Just siis, kui ma olin pärast paarikuulist pausi jällegi sisse lülitanud palju müra tegeva kastmissüsteemi ja pakkinud perekonna koos mitme kotitäie soojade riietega autosse, et asuda teele naaberosariigi Nevada piiri ääres asuvatele suusanõlvadele, kuulutas tõsine hääl raadios: “Asi on ametlik: Californias on põud!”.
Muidugi olime meiegi kursis, et Tahoe’s on sel aastal lumega kehvad lood. “Tahoe” tähendab keskmise põhja-kalifornialase jaoks tegelikult tervet California ja Nevada osariike lahutavat Sierra Nevada mäeahelikku, mille keskel asuv imekaunis Tahoe mägijärv oma järskudel kallastel asuvate kümnete talispordikeskustega (ühes uhkemast neist, Squaw Valley’s toimusid muide ka 1960. aasta taliolüpmiamängud) on iga California suusasõbra jaoks igatalvine “must go”. Tõsisemad suusafännid ei pea paljuks tiksuda igal reedeõhtul viis tundi kiirteedel ummikutes, et veeta järjekordne mõnus nädalalõpp järskudel mäenõlvadel lumes möllates. Need, kes pole piisavalt õnnelikud, et omada Tahoe’s isiklikku kinnisvara, rendivad tavaliselt kamba peale mäenõlvale klammerduva majakese, milles on õige mitu magamistuba, suur ühine elutuba ja avar imelise vaatega rõdu. Saun on kahtlemata suurem haruldus kui õues olev mullivann. Üks kohalik kinnisvaramaakler kinnitas, et tal on hetkel pakutaval 20 vaba maja ja neist on vaid ühes saun. Kahe magamistoaga majade rendihinnad algavad pühade kandis 250 dollarist öö kohta, terve hooaja peale rentides tuleb hind mõistagi odavam.
Meie pere suusa- ja lumelauasõbrad – s.t. kõik teised peale minu – olid pärast paari möödunudtalvist Tahoe-trippi pidevalt nõudnud sinna tagasiminekut. Lubasime minna detsembris, kuid siis tundus pärast paar nädalat väldanud näpistavat külmalainet hoopis tervislikum kulutada need viis tundi lennureisile Vaikse ookeani keskel olevasse Hawaii saarestikku, USA viimasesse ametlikku osariiki. Pärast unelmate rannapuhkust Maui saarel ja sõbranna Jana korduvaid küllakutseid Tahoe lähedal asuva pisema, Donner Lake’i kaldal asuvasse “mägionni”, ei jäänud mul muud üle, kui ülejäänud kamba survele järele anda. Jana majanaabrid olid teatanud, et nemad sel nädalavahetusel “üles” ei sõida, kuigi Sugar Bowl’i suusakeskuse nõlvadel pidi olema piisavalt (kunst)lund. Nii siis hoopiski meie pere Martin Luther King Jr sünnipäeva puhul kingitud kolmepäevasele nädalalõpule eelnenud reede pärastlõunal teele asuski.
Pikal autosõidul juhtis abikaasa minu tähelepanu kohalikult omavalitsuselt naabruskonna meililisti saabunud kirjale, mis algas keskmise ameeriklase jaoks ilmselt üsna kurjakuulutavate sõnadega:
“Veel on vara jätta hüvasti oma iluaiaga või lõpetada tualetis vee tõmbamine, kuid vastutustundlikud kodanikud peaksid siiski mõtlema vee säästmisele!”
California kuberner pidavat veel samal päeval välja kuulutama “üleosariigilise veehädaolukorra”, mis tähendab seda, et kui ilmaolud lähiajal ei muutu, siis tuleb kõigil seista silmitsi vajadusega vett kokku hoida, teavitas kiri. Palo Altot (ja ilmselt kõiki teisi Santa Clara orus asuvaid linnu) varustab veega San Francisco Public Utilities Commission (SFPUC), mille veetagavarad sõltuvad omakorda mitte kohalikust vihmasajust, vaid Sierra Nevada mäeahelikus alla sadava lume sulamisjääkidest. “Kuna talvetormide hooaeg kestab tavaliselt veebruari lõpuni, on veel vara hinnata võimaliku sulavee hulka. Ootame esialgset hinnangut olukorra tõsiduse kohta veebruariks, põhjalikumat ülevaadet märtsis ning lõplikku olukorra analüüsi aprilli keskel,” lõpetas teadaanne lootusrikka noodiga.
