“Kurradi raissk! No kurradi-kurat!” vannub autojuht ja paneb kojamehed veel kiiremini tööle.
“Mis nüüd?!” küsin ehmunult üle tema õla kiigates.
“Aknasoojendus ei tööta! Ja alles nädal aega tagasi käis buss paranduses. Ma ütlen, et täna me ei sõida mitte kuhugi!”. Hallide vuntsidega väidetavalt endisest liidu suusahüppemeistrist autojuht ronib kabiinist välja ja tema valge kampsun kaob hetkega auto ümber möllavasse loodusjõudu.
Pool tundi hiljem oleme siiski teel, mõistagi juba lootusetult hiljaks jäänud. Sest isegi siis, kui aken ilmutas pärast siseõhusoojenduse maksimumvõimsusel huugamist juba läbipaistmismärke, oli võttemeeskonnal vaja veel teha sigaret või paar, rüübata lõpuni juba ammu jahtunud kohvilonks ja vahetada viimane kuum info kuuldavasti peatselt saabuvate uute kaamerate osas. Mina istun üksi autos, helistan ja vabandan. Mul on piinlik, kuigi inimest, kellega juba kaks nädalat tagasi kohtumise kokku leppisin, ilmselt väga ei huvita, et mina olin hoolimata tuisusest ilmast õigel ajal telemaja ees ja valmis pikale tööpäevale startima.
“Te, tüdrukud, peaksite rohkem mõtlema ka negatiivsematele teemadele, mis tõstatavad probleeme,” võtab rezhissöör jutuotsa üles, kui oleme lõpuks kulgemas läbi lumiste maastike Eestimaa südame suunas. Kuulen seda lugu juba umbes kümnendat korda ja ma tõesti ei jaksa enam vaielda sel teemal, mille üle oleme alates möödunud suvest nädalate kaupa aru pidanud. Algusest peale oli ju kokku lepitud, et meie saade üritab ülejäänud meediapildist eristuda sellega, et keskendub headele uudistele, uutele positiivsetele kangelastele, inimestele, kel on värskeid ideid ja julgust neid ellu viia; nähtustele, mis majandust ka raskel ajal edasi viivad. Vähemalt mina küll usun (ehk liialt naiivselt?), et kui meedia suudab võimendada negatiivseid uudiseid, siis peab ta suutma juhtida avalikkuse tähelepanu ka heale ja edumeelsele meie ümber. Seejuures ei peaks positiivne kajastus tingimata tähendama, et ajakirjanik on ära ostetud või lihtsalt juhm.
Teine asi, mis mind rezhissööri kõnepruugis ärritab, on mõistagi see liiga kergelt lendu minev “tüdrukud” – taas pean juba teab mitmendat korda tegema märkuse, et me ei ole mingid tüdrukud, vaid 30. eluaasta künnise ületanud naisterahvad. Liiati olen ma juba aastaid abielus ja kahe lapse ema. Ameerikas võiks sellise avangu peale meeskolleegi soolise ja/või seksuaalse ahistamise pärast kohtusse kaevata. Samas, Prantsusmaal ehk kaasneks patroniseerivatele sõnadele ka vallatu laks pepu pihta, ja seda võetaks kui tunnustavat komplimenti. Aga mis siin targutada, meie oleme Eestis, eksole!
Ja kui nüüd edasi või pigem tagasi mõelda, siis oma teletöö staazhi arvestades olin ma ehk tõesti “tüdruk”, algaja, praktikant. Algne elevus ja esimeste kuude ärevus asendus küll kiirelt tundega, et “käsitööoskus” on omandatud, ma sain aru, et kaamera ees ei ole vaja teha pikka ja põhjalikku intervjuud, sest sellest tuli lõpuks ikkagi välja nokkida ainult kolm-neli konkreetset küsimust-vastust, et hiljem oleks lihtsam need tükid ajakoodi järgi pildireaks kokku panna. Et siis kokkuvõtteks saaks umbes kahe nädala tööst viie- kuni maksimaalselt kaheksaminutiline saatelõik. Ja mind hakkas üha enam vaevama see, et miks me peame sõitma võttele terve bussitäie rahvaga: lisaks ajakirjanikule ja operaatorile ka helitehnik, valgustaja ja rezhissöör, mõnikord lisaks siis veel ka teine kaameramees! Ja eesotsas muidugi autojuht, kes kippus sageli olema üsna tujukas. Välislähetustes käisime näiteks ainult operaatoriga kahekesi ja minu silmale ei jäänud tulemus millegi poolest alla suurema tiimiga tehtud tööle, vastupidi, see oli sageli ju hoopis huvitavam materjal. Aga no jällegi, ei olnud ma reporterina mingil positisioonil, et siin lõputult vaielda.
