Ma teadsin juba ette, et selline asi ei ole minusuguse skeptiku jaoks. Samas pures väike kahtluseuss mu hinge: mine tea, äkki nakatab heldimusepisik lõpuks mindki. Ehk on olemas mingi universaalne rahuloluvalem, mille peale ma pole seni tulnud? Ehk leian abi oma hingehädadele, muutun iseenda ja teiste suhtes leplikumaks? Ehk saab minust kokkuvõttes koguni veidi positiivsem ja parem inimene?!

Andsin austerlasest sõbranna Jana korduvale veenmistööle lõpuks järele ja registreerisin endki loengukursusele “Emotsionaalse intelligentsuse kasvatamine: Positiivne psühholoogia ja võti püsiva õnnetundeni”. (“Enhancing Emotional Intelligence: Positive Psychology and Keys Sustainable Happiness“). Õppejõud Laura Delizonna on kirjade järgi kaitsnud doktorikraadi nii Bostoni kui Harvardi ülikoolis ja töötanud aastaid Stanfordis teadusmaailma uue kuuma trendina sisse tuhisenud positiivse psühholoogia uurimisrühmas. Inimeste käitumise põhjuseid uuriv psühhoteadus on ju alates Freudist ja Jungist tegelenud peamiselt inimhinge tumedama poolega, alles viimastel aastakümnetel avastati, et uurida võiks ka id‘i, ego ja superego raholevamat ja rõõmsamat palet.

Mis siis ikkagi on positiivne psühholoogia?

– “Positiivne psühholoogia on teaduslik uurimus õnne ja rahulolutunnet tekitavatest mentaalsetest protsessidest ja käitumisest,” sedastab meile loengumaterjalina antud käsiraamat, mis üksikute teadusviidete ja rohkete “Loe see tekst läbi ja reflekteeri”-stiilis koduülesannete kõrval kubiseb kuulsate inimeste poolt öeldud sütitavatest tsitaatidest ja särtsakatest lööklausetest. Kohe sissejuhatuseks kuulutab üks: “Ehita seda, mis on õige; selmet parandada seda, mis on vale!”

Positiivse psühholoogia isaks võib pidada ilmselt Daniel Goleman‘i, kelle menuraamatut “Emotsionaalne intelligentsus” sai isegi aastate eest loetud (ja võibolla isegi selle järge “Working with Emotional Intelligence“, enam ei mäletagi). See raamat põhjustas mäletatavasti furoori väitega, et Alfred Binet‘ poolt umbes sada aastat varem loodud intelligentsustestid on mõttetud, kuna inimese edukuse võti peituvat pigem emotsionaalses (EQ) kui akadeemilises võimekuses (IQ). Emotsionaalset intelligentsust on erinevalt akadeemilisest võimekusest võimalik teadlikult treenida ja arendada. Piltlikult öeldes võib igast käredast jõmmist ränga tööga vormida peene rüütli. Selle mahlaka teema ainetel on maailma kirjandus- ja filmiklassikas lugematu hulk shedöövreid.

Kas tegu on päris- või pseudoteadusega? Ilmselt voolas kogu see positiivsushulk minust lihtsalt üle ja külge ei kleepunud suurt midagi, sest ma kaldun küll pigem teise variandi poole. Ühe loengukursuse põhjal muidugi midagi põhjapanevat järeldada olekski ennatlik, kuigi ma pühendusin viie järjestikuse nädala jooksul sellele teemale päris tõsiselt: lisaks lugemisvarale üritasin “loengus” hoolega empaatiavõimeliselt teiste lugusid kuulata, pidasin igapäevast emotsioonide jälgimispäevikut ja üritasin teadlikult igapäevaelurutiini tüütutes ja ebameeldivates pisiasjades näha meeldivaid külgi. Kui jälgimispäevik osutus eneseteadvustamise seisukohast kahtlemata kasulikuks, siis muus osas tundsin endas pesitsevat küünikut vaid võimsamalt mõjule pääsevat.

Juba esimene loeng põhjustas mulle korraliku jahmatuse. Oodatud intiimse klassiruumi asemel toimus loeng hiiglaslikus nikerduste ja kullaga kaetud teatrisaali meenutavas auditooriumis, mille pealt 300st istekohast oli täidetud tubli kolmandik, ülekaalukalt (kindlasti mitte ülekaaluliste) keskealiste prouade poolt. Õppejõud seisis laval hästiistuvasse pükskostüümi riietatuna jalad harkis ja kätega elavalt zhestikuleerides, üritades ilmselgelt oma tillukest füüsist teha suuremaks ja mõjusamaks.