Järgmisel päeval sattusin Sugar Bowl’i (mis on ilmselt nime saanud selle järgi, et meenutab mägede vahele peidetud suhkrukaussi) söögisaali pika laua kõrvuti istuma ühe võluva väikesekasvulise daamiga ja pärast tüüpilist “Kust teie tulete?”, “Millises rühmas teie lapsed on?”-sissejuhatust leidsime ühiselt erutava jututeema: põud.
”Issand, ma ei taha mõeldagi, mis meie aiast niimoodi saab,” ahastas naisterahvas sügavpruunide silmade särades. “Mu abikaasa käis just eelmisel aastal aianduskursustel ja tegi pärast seda meie maja ümber täiesti uue aiakujunduse, istutas uued taimed ja rajas kõnniteed ja puha! Kui palju raha ta kulutas kõkide nende taimede ostmiseks ja kuidas ta reaalselt ise kaevas… Ja nüüd siis meie uus uhke aed lihtsalt hävib!”
Sama ajal, kui Ameerika Ühendriikide idakallast tabavad üksteise järel ajaloorekordite lähedased külmalained ja liiklust sulgevad lumelaadungid, on ilm Californias stabiilselt päikesepaisteline ja soojapügalad küünivad keskpäevaks ikka üle 20 kraadi, isegi Tahoe’s on päeval sooja üle kümne kraadi.
Bay Area’s on sel talvel vihma sadanud täpselt kaks korda. Meie eeshoovi läbiv sügav, kuid muidu üsna kuiv kraav muutub siis mäslevaks Amazonaseks. Silicon Valley’t Vaiksest ookeanist lahutava Foothills’i ehk Eelmäestiku veed kulgevad selliste kraavide kaudu vahutades alla San Francisco lahte. Seda looduse võimumängu pole me kahjuks saanud tunnistada juba alates novembrist, kuigi aednikuna ootan ma vihma väga. Sain ju just ühele poole paar kuud väldanud suure projektiga võtta maha terve tagaaia-pikkune jupp kuivanud hekki, võsast paljastunud vanadesse peenardesse istutasin hulga Hawaiilt toodud lillesibulaid ja külvasin lagedadesse kohtadesse värsket muru. Nüüd siis pean iga päev käima voolikuga seda kastmas, sest mida ei paista kusagilt tulevat, on kauaoodatud vihm ja üldiselt ei pea ma aia pidevat vihmutamist just eriti loodussõbralikuks. Praegu on aga muru tõmmanud nii pruuniks, et kui selle kohal korraks tikku tõmmata, läheks raginaga põlema kogu aed, tänav ja ilmselt terve linn.
Kuna Californias on niigi kuiv ja maastikupõlengute oht suur, siis reageeritakse igale väiksemale tulekahjule suure paanikaga. Paar nädalat tagasi kihutas ühel hommikul naabertänavasse järjest viis tuletõrjeautot. Kuna alles oli Redwood City’s toimunud mitu päeva väldanud põleng vanametalli kokkuostupunktis, millest tõusva haisva ja mürgise tossu tõttu keelati ka Palo Alto lastel vahetunnis õue minna, läksin muidugi asja uurima. Selgus, et tänav oli juba politsei poolt suletud, kuna ühes suhteliselt mahajäetud välimusega majas olevat puhkenud põleng. Tõsi küll, mingit tossu näha ei olnud ja ma mõtlesin, et äkki selles majas elav naisterahvas, värvilistes hõljuvates hõlstides ja halliseguste sorakil juustega klassikaline vanaldane hipi, keda meiegi oleme paar korda näinud 70ndate Datsunisse istumas, on ehk midagi koledat toime pannud. Uudistajate summas tutvusin meie üle-tänava naabritega, väga sõbraliku vanapaariga, kes olevat siia tänavale kolinud juba 28 aastat tagasi, kuna siinsamas tänava otsas asuv Gunn High School olevat olnud tol hetkel USA parim keskkool. Nüüd on nende lapsed muidugi ammugi täiskasvanud ja elavad mujal. “See on väga mõnus vaikne kant,” kiitsid Larry ja Tanya sõbralikult naeratades. “Aga tavaliselt sajab ikka talvel oluliselt rohkem vihma.”