“Kõik teised kadestastavad meie saadet selle eelarve pärast,” avas produtsent telemaja taustu. Reporter-toimetaja autorlepingu järgi oli minu brutotasu 150 eurot saate pealt ja arvestades töö- ja ajakulu, mis selle alla läks, ei näinud ma selles midagi kadestamisväärset. Olnuks ma tol ajal oma lasteaialastega kodune, hoidnuks meie pere rohkem raha kokku. Loomulikult, kõike ei pea ega saa mõõta rahas ja – nii küüniliselt kui see ka ei kõla – oli mul võimalus sellist “hobikorras töötamist” endale lubada.
***
Tegin hiljuti vahelduseks ühe väga kaalutletud ostuotsuse: maksin 99 senti, et vaadata Apple TVs ära HBO menuseriaali “Tüdrukud” pilootosa, et aru saada, millest kogu see kära selle sarja ümber. Ilmselt ei kuulu ma sihtrühma (ikkagi ei olegi enam tüdruk!), karakterid mulle ei sümpatiseerinud ning ülejäänud hooaja peale ei hakanud raha raiskama. Ometi jäi mulle hinge peale üks stseen.
24aastane Hannah, kes on kaks aastat tagasi lõpetanud ülikooli ja töötanud sellest ajast alates internina ehk sisuliselt tasustamata praktikandina mingis kummalises sotsiaalmeediaga tegelevas ettevõttes, kaotab korraga nii selle “töö” kui oma vanemate rahalise toetuse. Ta on järsku sattunud suurest turvalisest mullist välja tuulisele, suisa tormisele tänavale. Ta ei ole valmis eluks selles maailmas, kus “majanduses valitseb selline olukord”, kus tema sõbrad ei leia järjest tööd, kuna nende poolt ülikoolis õpitud ebapraktiliste erialade järele ei ole “turul” tegelikult mingit nõudlust.
Ma tundsin selles töntsakas ja kohmakas tüdrukus siiski piisavalt palju ennast ära: alati lükkamas oma “tegelikke” plaane kuhugi kaugemasse tulevikku, alati pelgamas seda “härjal sarvist haaramist”, kuna “midagi muud on ju vaja teha”, ja olles lõputult unistamas sellest, kuidas ma ühel päeval kirjutan selle raamatu, milles räägib “minu põlvkonna hääl” (“Mul on juba viis esseed valmis, ma pean neid muidugi veel natuke lihvima ja kokku võiks olla üheksa!”). Alati on keegi teine süüdi ja olud minu vastu! Nagu eesti jalgpallurid, kes ikka ja jälle õigustavad enda põrumist rahvusvahelisel areenil sellega, et päike paistis silma ja kohtunik oli vastaste poolel. Või on kõiges süüdi hoopis Marko Kaljuveer?!
***
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi teadlikult tahtnud saada ajakirjanikuks. Kuna juba minu sündides oli mu ema Rapla maakonnalehe “Ühistöö” tegevtoimetaja, veetsin beebist peale tunde tema pruuni mistraga sisustatud kabinetis, mõnikord aitasin tal toimetuse pimikus pilte ilmutada või lipata üle jõe trükikotta külgi “ladumisse” viima. Jah, veel kõigest 30 aastat tagasi tähendas ajalehtede küljendamine peegelpildis tinatähtede ladumist puitraamidesse ja prouad, kes seda igapäevaselt tegid, olid ses töös uskumatult osavad.
20 aastat hiljem istusin õhtuti Ekspressi toimetuse küljendustoas ja vaatasin samasuguse hämmastusega, kuidas kogenud kujundajad hoogsate liigutusega tekstitükke reklaamikastide ümber kokku sobitasid. Ajakirjaniku ülesanne oli siis vajadusel vaid oma teksti kärpida. Riigikord oli muutunud, tehnoloogia oli arenenud, kuid töö olemus oli ikka sama. Vorm dikteeris sisu.
