“Eks me, ameeriklased, leiame alati võimaluse üle süüa,” nentis torumees Max, halliseguste juustega soliidses eas härra, uurides selili põrandal – olles eelnevalt laotanud piinliku täpsusega külje alla valge saunalina – meie 1960ndatel ehitatud papist majakese elutoaseina “ehtivat” gaasikütteseadet, mis oli alates jahedate ilmade tulekust juba kolmandat korda üles öelnud.
Et mitte Max’ile peremehelikult ülalt alla vaadata, klammerdasin pilgu seinal kõrguvale koledale metallkolakale ja üritasin pingsalt mõelda, kui palju kordi olen ma Ameerika restoranides jätnud järele pool portsu või võtnud jäägid karbiga koju kaasa, et siis nädal aega hiljem need külmkapist siiski prügikasti visata. Liiga palju kordi! Kord küsisin isegi ühes end Woody Allen’i lemmiksöögikohana reklaaminud New York’i võileivabaaris, et miks on nende portsud ometi nii suured (vaevalt pisike Woody jaksab pooltki nendest saia-, salati- ja lihahunnikutest hävitada!), mispeale ettekandja vastas nipsakalt: “Meie omaniku põhimõte on: kui klient sööb taldriku tühjaks, siis järelikult on toitu vähe!”. Teisisõnu: toitu peabki alati üle jääma! Unusta ära oma nõukogude lapse kompleks, et karupilt tuleb alati välja kraapida!
Torumehega jagasime vastastikku muljeid möödunud nädala tippsündmusest: Tänupühadest ehk Thanksgiving’ust, mis on ameeriklaste seas tuntud lihtsalt kui Kalkunipühad. Sest kuigi lastele korrutatakse seda lugu koolis ilmselt igas tunnis ja minagi pidin tegema käed liimiseks, et aidata neil meisterdada pilgrim’i-puukujukesi ning ka odav animatööstus tambib 1620. aastal “Mayfloweri” pardal üle Atlandi usupuhtust otsima tulnud uusasukate lugu (värskele kalkunifilmile karjuv “Väldi!”-hoiatus!), ei oskaks ilmselt valdav osa ameeriklastest seletada, mille eest siis sel Tänupühal veel tänulik olla, kui mitte iga endast lugu pidava ameeriklase lõunalauda ehtiva kopsaka kalkunirümba eest.
Kalkunid ahju!
Möödunud aastal kasvatati USA linnufarmides kokku 254 miljonit kalkunit, kellest 46 miljonit, kogukaaluga 334 miljonit kilo ehk veidi üle kilo iga inimese kohta (!!!), leidsid oma otsa mõnel Tänupühalaual, sedastab Riiklik Kalkuni Liit (!?!). Vaid üks õnnelik lind, kellele annab armu president isiklikult, pääseb Tänupühadest terve nahaga ja saab nautida oma 15 minutit kuulsust (ja läheb ahju ilmselt lihstalt veidi hiljem).
Erinevalt eelmisest aastast, mil kalkuniroogade asemel keskendusime mikimaailma nautimisele, jäi meie pere hingele tänavu tervelt kaks kalkunit. Esimese ajasime ahju kodus sõpradele õhtusööki valmistades ning sellest jätkus veel teisekski õhtusöögiks teiste sõpradega. Teist saime kõigi kohustuslike lisanditega – ahjus küpsetatud maguskartulid ja suvikõrvits, jõhvikamarmelaad, oahautis ja kõrvitsapirukas – nautida omakorda kanadalastest sõprade juures, kellele nende uude koju Oregonis külla sõitsime.
Kui esimesed vihmahood ja ööhallad jõudsid lõpuks ka Silicon Valley’sse, panime autole hääled sisse, et põrutada pikemale automatkale. Kui eelmisel aastal põgenesime talvise rõskuse eest Lõuna-Californiasse, et viia lapsed kauaigatsetud Disneyland’i, siis sel aastal võtsime suuna hoopis põhjapoole. Esimest korda sai nüüd terve meie pere jala maha mõnes teises USA osariigis peale California.
Google Maps annab teada, et Palo Altost Oregoni suurimasse linna Portlandi (pealinn on hoopis vähetuntud Salem, mida saime teada alles autosõidu ajal Oregoni kohta “olulisi fakte” otsides) sõiduks kulub siki-saki piki Vaikse ookeani rannikut kulgevat maalilist Highway One’i mööda tosin tundi, oluliselt vähemhuvitavat kiirteed Interstate 5 pidi sõites aga kaks tundi vähem. Valisime pikema, aga ilusama tee.