“Võtame nüüd kõik lahti oma käsiraamatust lehekülje viis ja ma annan teile kaks minutit, et lugeda läbi “Juhtum Tokyo metroos”,” hüüdis ta kimedal häälel, mis hoolimata peamikrofonist ei küündinud keskmistest ridadest kaugemale. Pärast lugemispausi pidime jagunema töörühmadesse, et arutada, kuidas tegelaste emotsioonid täiskiilutud metroovagunis üle pea keesid ja kes ikkagi suutis piinlikust olukorrast kokkuvõttes võitjana väljuda. Seejärel said vabatahtlikud sõna üle terve auditooriumi enda töörühma “avastusi” jagada, mida lektor veelkord oma sõnadega ümber jutustas, et ei tekiks mitmetimõistetavusi. Sellal, kui tõusis kätemeri ja prouad tõsimeeli kirgliku aruteluga kaasa läksid, vajusime meie Janaga üha sügavamale oma sametkattega klapptoolidesse.

Umbes sama mudeli järgi käisid need loengud viis nädalat jutti. Stanfordi reeglid näevad küll ette, et pärast kahte loengut võib kursusest loobuda ning 90% rahast makstakse tagasi, kuid ma otsustasin mitte olla allaandja ja lasta end “oma mugavustsoonist korralikult välja raputada”. Ilmselt lootsin ka, et äkki ikkagi mingil hetkel läheb asi paremaks.

Natuke paremaks tõesti ka läks. Umbes kolmandas loengus räägiti aju ehitusest – millised piirkonnad tegelevad esmaste tungidega nagu ellujäämisinstinkt ja kuidas leida balanssi hirmude ja himude vahel. Vaatasime õõvastavaid õppevideosid, kuidas USA sõjaväe eriüksuslasi treenitakse vee põhjast midagi üles tooma, sellal, kui instruktor rebib sukelduja suust hapnikuvooliku või kuidas langevarjurid hüppavad kaljult otse kuristikku, et anda järele kõditavale naudinguootusele ja alla suruda alalhoiutungi, mis ütleb: “Ära tee, tapab!”.

Seejärel aga võtsime kongiheli saatel jällegi viis minutit mediteerimiseks, et “lasta oma keha ja mõtted vabaks, mõelda, justnagu voolaks minu eest läbi jõgi, mis võtab kaasa ühe mõtte, siis teise, siis kolmanda… viib need kõik minust eemale, nii et jääb ainult mõte minust praegu siin; hingan sügavalt sisse… ja välja… ja jälle sisse… ja välja…”…

***

Kahetunnise loengu viieminutilisel vaheajal jäin mõnikord jalgade sirutamise asemel viisakalt naabritega vestlema. “See on ikka ennekuulmatu, et tudengid on kõik vabad kohad täis parkinud, nii et autot polegi kuhugi panna!” kurtis ükskord Barbara (nagu ma lugesin ta rinnasildilt), umbes 60aastane farmaatsiafirmas töötav daam, mulle sisendusjõuliselt otsa vaadates. “Nad ometi ei eelda, et meievanused peaksid õhtupimeduses siia jala tulema?!”

***

“Ma võin sulle pikemalt rääkida hingamistehnikatest,” lubas teine naaber, umbes 50aastane kassisilmade ja ebamaiselt lopsaka huulepartiiga Allison, kerides samal ajal oma roosasse sametdressi mähitud jalad mugavalt istumise alla. “Ma tegelen ise juba aastaid mediteerimisega ja annan ka eratunde!”.

***

Võibolla ma ei keskendunud piisavalt, võibolla on minus liialt palju kibedust ja negatiivsust, aga ei saanud minust mediteerijat ega ilmselt ka kuigi palju positiivsemat inimest. Endiselt vaevasid mind kõhuvalud ja unetud ööd. Loengukursuse tagasisidevormi ladusin kirja kõik negatiivse: kuidas teaduse sildi all müüakse esoteerikat, mis minu meelest kahjustab kokkuvõttes lugupeetud ülikooli mainet. Tea, kas korraldajad võtsid seda isiklikult, aga tänaseni pole ma saanud loengu alguses ja lõpus tehtud testi tulemusi, mis pidanuks näitama minu isiksuse positiivset arengut nende viie nädalaga.

Alles jäid vaid minu kodutöö “Emotsioonide jälgmine” märkmed (nii positiivsete kui negatiivsete tähelepanekute osas) esimest nädalast:

1. päev:

Tähelepanek:
+ Sain kooli jaoks palju kirjatööd tehtud ja pärast jäi veel aega teistega kohtuda, juttu ajada.
– See kõik oli väga ajamahukas ja pere jaoks ei jäänud üldse aega.
* Soov saavutada midagi väljaspool tavalist päevarutiini?
Mõju:
+ Nautisin võimalust vestelda teiste naistega ja tunda, et me saime lähedasemaks.
– Minu poeg ilmselt lootis minuga rohkem aega veeta, selle asemel lasin tal hoopis iPadiga mängida.