Ma olin ehk 5- või 6aastane, kui me õega koduse köögilaua ääres söömise asemel lollitasime, taustaks, nagu ikka, aknalaual mõmisemas Riga magnetofoni viimane mudel, kui pliidi ääres askeldanud ema järsku hüüatas: “Tasa! Juhan Peegel räägib!”. Meile muidugi tundus see nimi kohutavalt naljakas ja nõutud vaikuse asemel naersime me veel rohkem, ning ilmselt aeti meid köögist minema, et ema saaks vaikuses ja rahus armastatud õppejõu uneleval häälel edastatud mõtteterasid kuulata. See lause, “Tasa! Juhan Peegel räägib!”, jäi meil õega omavahelise naljaparoolina käibele aastateks. Me ei kujutanud ettegi, et sellise nimega inimene on päriselt olemas.
Selles, et ta tõepoolest on olemas, veendusin oma silmaga alles tosin aastat hiljem, kui asusin õppima Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas, mille asutajaks teda peetakse. Juhan Peegel, kelle suust pärinenud muuseas ka selline legendaarne õpetusetera: “Hea sõnum on nagu naise seelik: küllalt lühike, et äratada tähelepanu, kuid küllalt pikk, et katta kõige olulisemat”, oli tulnud meie rebastepeole EPA-klubis. Peomöllus ta ühtegi sõnumit – ei pikka ega lühikest – edastama ei kippunud, pigem jälgis koos Marju Lauristini ja Peeter Vihalemmaga noorte trallitamist vaikselt nurgast. Ma ei mäletagi enam täpselt, kas traditsioonilise rituaali käigus õnnistas tema meid peeglitükiga puudutades “täieõiguslikeks tudengiteks” või tegid seda vanema kursuse tudengid. Igatahes päris kindlasti avaldas Peeglist ja peeglist mulle tol õhtul märksa enam muljet üks kolmanda kursuse tudeng, kes on nüüdseks üle kümne aasta olnud minu abikaasa. Rebastepeo kuupäeva tähistame siiani oma tutvumisaastapäevana.
Veel korra nägin Juhan Peeglit sama õppeaasta lõpul, osakonna päeval, kui ta minu kätt surudes pobises: “Ah sina siis oledki Estri tütar!?”. Ja kuigi ta oli tol hetkel füüsiliselt seal ruumis, oli “Juhan Peegli vaim”, millest vanemad kolleegid ikka ja jälle suure vaimustusega rääkisid, selleks hetkeks ajakirjandusosakonna tolmustest ruumidest ammugi haihtunud. Läbi kitsaste koridoride puhusid küll justnagu värskemad tuuled – lisaks “zhurnalistika”-suunale võeti kolmandat aastat vastu tudengeid ka avalikkussuhete- ja teabekorralduse (ehk PR) erialale, mis tundus esmapilgul märksa glamuursem elukutse kui “tindinäpust” ajakirjaniku oma -, kadusid mõlema eriala tudengid hiljemalt pärast esimest suvepraktikat kuhugi tööle ja jõudsid kooli episoodiliselt. Pooled alustanutest kukkusid teise-kolmanda aasta alguseks ülikoolist välja, vaid üksikud erandid lõpetasid stuudiumi ettenähtud nelja aastaga. See oli veel aeg, kui tippajakirjanikud teenisid sama palju kui ministrid. Küllap see oli ka õiglane, sest olidki nad ju sageli sõna otseses mõttes samast koolipingist tulnud.
Aastaid hiljem sattusin pooljuhuslikult järjekordsele osakonnapäevale EPA-klubis. Kohal oli palju vilistlasi, tuntud ja tunnustatud ajakirjanikke, aga ka palju tudengeid. Ühel hetkel käis läbi peosaali justkui kahin: “Luik tuleb! Ta tuleb värbama!”. “Luik” tähendas siis Eesti Ekspressi vastutavat väljaandjat Hans H. Luike, kes oli samuti meie osakonna vilistlane ja pidi kuuldavasti aeg-ajalt rakendama värbamise-kuulujutu tehnikat nii mõnelgi üritusel. Tudengite peal see trikk igatahes töötas: kõik läksid elevile ja nii mõnigi ehk kordas mõttes üle Marshall McLuhani kommunikatsiooniteooria põhitõed, et intelligentses vestluses silma paista. Sest kes ei oleks siis tahtnud töötada end “vaba ajakirjanduse lipulaevaks” tituleerinud nädalakirjas. Mina küll tahtsin. Tegelikult ma vist siis juba töötasingi Ekspessis ja teadsin, et ministripalgast võisin vaid unistada. Ja nagu üks kolleeg tabavalt märkis: “Küll on hea lehte lugeda neil nädalatel, kui oled puhkusel, sest siis sa ei tea, millise higi ja pisaratega seda on tehtud!”.
