“Ah sul on ka köha,” nentis mulle juba suitsuanduri vahetamisest tuttav töömees, kui ta pliidi kohal koogutades õngitses õnarusest välja pliidirauda, mille küljes särasid veel üleeilse matuse meenutuseks teekannude riiki läinud isendi küljest sulanud alumiiniumkänkrad. “Minu õde rögiseb ka umbes sama jubedalt, tal on muidugi juba umbes kaheksandat korda kopsupõletik ka…”
Aitäh! “Mul ei ole kopsupõletikku, ma just käisin arsti juures.”
“Tal on COPD – sa võid internetist järele vaadata, mis see täpselt on!” jätkas mees oma juttu (ja mina samal ajal tõepoolest guugeldasingi seda). Veel mõtlesin teda vaadates, et huvitav, kui ta käib oma punase Stanfordi-nokatsiga ülikooli territooriumil ringi, siis kas keegi arvab, et ta läheb näiteks molekulaarbioloogia laborisse katseid tegema. “Ta on muidugi elu aeg tõmmanud mentooliga sigarette, no tead ju küll, mis see tähendab?”
“Ma pole kunagi suitsetanud!”
Valetasin!
Ma olin ilmselt ülikoolis teisel kursusel ja töötasin Postimehes suvereporterina (kuigi oli juba sügis!), kui kultuuritoimetuse juhataja saatis mu kajastama tähtsat muusikasündmust: Sporty Spice (kui keegi veel mäletab sellist muusikalist suurkuju) esines Tallinna linnahallis. Ürituse algus venis, ma tammusin närviliselt mööda mistraga kaetud ja ammuilma oma best-before‘i ületanud süngeid koridore, õhus oli läppunud lehk ja ümberringi tormasid sihitult ringi elevil 6-10aastased tüdrukud. Järsku astus minu ette võibolla isegi täisealine neiu, asetades minu silmade kõrgusele vaagnatäie sigaretipakke (ma isegi ei kujuta ette, mis marki). Muidugi ma haarasin kohe paki ja et mõjuda eriti asjalikult, läitsin ühe suitsu kohe põlema.
“Kas te ei mõtlegi maksta!?” karjatas neiu.
“Muidugi mõtlen,” teatasin mõõduka tempoga ja õngitsesin kotist tengelpunga, ise samal ajal tähtsalt suitsu kõhvides. Ausalt öelda ma tõesti arvasin, et äkki jagataksegi lasteüritusel suitsu tasuta.
Kriitilist muusikaarvustust minu sulest selle koleda kontserdi järel minu mäletamist mööda ei sündinud ja ilmselt oli mul sellest suitsust veel mitu päeva hiljem paha. Üksik õnnetu suitsupakk aga rändas minu käekotis veel kuid, kuni ükskord Tallinn-Tartu bussis minu klassivend seda märkas:
“EDE!!! Sa suitsetad?!?” hüüatas ta õudusega.
“Mina!? Oh ei! Ma kannan seda kaasas, et saaks teinekord hädas sõpradele pakkuda!” Milline haletsusväärne vale!
“Oh, Ede! See on nii sinu moodi! Sa alati mõtled pigem teiste peale!”
Lõpuks saigi see pakk kusagil peo käigus ilmselt tõesti laiali jagatud, nii et kokkuvõttes ma väga ei valetanudki. Niiväga.
Ma ei oskagi seletada, miks ma ei hakanud ülikoolis suitsetama, sest tol ajal tundus suitsukõhvimine igati okei ajaviide ja seda tegid peaaegu kõik minu tuttavad. Ilmselt sain ma ikkagi aru, et suitsetamine on ütlemata kahjulik ettevõtmine, ja suitsuhais on mulle alati vastumeelne olnud. AD 2012 ma õnneks vist ei teagi enam kedagi, kes suitsetaks (kui nüüd kogu telemajatäis rahvast kõrvale jätta).
Kogu California üldise tervislikkuse juures näen ma enese suureks hämmastuseks siin aga üsna palju suitsetajaid. Suuremate ühikate (st mitte peremajade) juures võib ikka näha mõnda tudengit närviliselt suitsu kimumas ja meie kodulähedase bussipeatuse juures on hommikuti alati maas korralik peotäis konisid. Kuigi suitsetamine peaks olema ülikooli territooriumil täpselt samamoodi keelatud nagu avalikus kohas joomine või purjuspäi rattaga sõitmine, mille eest võidakse teha trahvi või koguni koolist välja visata.
Karmid keelualad ei piirdu ainult ülikooli territooriumiga. Kõikvõimalikest eluohtlikest asjadest on Californias näiteks keelatud… foie gras. Hanemaksa ei saa osta ühestki gurmeepoest ega restoranist, sest rasvase maksa saamiseks nuumatakse hanesid “ebainimlikul” moel – nii leidis tänaseks paljude muude tegude poolest palju kuulsamaks saanud kuberner Arnold Scwarzenegger oma valitsemisajal (näiteks “tuuline linn” Chicago on tänaseks oma sarnase otsuse tühistanud). Ma olen väga nõus siin artiklis viidatuga, et tegu on üsna rumala otsusega, samal ajal, kui poeletid on lookas geenmuundatud maisiga toidetud ja hormoone täissüstitud loomade liha ja vikerkaarevärvides helendava sisuga krõpsupakke (ma isegi ei soovi süveneda, mitme tähestiku jagu abiaineid need sisaldavad).
Samuti olin kuulnud, et Ameerikas on keelatud paratsetamool, mida Eestis ometi soovitatakse kõige leebema palavikualandaja ja valuvaigistajana just rasedatele ja imikutele. Tõsi on siiski see, et paratsetamool on vägagi saadaval, aga ameerika turul kasutatakse selle kohta geneerilist nimetust “acetaminophen”, mida sisaldav tuntuim medikament on Tylenol (mis ei võta peavalu pooltki nii hästi ära kui ibuprofeen, mis omakorda on kahjulik maksale – kui jutt juba foie gras‘le läks:)). Küll aga võtsin ma arsti ettekirjutuse järgi köharohtu, mis ilmselgelt mõjutas minu autojuhtimisvõimet ja oleks ilmselt ka hobuse külili keeranud. Aga tõsiasi on see, et täna ma enam ei köhi.