Põhja-California rusikareegel – nagu mujalgi looduses – on see, et kui orus kallab vihma, siis mägedes sajab sama vedelik alla lume kujul. Kuna siinkandis pole vihma sadanud, pole ka Sierra Nevada mäeahelikus lumeolud kiita. Mis on “globaalse soojenemise” ajastul siiski suhteliselt haruldane. Alles ülemöödunud aastal oli seal talve jooksul alla sadanud 28 jalga ehk kaheksa ja pool meetrit lund. Ajalooline rekord pärineb siiski 1951.-52. aasta talvest, kui taevaluukidest langes alla 65 jalga ehk ligi 20 meetrit lund ning San Franciscost sisemaale teel olnud 226 reisijaga luksusrong jäi Donner Pass’is kolmeks ööpäevaks lumelõksu; reisijad küll pääsesid kõik elu ja tervisega, kuid kaks pääsettöötajat hukkusid. Kõige kuulsam ja traagilisem lugu, mille järgi nii Truckee orus asuv järv ja seda ümbritsev mäekuru said Donneri nime, juhtus aga 1846. aastal idarannikult läände paremat elu otsima läinud migrantide seltskonnaga.
Külastasime ka kohalikku 1960ndate stiilis ühetoalist “Rännutee muuseumi” (Emigrant Trail Museum), kus traagiline lugu klaasvitriinidesse pandud esemete, kandiliste savikujude ja veidi loppis topiste kaudu lahti jutustatakse. Donneri perekonna eestvõttel asus kümnekonnast perekonnast koosnev reisisalk Illinois’, Iowa, Missouri ja Tennessee osariikidest teele lääne poole, kus kuuldavasti saadaval ohtralt tasuta maad, mis annab külluslikku saaki. Paraku osutus retk risti läbi Ameerika sisemaa raskemaks kui arvatud ja Sierra mäeahelikus jäi seltskond juba oktoobris ootamatult lumelõksu. Neli kuud väldanud pidevas lumetuisus pisteti esmalt nahka viimased veoloomad ning lõpuks ka mõned reisikaaslased, kes külmale ja näljale vastu ei pidanud (“Nad ei olnud ju mingid mägilased ega osanud järvest kala püüda,” nentis muuseumis linastuva filmi narraator monotoonsel toonil). Retke alustanud 87 inimesest jõudis tõotatud maale 46.
Veel enne, kui ma selle reisi jubedaid detaile seal muuseumis kuulsin, võtsin kavva oma Donneri-retke: jalgsimatka ümber järve.
“Ega ta ümbermõõt suurt rohkem ei ole kui 3 kilomeetrit,” pakkusin eelmisel õhtul uljalt.
“Nooh, mulle tundub küll rohkem,” venitas abikaasa kahtlustavalt.
Järgmisel hommikul viisin pereliikmed suusamäele ja parkisin auto järve-äärse mänguväljaku parkimisplatsile. Hoolimata äärmiselt tsiviliseeritud ümbrusest tundsin end kui ehtne Lewis, Clark või mistahes teine 19. sajandi maadeavastaja, sest telefoni olin unustanud mägimajja laadima, sestap ei olnud mul mingit aimu kellaajast ega distantsi pikkusest. Kaardist ma puudust ei tundnudki, sest eksida ju kuhugi ei saanud. Seljakotis oli mul vaid fotoaparaat, pudel vett ja Rein Raua “Vanem Paksem Tigedam” – juhuks, kui tekib mõnus hetk mõnel järveäärsel päikesepaistelisel pingil jalga puhata. Muidugi ühtegi pinki ma oma teel ei kohanud.