***
Paar nädalat tagasi käisin koos Uruguai päritolu sõbranna Adrianaga, kes on töötanud aastaid Reutersi uudisteagentuuris nii USAs kui Brasiilias, kuid nüüd üritab käima tõmmata ajakirjanikke ja tehnoloogiainimesi ühildavat inkubaatorit, külalistena Berkeley ülikooli ajakirjandusosakonna loengus “Covering Technology”. Esmalt tiirutasime tükk aega Berkeley campusel, kuni silmasime uhkete sammastatud majade vahel puude vilus madalat puitlippidest maja. “Oh my god, this is like a log cabin!” hüüatas Sao Paulo kõrghoonetega harjunud Adriana. Mind aga tabas võimas nostalgialaks: Berkeley meenutab mulle nagunii kohutavalt Tartut ja nüüd veel üks kinnitus, et ka siin on ajakirjanikud peidetud kuhugile teiste vahele ja taha, peaaegu et keldrisse! Kuigi tänapäeval troonib sotsiaalteadusi ühendav Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut suurejooneliselt ilmselt Tartu kõige uhkemas majas otse Toomemäe tipul, asus “meie ajal” ajakirjandusosakond pidevalt remondis oleva peahoone tagumises tiivas ning legendaarne Saba-nimeline arvutiklass justnimelt peahoone võlvlagedega maa-aluses punkris. Ka Berkeley’s istusid meediamagistrandid tillukeses ruumis ümber ovaalse laua, mis meenutas mulle kangesti meie osakonna legendaarset “Tartu rahu” lauda (mis tegelikult olevat siiski koopia ajaloolisest mööblitükist, mille originaal on hoiul Tartu linnamuuseumis), mille ühe jala siseküljele oli keegi frustreerunud tudeng kraapinud sügava sõnumi: “Poska on m..n”.
Siinkohal õnneks Tartu-paralleelid katkesid. Õppejõud Cyrus Farivar, kes on muide minust aastakese noorem, töötab igapäevaselt veebiajakirja Ars Technica majandustoimetajana ja on teinud kaastööd sellistele rahvusvahelistele meediaväljannetele nagu Economist, Wired, Deutche Welle ja New York Times. Lisaks sellele on ta tõsine estofiil ning oma raamatus “The Internet of Elsewhere” räägib ta teiste näidete seas pikemalt Eesti e-eduloost. Cyrus oli esimest korda sattunud Eestisse 2005. aastal ning on nüüd käinud seal regulaarselt pea igal aastal.
Tema seminarid ei ole õppejõu igavad monoloogid, vaid mõnusad vestlusringid. “International tech hotspots, Part I: Africa” loengus arutleti loetud artiklite üle ja esitati küsimusi külalisesinejale, informaatikateaduskonnas Aafrika tehnoloogiatööstusest doktoritööd kirjutavale Bob Bellile. Üks Zimbabwe-päritolu tudeng rääkis isiklikust kogemusest, kuidas tema kodumaal näiteks mobiilirakenduste abil ettevõtlust edendatakse. Ka ülejäänud kirju tudengite seltskond (lisaks ameeriklastele oli tudengeid Saksamaalt, Hiinast, Itaaliast, Iisraelist ja Indiast) rääkis oma kogemusest leida nö uue meedia ettevõtluses mingi töötav ja tasuv mudel. Arutasime, mis on kellegi jaoks “pikk” või “lühike” formaat ja kuidas “twitteri-ajastul” pikka formaati müüa. Sain kinnitust sellele, et Ameerikas on suur õnn ja juhus, kui mõni “established” väljaanne noore ajakirjaniku loo avaldab ja selle eest ka honorari maksab. Minu lugu sellest, kuidas ma alustasin üleminekuaja Eestis 16aastaselt tööd ajalehetoimetuses, mõjus ilmselt kui muinasjutt.