Mõistagi polnud me ainsad, kes arvasid, et kavaldavad massid üle ja hakkavad liikuma juba päev enne pühi. Ainuüksi San Franciscost läbi sõitmine võttis tubli tundi kaks. See oli aga meie reisist alles esimene kümnendik. Pika autosõidu puhul ongi teatavasti kõige tüütum ja närvesöövam ummikutes tiksumine. Sageli on ummikute põhjuseks avariid, kuid teinekord ka ühelt kiirteelt teise suubuv sõidurida, mis paneb ka neljarealise tee liikluse täielikult seisma. Vahetult pärast seda kulgeb sujuv sõit edasi, nagu poleks midagi juhtunudki.
Elu kiirel teel
Ameerika kiirteede rägastikus seigeldes tekib tunne nagu oleks sattunud Disney/Pixar’i animafilmi “Autod”. Kiirteed on USAs omaette kultuurinähtus kõige oma märgisüsteemi ja reeglitega, nad on lahutamatu osa amerikaniseerumisest. Sa kas lähed sellega kaasa või sinust sõidetakse üle, sõna otseses mõttes.
Kui California pinnal tuletavad sulle liiklusmärgid pidevalt meelde, et “Slower traffic keep right”, siis Oregonis selliseid märke eriti silma ei hakanud ning igaüks valib meelepärasema sõidurea ning sageli on just esimene rida see kõige kiirem. Kilomeetripostide asemel palistavad kiirteeserva pikkade metallmastide otsa pistetud reklaamtahvlid, kandes peamiselt tuntud kiirtoidu- ja odavhotellikettide ning bensiinijamade logosid, Oregoni pool reklaamitakse ka üha rohkem kasiinosid ja eriti närvidele hakkas käima ühe end lausa kaheksandaks maailmaimeks tituleeriva alkoholipoe plagu.
Eriti mägisemal maastikul segavad sujuvat kulgemist kümned ja sajad treilerveokid, mis järsematel tõusudel tulesid vilgutades teosammul mäkke ronivad. Ameerika treileritel on võrreldes Euroopa kaubikutega märksa suuremad gabariidid (kabiini peab ikkagi mahtuma kahekohaline voodi ja külmkapp!) ning ka keskmise rekkajuhi gabariidid on suuremad kui Euroopa kolleegidel. Sõnaka sõnumiga t-särgi peale tõmmatud lehvivate hõlmadega ruuduline flanellpluus ja lemmikjalgpalliklubi logoga nokamüts on lahutamatu osa selle elukutse imagost. Iga paarikümne miili tagant on kiirteede ääres treilerite puhkealad, kus rekkajuhid saavad oma sõiduki kabiini mugavusi puude vilus nautida.
Teine ning veelgi lahutamatum osa kiirtee-elust on matkabussi subkultuur. Väidetavalt omab tervelt 8 miljonit Ameerika majapidamist vähemalt üht matkabussi ehk RV’d (Recreational Vehicle), millest igaüks läbib aastas keskmiselt 4500 miili (7200 km ehk umbes vahemaa San Franciscost Sydney’sse), läbides seejuures ühe galloni kütusega 6,5 miili (kui eurooplased mõõdavad, mitu liitrit kütust sõiduk kulutab kilomeetri kohta, siis ameeriklaste arvamine käib teistpidi: mitu miili suudab masin läbida ühe galloniga), sellal, kui tavalise uue sõiduauto keskmine kütusekulu on 26.4 miili galloni kohta. Ameeriklaste suurusehullusest annab aimu ka see, et uhkemad RVd on sisustatud marmorpõranda, nahksohvade, mitme teleka ning täismõõdus voodiga. Ometi paljud nende “kodu on seal, kuhu sa ta pargid”-majade omanikest ei ööbigi oma elamutes, vaid liiguvad ühe luksushotelli juurest teise. Nii või teisiti RV-omanike kinnitused säästlikust elustiilist väga ei päde.
Looduse rüpes
Nagu kõik turismiteatmikud ja veebilehed kinnitavad, ei saa Põhja-Californias mööda rannikut ülespoole kulgedes imeliste loodusvaadete puuduse üle sugugi kurta. Mida kaugemale sõita San Francisco lahe piirkonnast, läbi Sonoma ja Napa uhketest veinipiirkonandest, seda kõrgemaks muutuvad mäed, tihedamaks metsad ja nigelamaks majad. Väga palju võib näha sissevajunud katustega vanu talumaju ja kinninaelutatud akendega endisi kauplusi/motelle. Madalamate mäeküngaste vahel meenutab pilt kohati vägagi Lõuna-Eesti unustusehõlma vajunud külakesi. Esimeses väljaspool Silicon Valley’t külastatud Safeway kaupluses taban endalt kõigi kaasostlejate pilgud ja taipan: ma paistan silma kui selle poe kõige saledam naisterahvas (kuigi ma olen viimasel ajal kaalus kenasti juurde võtnud)! Palo Altos või Menlo Park’is naljalt juba nii ülekaalulisi inimesi ei näe ega osta nad ka kastiga krõpse, Coca-Colat või sügavkülmutatud pitsat. Siin, päris-Ameerikas, on ilmne, et enamasti on rahakoti paksus ja vööümbermõõt omavahel pöördvõrdelises seoses.