2. päev:
Tähelepanek:
+ Veetsin terve pärastlõuna oma pojaga ja tundsin end paremini kui üle hulga aja. Käisin õhtul fotograafiatunnis, laiendan oma silmaringi.
– Jäin sinna tundi hiljaks, sest ei suutnud leida parkimiskohta, jooksin nagu hull ja jõudsin kohale higise ja hingeldavana. Otsustasin, et ei lähe enam kunagi autoga kooli, jalgrattasõit on nagunii igas mõttes palju parem.
Mõju:
+ Ma näen, kuidas mu poeg on tunduvalt enesekindlam ja -teadlikum kui ma pühendan talle enda jäägitu tähelepanu. Ise tunnen ka ennast palju parema vanemana.
– Peaksin leidma lisaaega, et teha sama ka tütrega.

3. päev:
Tähelepanek:
+ Käisin külas sõbra ettevõttes, et aidata testida uut tarkvara, minu jaoks sellelaadne esmakordne kogemus. Ilmselt oli meile mõlemale sellest palju kasu.
+ Pühendasin palju aega tulevaste ürituste korraldamisele, saatsin hunniku e-maile jne.
+ Veetsin õhtul aega terve perega ja sõpradega.
Mõju:
+ Külastades ettevõtet mitte lihtsalt külalisena, vaid “asja pärast”, andis mulle vahelduseks tunde, et olen kasulik ja aktiivne. 3tunnine sessioon oli väga intensiivne, aga andis mulle palju huvitavaid mõtteid ja arusaamist asjadest.
+ On väga mõnus käia väljas nii, et kõik saavad veeta aega meelepäraselt.

4. päev:
Tähelepanek:
+ Tegin hommikul ära hunniku kodutöid.
– Pidin lapsed viima poodi, et osta suusareisi jaoks varustust. Nad käitusid täiesti võimatult nii poes kui ka hiljem kohvikus, keeldusid söömast toitu, mille nad ise olid valinud, üritasid napsata ära minu magustoitu ja tegid lihtsalt piinlikult palju kära.
Mõju:
+ Ega mulle koristamine eriti ei meeldi, aga puhas ja korras kodu tekitab hea enesetunde.
– Ma tunnen end väga frustreerunult ja nõrgana, justkui oleksin vanemana läbikukkunud, kui mu lapsed ei kuula sõna ega reageeri üldse palvetele/korraldustele. Tundsin endas kasvavat viha, kupatasin nad autosse ja lihtsalt plahvatasin. Mõnikord ajab see mind täielikult marru, kuidas lapsed saavad olla nii enesekesksed, eriti kui ma näen ekstra vaeva, et nendega rohkem koos olla ja olla “täielikult nende päralt”.

5. päev:
Tähelepanek:
– Jõudsime Tahoe’sse ja meie öömaja oli tuntavalt allapoole minu ootusi: tuba oli külm, lastele ei olnud voodit, kõik nägi välja kulunud ja kole.
+ Järv oli ilus, mäed majesteetlikud. Lapsed võtsid suusatunde ja mina tegin pilti. Sten läks lumelauaga sõitma.
Mõju:
– Tülitsesime teemal, mis on olulisem: kas viisakad tingimused või see, et me oleme kõik koos. Otsustasin keskenduda positiivsetele asjadele.
+ Kui kõik saavad teha asju, mis neile meeldivad, oleme me koos ka palju rahulolevamad ja mina olen vähem närvis, mida panevad tähele ka lapsed.

6. päev:
Tähelepanek:
+ Palju rahulikum päev. Sten läks jälle lumelauaga sõitma, lapsed mängisid toas lauamänge. Mina sain aastaraamatu jaoks pilte teha. Pärast läksime koos Olümpiaorgu, suurepärased vaated ja imelised kohad.
– Tagasisõit Palo Altosse vältas märksa kauem kui plaanitud, sest liiklus oli hullumeelne. Kuus tundi autosõitu on puhas piin!
Mõju:
+ Kui ma ei tunne survet, suudan ümbritsevast palju rohkem rõõmu tunda. Märkasin ka, et ma naudin teiste inimeste seltskonda märksa enam ja mind ei aja närvi pisiasjad nagu näiteks see kui keegi räägib pikalt telefoniga, samal ajal, kui teised tema järel ootavad.

7. päev:
Tähelepanek:
+- Veetsin suurema osa päevast toas, sest õppisin kasutama uut fototöötlusprogrammi. See oli väga aeganõudev, aga samas pakub suurt rahuldust arusaam, kuidas pilte saab palju paremaks teha.
Mõju:
+ Enesetäiendamise tunne on väga rikastav.
– Ma ei saanud samal ajal midagi muud teha, näiteks pole ma juba mitu nädalat leidnud ühtegi hetke lugemiseks, samuti ei suuda ma leida motivatsiooni endale lõuna ajal süüa teha.

Järeldus: millised mustrid joonistusid välja?
Aja jaotamine on väga oluline teema: kui mul on kaelas palju asju, muutun närviliseks ja reageerin negatiivselt ka tühistele asjadele. Tundub küll paradoksaalne, aga olen kindlasti parem lapsevanem, kui ma veedan oma lastega vähem aega koos. Kui ma olen nendega koos 24/7, hakkavad väga paljud asjad mulle närvidele käima ja ma ärritun väga kergesti.