Kuna süllabuse järgi oli järgmise loengu teemaks justnimelt Eesti (“International tech hotspots, Part II: Estonia”), möllisin end EASi esindaja Andrus Viirgiga jällegi kaasa. Tudengite eelhäälestus Eesti suhtes oli ülevoolavalt positiivne, küllap Cyrus oli ka Eestit igas võimalikus võtmes promonud. Kõik teadsid, et Eesti on riik, kus on kõige enam startuppe per capita, saab e-valida, maksta parkimise eest mobiiliga ja kus kõik kodanikud, imikutest kuni raukadeni, on tõelised tehnoloogiafännid (khmm…). Seda müüti aitas hästi toita ka Andruse poolt kaasa kutsutud külaline, StigoBike’i juht Rando Pikner, kellel oli kaasas ka elektriratta prototüüp, mida tudengid vaimustusega proovisid. Magistrandid esitasid väga asjatundlikke küsimusi nagu näiteks: “Kas te usute, et Skype on aidanud kaasa startup-kogukonna kasvule Eestis?” või “Nimetage kolm arendust tehnoloogiavaldkonnast, mida USA võiks Eestilt kohe üle võtta?”. Itaallane pani õhinal kõik kirja ja pidi juba lähinädalatel avaldama Itaalia ajakirjas loo edumeelsest põhjamaa väikeriigist. Mul oli korraga uhke olla nii rahvuselt eestlane kui elukutselt ajakirjanik.
***
Tagantjärele vaadates on üsna loomulik, et ma läksin õppima justnimelt ajakirjandust, kuigi ma oleks ise ehk tahtnud õppida hoopis semiootikat, sest “teadus märkidest” oli tol hetkel “so happening”. Pärast keskkooli helendas minu kitsal horisondil tegelikult vaid üks selge eesmärk: minna õppima Tartu ülikooli! Eriala oli seejuures teisejärguline ja ajakirjanduse panin esimeseks valikuks kui kindla peale mineku.
Nagu tuhanded teised lapsed, avaldasin minagi juba algklassides oma loomekatsetusi kooli almanahhis ja “Tähekeses”, põhikoolis üritasin käsitsi joonistatud maketil teha klassi ajalehte ja 9. klassi aastaraamatu trükkisin valmis juba elektroonilisel trükimasinal ja paljundasin isa töö juures vajaliku hulga koopiaid. Oma esimese taskuraha teenisin aga 10. klassis, kui Raplast Tallinna keskkooli minnes hakkasin kooli kõrvalt tööl käima.
Kuna ka minu vanemad töötasid siis juba pealinnas ja rongiühendus oli juba toona päris hõre, läksin sageli pärast kooli ema töö juurde, et õhtul vanematega koos koju sõita. Minu ülipraktilise meelega ema taipas kohe, et pole vaja lasta teismelisel niisama passida ja pani mind 16aastaselt toona veel kvaliteetajakirjanduse tiitlile pretendeerinud “Sõnumilehes” majandusuudiseid toimetama. Majandusest ei teadnud ma muidugi tuhkagi, aga eesti keele õigekirja ikka oskasin ja nii ma siis tagusin DOSis BNSi uudisnuppe ümber. Minu ema, kes kodus oli alati väga kriitiline ja nõudlik lapsevanem, oli tööl sootuks teistsugune inimene: aval suhtleja ja mõistev ülemus. Mulle meeldis oma ema juures töötada!
Töö ise oli muidugi üsna nüri ning lehetoimetuse lärmakas ja agresiivne öine elustiil tundus mulle korraga nii hirmutav kui ihaldusväärne. Sobival kombel asus toimetus endise ööklubi ruumes ning sageli ilmus ukse taha üleslöödud peohimulisi ja mingil seletamatul kombel klappis see wannabe-glamuur toimetuse õhkkonnaga. Ruum, mille laest polnud isegi ööklubi lampe viitsitud alla kruvida, kubises minusugustest lapsajakirjanikest, sest sel kiirete muutuste ajal tundus, et “puhta lehena” sisse sadanud algaja on sageli pädevam kui eelmise ajastu igand. Kõik otsisid põlevate silmadega järgmist “suurt lugu”, millega ühiskonda pea peale keerata. Seda hullu aega, mis nõudis hulle inimesi, kirjeldab tabavalt Daniel Vaarik oma raamatus “Praktikaaruanne”.
