34,2% demokraatideks. Kuid vabariiklaste hulk on mitu kuud järjest kahanenud ja ka paari protsendiline kõikumine tähendab 235 miljoni valija seas miljoneid hääli. Samuti jagub piisavalt otsustusvõimetuid, kelle hääli kandidaadid nüüd viimasel minutil jahivadki.
Mida siis ameeriklased uuelt (või vanalt) presidendilt ootavad?
Kõige olulisem teema on praegu kahtlemata majandus. Valimisloosungid kõlavad küll kõikjal maailmas nagu hea haldja lubadused mõnest muinasjutust, kuid “lihtne ameeriklane” tahab ikkagi näha, et loodaks juurde uusi töökohti, et kodumaine tootmine ei koliks lõplikult ära Hiina, et bensiinihind langeks nelja aasta tagusele tasemele ja et maksukoormus alaneks. “Meil on vaja kedagi, kellel oleks reaalne ärijuhtimise kogemus,” on mitmed Romney pooldajad öelnud. Ja lisavad, et Ameerikal ei ole enam aega, et Obama saaks lõpuks hakata täitma neid lubadusi, mida ta jagas enne esimest ametiaega neli aastat tagasi.
Teine masse erutav teema on tervishoiureform, kohalikus kõnepruugis lihtsalt “Obamacare”. Olles ka ise Ameerikas juba paar korda arsti juurde sattunud, oskan “lihtsa ameeriklase” murega suhestuda. Sellal, kui haiged eestlased peavad arstide streigi tõttu tervisehädasid kannatama, lükkavad miljonid ameeriklased arsti juures käimist edasi veelgi proosalisemal põhjusel. Olgugi, et siin riigis on võimalik saada maailma parimal tasemel meditsiiniabi, on arsti juures käimine lihtsalt üle mõistuse kallis. Isegi patsiendi jaoks, kel on ravikindlustus olemas – aga 50 miljonil ameeriklasel puudub väidetavalt igasugune kindlustus -, võib iga arstivisiit kaasa tuua surmatõve rahakotile. Nii ähvardas ka mind paari silmatilga eest 575 dollari suurune “tänu”, kuid kuu aega kestnud vaagimise tulemusel otsustas kindlustusfirma siiski suurema osa silmaarsti arvest katta. Küll aga on igal minu siinsel tuttaval rääkida oma õudusjutt mõnest õnnetust, kes näiteks läks koledat peavalu kurtes haiglasse ning lahkus sealt soovitusega “toituda tervislikult ja jalutada palju värskes õhus”, näpus 20 000-dollariline arve põhjalike uuringute eest, mida ükski kindlustusselts pole nõus kinni maksma. Obamacare’i idee on luua ka USAs vähemalt elementaarne kindustus kõigile kodanikele, kuid Romney-leeril on lihtne viidata juba tuulde lennanud miljarditele ja parastavalt öelda: “See on raha raiskamine!”
Samuti erutab inimesi haridus. Silicon Valley tehnoloogiamull haarab endasse mõistagi kohalikud õppeasutused alates algkoolidest lõpetades riigi ja maailma parimate ülikoolidega, nii et siin USA läänekalda soojas orus ei pruugi arugi saada, et ülejäänud Ameerika haridusmaastikul (kuni idakalda ülikoolilinnakute kaitsva klastrini) puhub kõle tuul. Kahtlemata on kusagil Põhja-Dakota väikelinnas kooliteed alustaval lapsel elus läbi löömiseks märksa kasinamad shansid kui näiteks Palo Alto Bingi lasteaia vilistlasel, kes võib lisaks pühendunud pedagoogide käe all omandatud lugemis- ja arvutamisoskusele kiidelda sellega, et just nende lasteaias viidi 40 aastat tagasi läbi kuulus vahukommi-eksperiment, mille tulemused lubasid üsna veakindlalt väita, millisest lapsest saab tulevikus tõenäoliselt Nobeli-teadlane või kes peab elu lõpuni kiirsöögiketi higises köögis friikartuleid praadima.
Aga kuhu mahub siis välispoliitika – ameeriklased on ju ometi maailma vahekohtunikud!? Kuigi eestlased (ja eurooplased tervikuna) eeldavad, et ameeriklaste välispoliitilisel kaardil on olulisel kohal ka võlakiisi lahendamine Euroopas või kraanide kinnikeeramine Venemaal, on tõsiasi siiski see, et Euroopa on ameeriklaste mõttemaailmas nihkunud umbes samasse tähtsuskategooriasse Antarktikaga – see on üks kauge eksootiline kant, kus on tore ehk turismireisil käia, kuid suuremas plaanis seal midagi olulist (ammu enam) ei toimu. Kui “meie väed” saaks Iraagist, Afganistanist ja teistest kriisikolletest koju toodud, siis võiks mujal maailmas toimuva pärast südant valutada ehk niipalju, et keerata gloobusel ette Kagu-Aasia ja arutada meeldivas seltskonnas klaasikese kuldse California chardonnay kõrvale “kuidas vältida Hiina sajandi tulekut?”. Romney lubabki oma valimisplatvormis ju hoopis (veel üht) Ameerika sajandit.
Muidugi tulevad lisaks mängu kõik need emotsionaalsed tegurid, kus igal valijal on pealtnäha tühiste asjadega väga isiklik suhe. “Mulle sümpatiseerib väga, kuidas Ann Romney on alati olnud oma mehele toeks,” märkis üks mu tuttav nelja lapse ema ja lisas kiiresti: “Kuigi muidugi ka Obamadel tundub olevat väga tugev perekond!”. Proua Romney võib küll kanda kalleid kostüüme, mida enamik ameeriklannadest ei saa endale kunagi lubada, kuid tal on viis poega ja 18 lapselast, ta on seljatanud rinnavähi ega ole teinud saladust, et põeb sclerosis multiplexi. Ta on korraga nii supernaine kui ka väga lihtne inimene – üks meie seast!
Obama-fännidest humoristid saavad omakorda hambaid teritada Romney keelelapsuste kallal. Teise ja märksa kirglikuma teledebati ajal 65 miljoni televaataja silme all Romney monalisalikul irvel olevast suust poetunud “kaustatäied naisi” (“Binders Full of Women”) alustasid mõne minuti pärast sotsiaalvõrgustikes oma elu: Twitterisse loodi kümneid ja sadu sellenimelisi kasutajakontosid, Amazonis müüdavate kaustade arvustustest sai temaatiline satiirinurk ja Facebook’is ilmselt Obama tagatoa poolt loodud samanimeline palgavõrdsuse-teemaline “kommuun” teenis esimese nädalaga üle 350 000 “like’i”.
Tõmmates veel ühe paralleeli Lincolni-aegse kampaaniaga: kui keskosariigi laadaplatsi 10 000pealise publiku ees võis nii mõnigi mõte kaduma minna, siis tänapäevasel küberplatsil haaratakse igal sõnal sabast kinni ja see saab tuhandekordse viraalse vindi. Ometi saab presidendiks lõpuks ikkagi üksainus mees.