Matk algas mööda järve lõunakallast, kuhu päikesekiired aga kõrval kõrguvate mägede tagant (vähemalt talveperioodil) kunagi ei küüni. Olles klõpsinud paar pilti ja ulja hüppega ületanud paar järve suubuvat ojakest, avastasin, et mööda veepiiri siiski kaugemale edasi ei saa, kuna järveäärsete majade lainemurdja-tüüpi paadisillad lõikasid minu tee ära. Kevadise kõrgvee aegu on need sillad ilmselt suuremas osas vee all, kuid praegu ulatusid nad täpselt veepiirini. Seisin silmitsi valikuga: kas turnida paadisildade alt läbi, teha jalad jäises järvevees märjaks või murda “Private property. No trespassing!” sildi alt läbi eramaa lähima teeni. Otsustasin viimase kasuks, kuigi tulirelvade levikult absoluutset maailmarekordit hoidvas riigis võib maaomanik vastavasisulise hoiatuse rikkujat ilmselt ettehoiatamata tulistada.
Õnneks keegi mind ei tulistanud ega isegi ehk ei märganud ja leidsin ka läbi tiheda kuusemetsa järve idatipu suunas kulgeva tee. Sel hetkel hakkasin ka pisut kõhklema, kas üksi ilma igasuguste abivahenditeta on ikka kõige targem metsade ja mägede vahel kolada, kuna näiteks grisli- ja pruunkarud on siinkandis igapäevane nähtus. Kuna inimesed on oma majakestega kolinud sisuliselt karude koduhoovile, siis käivad karud omakorda inimeste hoovil toidujäätmeid otsimas ja nendest hoidumiseks peab igal majapidamisel olema lukustatav metallist prügikast.
Ühtegi karu ma siiski ei kohanud, küll aega teisi tervisesportlasi, kes hoolimata varahommikustest miinuskraadidest harrastasid ehtkalifornialikult lühikestes pükstes mõnusat metsasörki. Järve päikeselisele põhjakaldale jõudes taipasin, et minu korralik talvekostüüm oli selgelt liiast ja ülejäänud tee rühkisin eredas päikesepaistes higistades.
Põhjakaldal sain jällegi jalutada piki kallast ja imelteda, kuidas järve sügavsinine läbipaistev vesi kihab kaladest. Üks perekond püüdis lausa ämbriga vähke ja seletas, et siin on alati vähipüügihooaeg ja vähki kui võõrliiki võib vabalt püüda.
Seejärel jalutas mulle vastu teine abielupaar, kes tundsid kohe huvi, et kust ma pärit olen.
“Oo, mu sõbra ema on samuti Eestist,” teatas naeratav daam.
“Hah, mu vanavanaema oli ka Eestist, aga ta tuli juba 1909. aastal Ameerikasse,” kuulutas mees.
“No näed, siis me peame ikkagi Eestisse minema,” hüüatas naine omakorda ning lisas minu poole vaadates selgituseks: “Me just plaanime selleks suveks pikemat reisi!”
Seejärel rääkisime veel veidi ilmaoludest ja ma nentisin, et kuigi ma viisin oma lapsed ja mehe suusanõlvadele, pean ma ise mägedes suusatamist liiga ohtlikuks ja ma eelistan ise alati jalgsi matkata.
“Muidugi, suusatamine on nõme ja matkamine on väga lahe!” hüüatas mees tunnustavalt. “Ma olen elu aeg elanud siin järve ääres, see järv praktiliselt kuulub mulle, aga vaata, millised olud seal mägedes praegu on! See on ohtlik, ma ütlen!”