Ajakirjandus ei ole ju teatavasti muud kui ühiskonna peegel: ja tollal kõik kees ja pulbitses, otse ülikoolipingist astusid ametisse ministrid ja samasugused kutid ehitasid spordikottidega sularaha tassides üles siirdeühiskonna majandust. Minagi jälgisin põnevusega iga õhtu pärast AKd eetrisse läinud saadet “Kapital”, sest Talse oli jälle tõusnud (ja iga koolilaps, rääkimata taksojuhist, teadis, mis on Talse), hoolimata sellest, et mõni sassis soengu ja viltuse lipsuga, minust ehk vaid mõned aastad vanem “majandusanalüütik” oli eelmise õhtu päevakommentaaris lubanud, et: “Turge ootab kerge korrektsioon!”. Ma ei osanud siis muidugi arvatagi, et ka mina teen kunagi küll sootuks teistsugust, kuid siiski “Kapitali”-nimelist telesaadet.
Sõnumilehe toonase peatoimetaja käredal häälel üle maja karjutud mõtteteradest jäi mulle meelde üks: “Kui teid kutsutakse pressikonverentsidele või tooteesitlustele, siis, kurat, minge ja võtke vastu kõik kingitused, aga jumala pärast, ärge neist üritustest ridagi kirjutage!”. Ma mäletan tänase päevani üritust Tallinna Kaubamajas, kui Eesti turule tulnud Estée Lauder (“Ma pean tõesti sageli oma eesti tuttavatele mitu korda seletama, et mina ei ole “eesti looder”, vaid ma töötan selle nimega ettevõttes,” seletas peenes kostüümis väliseesti daam) jagas ajakirjanikele kosmeetikumidest pungil kotte, mille sisu maksis ilmselt kordi rohkem kui lubanuks soetada nende kuuteenistus. Muidugi ei kirjutanud ma “Tommy Girli” lõhnapilves istudes Estée Lauderist midagi ning alles aastaid hiljem avastasin selle ettevõtte enda jaoks uuesti nii atraktiivse tootevaliku kui aktsiahinna poolest.
11. klassis sokutasid väitlusega tegelevad aktiivsed klassivennad mind ilmselt poliitilise korrektsuse huvides koolilehe “The College Enquirer” peatoimetajaks. Sisuliselt panid nemad lehe kokku ja mina pidin kord kuus lisaks mõnele uudisnupule kirjutama mingi üldsõnalise juhtkirja. Minu peatoimetajakarjääri säravaimaks saavutuseks jäi foto järjekordse “Enquireri” esikaanel, kus ma surun kätt Yorki hertsogi, prints Andrew’ga. Ta nimelt külastas meie kooli ja andis pidulikult meie arvutiklassile üle uued eriti kiire protsessoriga raalid, millel valmisid sel interneti-eelsel ajastul ka meie lehenumbrid, mida me käisime seejärel A3-formaadis välja trükkimas keskturu taga asuvas printimisbüroos.
Kaks aastat hiljem asusin siis teoreetiliselt Tartus omandama meediateooriat, kuid mõistagi pole selle (pealegi juba küllaltki aegunud) teooriaga suurt peale hakata, kui puudub praktika. Ka minule tehti juba esimese õppeaasta lõpuks pakkumine tulla tööle tollal veel Tartus asunud Postimehe toimetusse, sest ma olin vahepeal kirjutanud mõned lood Postimehe uuriva ajakirjanduse kuukirjale “Luup” (mis oli muidugi, nagu selliste projektide kohta on kombeks öelda, “oma ajast ees” ja pandi peagi kinni, sest “ega Eesti lugejat ju ei huvita see, mis toimub mujal maailmas!”) – just sellist ajakirjandust oleks mulle väga meeldinud teha. Kuid ülikoolist anti selge korraldus läbida kohustuslik suvepraktika maakonnalehes ja nii ma sattusin Haapsalu kohalikku lehte “Lääne Elu”.