Oregoni osariigi piiri ületamist ei pannuks me muidu pimedas tähelegi, kui mitte järsku polnuks teeserval hoiatusmärki “$6250 fine for littering”. See on jahmatav number, kuna Californias on prügiloopimise trahv kõikjal “kõigest” ümmargused tuhat dollarit. Ja nüüd järsku sellised summad osariigis, mis muidu on tuntud kui maksuparadiis! Paljud California ettevõtted registreerivad end siin, kuna Oregon on üks viiest USA osariigist, kus puudub käibemaks. Sissetulekutelt peab tasuma astmelist tulumaksu vahemikus 5-9,9%.
Paljudele välismaalastele ning ameeriklastele endilegi võib tänapäeval tunduda uskumatu, kuid Oregonil on USA ajaloos märksa olulisem roll kui Californial. Juba 19. sajandi alguses pani Iseseisvusdeklaratsiooni autor ja lääne-suunalise ekspansiooni algataja, USA teine president Thomas Jefferson, Oregon Country’na tuntud Põhja-Ameerika piirkonnale (tänaste osariikide mõistes kuulusid sinna alla lisaks Oregonile ka Washington ja Idaho ning osa Montanast ja Wyomingist), pilgu peale. “Jefferson tahtis maad. Ta tahtis impeeriumi. /…/ … tema arusaam laienes lõpuks, kuni sisaldas ka Lääne-Floridat, Texast ja Oregoni,” kirjutab Stephen Ambrose menuromaanis “Undaunted Courage” (mille soetasin endale maailma kõige ägedamast raamatupoest Portlandis ja mille tiitellehele on sinise vildikaga lapselikus käekirjas kribatud: “Merry Christmas 1997. Tim, This book was my favorite book of the year. Hope you enjoy it as much as I did. Love, Bruce. Jana. Peter. Philip.”)
Mõni aasta hiljem saatiski Jefferson oma erasekretäri Meriwether Lewis’e ja tema vabadussõja-aegse sõbra William Clark’i ekspeditsioonile seni tundmatutele läänealadele eesmärgiga leida läbimurre Lõunamereni, nagu tol ajal nimetati Vaikset ookeani. Kuigi sääraseid ekspeditsioone tehti veel mitmeid, olid just Lewis ja Clark need, kes “avastasid”, et Kaljumäestikust algav Columbia jõgi suubub Vaiksesse ookeani ning nende jälgedes hakkas tollal Suurbritannia omandusse kuulunud Oregoni saabuma tuhandeid Ameerika uusasunikke.
Alles 1846. aastal sõlmisid USA ja Suurbritannia rahulepingu, mille kohaselt kõik allpool 49. paralleeli asuvad maad jäid Ühendriikidele ja ülalpoolsed Suurbritanniale ehk teisisõnu pandi paika USA-Kanada riigipiir. Selleks ajaks oli peamiselt karusnahaäriga rikastunud Hudson Bay Company Vaikse ookeani ranniku rasvastest hüljestest, saarmastest ja kobrastest praktiliselt lagedaks rookinud (Põhja-Ameerika vanim pidevalt tegutsenud ettevõte toimetab tänapäeval süütute loomade nottimise asemel märksa glamuursemas jaekaubanduses ja neile kuulub näiteks luksuskaubamajade kett Saks Fifth Avenue). Oregon on siiski tänaseni tuntud kui “The Beaver State” ning nüüd, kui inimesed neid lapiku saba ja koledate hammastega loomi enam tiheda ruuge karusnaha ja rasvase liha pärast ei himusta, on maailma suuruselt teisi närilisi looduses taas külluses. Meie nägime paari kopsakat isendit küll vaid Portlandi loomaaias ning needki olid ametis talveune nautimisega.
Ööd on siin mustad
Lisaks rikkalikule kalkuniõhtusöögile saime sel aastal osa ka teisest ehtameerikalikust kommertspühast: Mustast Reedest (Black Friday).