Tavaliselt kõiki ameeriklasi hämmastab see, et mina kui külmalt maalt pärit inimene ei suusata. Nii nagu jalgpallist, on ka suusatamisest ameeriklastel täiesti oma arusaam: kui jalgpall tähendab eelkõige käega mängitavat palli, siis suusatamine tähendab siinses kõnepruugis mäest alla tuhisemist ehk slaalomit, mitte siledal maal “Veerpalu tegemist” ehk murdmaasõitu.
“Noh, esiteks meil eriti mägesid ei olegi,” seletan tavaliselt. “Ja need paar tükki, mis on, nojah… Meie kõrgeim kõrgeim “mägi” kannab nime Big Egg Mountain, see on 318 meetrit kõrge…”. Enamik noogutab seepeale mõistvalt, sest nii nagu mina ei suuda automaatselt konverteerida jalgu meetriteks, ei saa nemad hakkama vastupidise tehtega.
Kui täpsemaks minna, siis ma korra elus olen siiski seda proovinud – umbes täpselt 15 aastat tagasi tuhisesin lumelaual Väikese Munamäe (“Oh, we also have a Small Egg Mountain!” saab välismaalastele öelda) lühikesest, ent see-eest järsust nõlvast alla ja maandusin… täpselt pea peale. Pärast seda pole enam soovinud proovida. Ilmselt pean tänama taevast, et mul ei läinud nagu Michael Schumacheril ja minu aju on endiselt ühes tükis. Kuigi kui ma nüüd tagantjärele analüüsin, siis võibolla oli just pea peale kukkumine põhjus, miks ma tookord seal suusakeskuses öö läbi oksendasin – asjaolu, mille olin seniselt pannud oma tulevase abikaasaga toimunud esimesest tõsisemast kohtingust tingitud närvipinge arvele.
Muidugi on murdmaasuusatamine on oluliselt ohutum, kuigi ka siinkohal võib hiljutistest Saksamaa-sündmustest leida vastupidiseid näiteid. Angela Merkeli õnnetu kukkumine (murdmaa!)suusarajal tõestab, et seegi ala ei pruugi olla vanematele daamidele väga ohutu.
Igatahes olin mina oma vanuse ja küüraka selja kiuste enesega väga rahul, kui olin täpselt kahe ja poole tunniga järvele tiiru peale teinud. Nagu pärast kaardi pealt vaadates selgus, olin läbinud kaheksa miili ehk 13 kilomeetrit. Olin täpselt ajagraafikus, et oma perele mäe peale järele minna, nagu olime hommikul kokku leppinud – Sten võtab lapsed suusaklassist ja saame päikesepaistelisel kohvikuterrasil lõunasöögiks kokku. Milline imeline päev, mõtlesin rahulolevalt. Kõik on saanud teha täpselt seda, mida tahtsid!
Just siis, kui ma end autosse sättisin, helistas abikaasa: “Kas sa jõuad ise lastele järele, ma kukkusin endal õla paigast ära…” Sain kohe aru, et ta üritab teha tavalist häält, kuigi ilmselt on asi päris tõsine. Minu silme ette kerkisid pildid neist õnnetutest talisportlastest, keda olin eelmisel talvel näinud liikumatuna lamamas mootorsaani järele kinnitatud kiirabikelgul. Nagu hiljem selgus, oligi teda täpselt sellise sõidukiga transporditud kohalikku kiirabipunkti, kus tal siis osavate tohtrite poolt tõmmati õlavarreluu raksuga tagasi oma õigesse soklisse.
Kui ma lõpuks lasteklubi telki oma lapsi korjama jõudsin ja seal valves olevale tütarlapsele oma hilinemise põhjust seletasin, hüüatas ta: “Mitte kunagi ei tohi öelda ega isegi mõelda, et see on tänase päeva viimane sõit! Ja teine lumelaudurite umbusk on see, et enne mäele minekut ei tohi kunagi käia dushi all!”
Viimast on hea teada, eriti nüüd, kui dushi all varsti ehk ei saagi enam veepuuduse tõttu käia. Stenile anti aga kiirabibrigaadi poolt “lohutuseks” tasuta mäepilet hooaja lõpuni.