See ei olnud just minu elu kõige õnnelikum suvi, sest ma olin just kallimast lahku läinud ja mul ei olnud Haapsalus ühtegi sõpra. Vaid üks nädal oli tore, kui mul oli külas fotograafist shveitsi sõbranna Elisabeth, kes aitas mul sooritada osaluseksperimenti erinevates Haapsalu restoranides, et selgitada välja, kuidas teenindatakse välismaalasi kuurortlinna söögikohtades. Selle artikli avaldamisele järgnes muidugi restoranipidajate vihaste kõnede tulv toimetusse, stiilis: “See on laim, et meie restoranis oli hiir!” või “Miks ajakirjanik ennast ei tutvustanud, me oleks teda teenindanud väljaspool järjekorda!”. Aga siis läks Elisabeth ära, ma olin jälle üksi ja lisaks ei julgenud ma ka enam väljas söömas käia, vaid nosisin õhtuti üksi Haapsalu gümnaasiumi ühikatoas Konsumist ostetud saiakesi.
Kui ma suve lõpus läksin ühika valvuritädile oma toa võtit tagastama, avas ta suure sahtli ning võttis sealt välja minu artiklite väljalõiked ja õhkas: “Millised fantastilised lood! “Haapsalu kesklinnas kasvab hiidlehtedega sirel” – kui põnev lugu! Ja see lugu restoranidest – no nii huvitav! Tulge ometi ruttu meie juurde tagasi!”. Mul oli enda pärast kohutavalt häbi ja ma põgenesin kiiruga. Võttis aastaid, enne, kui ma tahtsin Haapsallu tagasi minna.
Järgmisel suvel sai minust ikkagi Postimehe suvereporter. Õnneks oli papa-Tõnissoni ajaleht just suure hurraaga oma ajaloolisest Tartu-pesast Tallinnasse kolinud ja minuga üheealisi noori reportereid oli toimetuses enam kui küll. Maakri tänava maja rõdul alanud pingelise tööpäeva lõpu tähistamised kandusid sageli üle kuhugi grüünesse, näiteks Rannavärava mäele või Kalevi spordihoone ja Siselinna kalmistu vahelisse parki, sest pealinna peeneid lokaale ei saanud me oma honorarist endale ilmselt lubada. Elu oli lõbus ja meile tundus, et me oleme juba parajad “tegijad” (ja paljudest mu toonastest kolleegidest ongi tänaseks saanud ilma jutumärkideta, tõelised tegijad sel künklikul meediamaastikul). Ma panin kõrva taha järjekordse peatoimetaja tarkusetera: “Ärge käige ainult pressikonverentsidel ega rippuge telefonitoru küljes, minge toimetusest välja, sõitke Tallinnast kaugemale, suhelge inimestega näost-näkku nende loomulikus keskkonnas!”
Eks me oleks kõik heameelega kajastanud seda “tõelist elu maal”. Mäletan korda, kuidas pärast Vääna suvilarajoonis kehva elektrivarustuse üle kurtnud kodanikega suhtlemist seisime koos fotograafiga tühjal maanteepervel suure puu all kusagil Türisalu panga lähedal, kallas paduvihma ja hoolimata korduvatest telefonikõnedest ei suvatsenud järelekutsutud autojuht lihtsalt välja ilmuda. Fotograaf üritas siis aega sisustada sellega, et veenda mind just siin ja praegu tegema mõned aktifotod, kuigi minu “kehatüüp sobiks küll paremini raagus puude taustale”. Õnneks ilmus autojuht tunniajase hilinemisega siiski välja ja nagu ta vihasena (!) meile seletas, käis ta vahepeal Kohilas oma suvilas peenraid rohimas. Miks me siis taksot ei tellinud? Ilmselt kogenud empiirikutena teadsime ette, et oleksime pidanud selle lõbu omast taskust kinni maksma, sest raamatupidamisosakond ei oleks aktsepteerinud meie taksotshekke, kuna “reporterite käsutuses on ju autojuht”.
Teinekord olime targemad ja sõitsime tagakülje “lõbusa suveloo” jaoks Palmse mõisa kunagist postijaamade teekonda jäädvustama fotograafi mootorrattal. Ainult et kohale jõudes olid minu jalad kihutamisest nagu makaronid ja käsi ei suutnud pastakatki hoida. Nagu sellest oleks veel vähe, pani meie lahke vastuvõtja mind seepeale istuma postitõlda ja ajas hobused perutama. Kui mitte varem, siis hiljemalt seal kolisevas vanas tõllas rappudes küpses minu peas otsus, et rindereporterit minust ei saa. Lugu postitõldadest sai umbes sama haarav ja “uskumatu!” kui imelugu suurte lehtedega sirelist.