Nagu enamik riiklikke tähtpäevi, on ka Tänupüha liikuv püha nig toimub alati novembri viimasel neljapäeval. Söömaorgiale järgnev päev on tuntud kui Must Reede ning sel morbiidsel nimetusel on muidugi ka oma põhjus: viimastel aastatel on sel päeval saanud surma seitse ja vigastada 90 inimest. Kuid tegemist ei ole sugugi mitte liigsöömise tagajärgedega (sellel on ilmselt oluliselt rohkem ohvreid), vaid ostuhulluse ohvriteks langemisega (ühtlasi ka Darwini preemia laureaadiks saamisega). Või kuidas teisiti nimetada selliste pealkirjade “Teen returning home from Black Friday shopping fell asleep at wheel, killed in wreck“ kangelasi?
Esimest korda võeti “Musta reede” mõiste kasutusele 1960ndatel Philadelphias kirjeldamaks Tänupühade-järgset olukorda liikluses. Hiljem on selle päeva tähendus saanud üha kommertslikuma konnotatsiooni, kuna “in the black” tähistab kaupmeeste jaoks kasumisse jõudmist. Just jõulude eel tehakse tavaliselt terve aasta suurim käive ning ka need kaupmehed, kes on terve aasta vaikselt vindunud, loodavad nüüd tänu mahlakatele allahindlustele teha elu parima tulemuse. Et müügimahte veelgi kasvatada, on paljud suuremad kauplusteketid viimastel aastatel avanud oma uksed pärast neljapäevast puhkepäeva juba reede südaööl, mil ukse taga tundide viisi sabas seisnud inimesed tungivad üksteist laiaks litsudes häid pakkumisi jahtides poodi kui vasikad karjalaskepäeval värskele aasale.
Meiegi nägime muidu väga hipiliku olemisega Portlandi südalinnas juba neljapäeva pärastlõunal kell neli inimesi Target’i ukse taha järjekorda moodustamas. Südaöösel kaubanduskeskusesse rüselema minna me ontlike vanainimestena siiski ei söandanud (mis seal salata, uni tuli peale!), küll aga külastasime päevasel ajal spordikaupade tootja Nike’i – nende peakorter asub justnimelt Portlandis – töötajatele mõeldud vabrikupoodi, mille sadade meetrite pikkustes riiulivahedes saalisid ringi servani kärudega ostlejad. Hiljem õues nägin neiut, kes Instagram’i selfie’ks poseerides naaldus uhkelt kuraditosinast kingakarbist koosnevale tornile.
Vinged allahindlused toovad küll poodidesse üha enam ostlejaid, kuid hakkavad teisest otsast sööma kaupmeeste kasumit. Riikliku Jaekaubanduse Liidu andmetel käis tänavu Mustal Reedel ja sellele järgenud nädalavahetusel poes küll 2 miljonit klienti rohkem kui mullu, kokku 141 miljonit inimest, kuid üks ostleja kulutas keskmiselt “vaid” 407 dollarit ja kaks senti ehk 3,9% vähem kui 2012. aastal. Kokku panid ameeriklased Tänupühade ajal poodides huugama 57,4 miljardit dollarit. See on umbes sama palju, kui Lähis-Ida pärlina tuntud Qatari riigisektori kulud terve tänavuse aasta jooksul.
Aga ostuhullus ei ole sellega veel lõppenud: kes reedel poodides rüseleda ei taha, võib sooritada ostud oma kodu vaikuses ja rahus esmaspäeval, mis on tuntud kui Küberesmaspäev (Cyber Monday). Nagu arvata oligi, tehti sel aastal internetiostudes taas uus rekord, võrreldes möödunud aastaga kasvas internetipoodide müük 20% ning iga kolmas ost tehti mobiilseadmelt (seejuures telefone kasutati peamiselt toodetega tutvumiseks, kuid oste tehti eelkõige tahvelarvutitest). Huvitava kõrvalepõikena toob statistika koostanud IBM välja ka fakti, et kui iOS’i operatsioonisüsteemi kasutajad kulutasid online-ostudele keskmiselt 120 dollarit, siis Androidi-fännid “kõigest” 107 dollarit.
Olin minagi otsustanud sel aastal selle hullusega kaasa minna ja soovisin püüdliku koduperenaisena premeerida end uue polüfunktsionaalse mikseriga. Seadsin end mõnusalt soojapuhuri ette tugitooli ja kaalusin ja vaagisin erinevate netilehtede pakkumisi nii- ja naapidi, aga ühtegi pimestavalt soodsat pakkumist silma ei hakanud. Panin oma õunakesega rüperaali kinni, käärisin (Oregonist soodsalt saadud!) dressipluusi näpuaukudega käised üles ja läksin kööki lastele lasanjet valmistama, et pliidi ees natukenegi sooja saada. Ja lasanje tuli imemaitsev, hoolimata sellest, et enamik mu kööginõusid pärineb, nagu valdav enamus asju siin meie majas, küberajastu-eelsetest 1960ndatest.