Aastake Ameerika läänekaldal California kuldsete nõlvade vahel Stanfordi ülikooli mõnusas heaolumullis ei suutnud hoolimata ümbritsevast küllusest hävitada minu ehteestlaslikku alalhoidlikkust.

Ühel järjekordsel päikesepaistelisel päeval märkasin meie hoovi prügikastide kõrval täiesti kobedat mööblikomplekti: laud ja neli tooli. Kuigi meie pere pisike möbleeritud tudengikorter oli niigi üsna kitsas, hakkas mul neist mööblitükkidest kahju ja ma otsustasin nad kurvast lõpust päästa. Puiduosad pühkisin lihtsalt lapiga puhtaks, kuid toolipõhjade katteriie vajas vahetamist. Hankisin poest poolteist ruutmeetrit mööbliriiet ja klambrilööja ning asusin hoovi peal asja kallale.

Veidi aja pärast saabus mu “välikontorisse” jaapanlannast naabrinaine Mitsuko, kes ei suutnud kummalise eestlase tegevust ära imestada. Mõistagi tõi ta välja ka foto- ja videokaamera ning asus minu toimetamist jäädvustama. Hiljem käis ta iga päev minu “uusi” toole imetlemas ja jutustas kõigile oma tuttavatele imeloost, kuidas ma ise endale toolid tegin.

Veel suurem shokk tabas teda aga siis, kui ta nägi mind sealsamas hoovi peal sokki kudumas. Kuuldes, et eelmise beebimõõdus sokipaari valmiseks kulus kaks tundi, pidi ta jahmatusest pikali kukkuma. “Kas seda on võimalik kuidagi õppida?” uuris ta.

Kuna kudumiskunst paistis mitmele teiselegi tuttavale väga eksootilise oskusena, otsustasin meie seltskonna järjekordsele väliüritusele kudumisvardad ja lõngakoti kaasa võtta. Huvi oli suur, õhtu otsa oli minu piknikulinale laotatud “töötuba” pungil õhinal huvilistest, kes üritasid kõige jämedamate varrastega prisket lõnga ühtlaseks lapiks vormida. Mõnel tuli päris hästi välja – rootslanna Mariale meenus, et on seda kunagi koguni koolis õppinud; brasiillanna Karine paistis olevat loomulik talent igas vallas, millele käed külge lõi -, teistel aga ei tahtnud silmad kuidagi varda peal püsida ja neljakandiline proovitükk kippus kiiresti kahanema kolmnurgaks. Alla ei andnud aga keegi ja vaprad kudujad pusisid näputöö kallal ka siis, kui ülejäänud seltskond end munaviskamise ja kotihüpetega lõbustas.

Pole ilmselt väga suur uudis, et kaasaegses lääne – ja ka ida! – ühiskonnas hakkab asjade ise käsitsi tegemise kunst vaikselt hääbuma. Isegi minu Helsingis elav sõbranna külvab oma Soome tuttavate seas hämmeldust, kui saadab neile vanadest ajakirjadest tehtud ümbrikes kirju (jah, neid, mida kirjutatakse pastakaga paberi peale!).

Moodne inimene ei suuda mõista, milleks kulutada aega ja energiat kampsuni kudumisele, kui palju ilusama saab märksa kergema vaevaga – ja sageli ka tunduvalt odavamalt! – poest osta.

Teisalt on kudumisest saanud omamoodi moekas meelelahutus. Piisab sellest, kui Vogue või mõni teine tähtis moeajakiri kirjutab, et mõnd Hollywoodi kuulsust on nähtud kusagil seltskonnaüritusel vardaid välgutamas, ja tuhanded trendijärgijad tormavad käsitöökauplustesse kilode viisi lõnga ostma. Tõsi küll, pärast paari rida eriti ökolt kasvatatud bambusest tehtud varrastel jääb poolik kudum ilmselt kapinurka tolmu koguma ega jõua need sallid/vestid kusagil moelavadele.

Nagu kalapüük või kodune kokkamine on kudumine hobi, millest on saanud omaette tööstusharu. Amazoni internetipoes on pakutaval 15 979 (!!!) erinevat nimetust kudumisraamatuid, rääkimata lugematust hulgast blogidest ja käsitööportaalidest, kust saab uusi põnevaid mustreid korraliku raha eest osta.

Paar aastat tagasi vuhises komeedina kudumishuviliste mikrokosmosesse Norra käsitöötandem Arne&Carlos, kelle kootud kuuseehete raamatust sai müügihitt nii siin- kui sealpool ookeani. Tänaseks on poliitiliselt ülikorrektsed kudumismehed müünud kümneid tuhandeid eksemplare ka oma uusi raamatuid, mis õpetavad kuduma nukke ja munapühade-temaatilisi esemeid.

Üks asi on osata luua ilu, mis paitab vaataja silma, kuid millel pole eriti praktilist väärtust. Täiesti omaette teema on aga elementaarsete hakkamasaamisoskuste kadumine. Mida teha, kui elekter ära läheb?! Siis ei saa ju isegi Youtube’ist vaadata õppevideot, kuidas lambipirni vahetada!

Siin haistavad ettevõtlikumad ameeriklased jällegi kasvavat nõudlust ja võimalust kõvasti raha teenida. Amazon pakub sadu erinevaid käsiraamatuid nagu näiteks “Kuidas teha tuld: ja teisi vanaisade oskusi” (“How to Build a Fire: And Other Handy Things Your Grandfather Knew”, mille paberile trükitud versioon on muide elektroonilisest raamatust üle kahe dollari soodsam).

Või kas on mõnes Shanghai klaasiselt läikivas kõrghoones töötav pankur elu sees hoidnud käes kirvest või ladunud puuriita? Ilmselt oleks paljud iga päev miljonilinnades kontori- ja klubihoone vahet taksoga ringi kihutavad töömesilased valmis peale maksma, et kusagil otsatute metsade ja rabade vahel asuvas tammsaarelikus talus lammaste määgimise saatel heina kaarutada või kraavi kaevata.

Sellisel “seiklusturismil” on üha kasvav klientuur. Iseasi on osata soovijaile seda teenust pakkuda.

(Ilmus Maalehes 29. augustil 2013)