Märkamatult oli suvest saanud sügis, siis talv ja kevad, aga mina olin endiselt suvereporter. See tähendas siis muuseas seda, et palka mulle ei makstud, vaid ainult honorari paberlehes avaldatud lugude pealt. Kuna aga juba oli vaikselt hakanud tekkima ka klikke koguv online-ajakirjandus, oli väga raske leida motivatsiooni kribada kohustuslikke uudisnuppe online-väljaandele, kui selle töö eest ei makstud sentigi. Iga päeva lõpus anti välja shokolaadimedal (!!!) sellele ajakirjanikule, kes oli päeva jooksul tootnud kõige enam online-nuppe. Luges justnimelt kvantiteet. Kes kvaliteeti tahtis, võis oma lugusid esitada kord aastas välja antavale parima uudisloo preemiale.
Ma töötasin majandustoimetuses, kuigi mõnigi kord avastas keegi uudistetoimetuses, et ma võiksin enne kojuminekut veel kirjutada mõne nupu nende küljele. Nii näiteks vehkisin ükskord enne südaööd veel valmis uudise kellakeeramisest ja viisin selle graafika-osakonda, et nad saaksid teha juurde kauni joonise kellaosutitest, mis nihkuvad ühe sammu võrra edasi. Loomulikult olin ma unise peaga rehkendanud valesti ja osuti nihkus hoopis tagasi. Järgmisel hommikul tööle tulles hoiatas keegi mind juba liftis, et tegevtoimetaja on juba “Terve hommiku kõigi peale karjunud, sest keegi lollpea kirjutas esiküljel kellaaja valesti”. Õnneks oli ta minu saabumise ajaks end ilmselt juba tühjaks karjunud, sest kui ma värisedes tema ette jõudsin, teatas ta vaid moka otsast: “Teinekord võiks kasutada kalkulaatorit, kui ise ei oska liitmise asemel lahutada”. Ei ole vist vaja lisada, et hoolimata pingutustest ei teeninud ma kunagi ühtegi shokolaadimedalit.
Ja siis ühel päeval, kui mind oli just kutsutud tööle tollal veel Ühispanga-nime kandvasse rahandusasutusse (õnneks minu amet arvutamisoskust ei eeldanud), saabus majandustoimetuse juhataja elevil näoga minu juurde ja asetas minu lauale töölepingu. “Me mõtlesime, et võtaks su nüüd ametlikult lepinguga tööle!” teatas ta sellise ilmega, et teeb mulle kohe suure-suure kingituse.
“Eee…” häälitsesin mina abitult ja läksin näost punaseks. “Ma tahtsin tegelikult just tulla ütlema, et ma lähen ära. Mind kutsuti tööle Ühispanka.”
Nüüd oli tema kord minna näost punaseks. Kiire liigutusega kahmas ta valmistrükitud lepingu mu nina alt ära. Nägin silmanurgast, et “töötasu” lahtris ilutses summa “2000 krooni” (millele eeldatavasti oleks küll veel lisandunud honorar). Eesti keskmine palk oli 2001. aastal 5500 krooni ja pangas oli “veebikeskkondade arendusspetsialisti” palk pea kaks korda niipalju. Ma olin just kolinud vanematekodust välja, elukaaslasega oma elu esimesse üürikorterisse ja 2000-kroonise üüri maksime korrektselt pooleks. Kuna ma ju käisin juba ammu tööl, ei tundunud mulle enam paslik vanematelt taskuraha küsida, kuigi tehniliselt võttes olin ikkagi veel tudeng. Millestki peab inimene ju elama ka peale õhu ja armastuse!
“Ei noh, siis muidugi, arusaadav!” pomises majandustoimetuse juht ja kadus.
Tuli välja, et minu esimene katse ajakirjandusest eemalduda ei olnud kuigi edukas. Töö pangas oli minu jaoks kohutavalt üksluine ja igav. Ma ei osanud suhestuda ärikliendi tootearendusega, kuna mul puudus igasugune ettekujutus, mida üks väikeettevõtja võiks pangalt tahta või oodata. Aeg-ajalt suhtlesin ka nendesamade kuttidega, keda olin aastaid varem regulaarselt “Kapitalis” sõna võtmas näinud, nüüd olid nad juuksuris käinud ja lipsubrändi appgreidinud, kuid “turgude korrektsioon” oli endiselt kogu nende maailm.
Justkui tellitult jäi mulle ühel päeval silma Eesti Ekspressi kuulutus: “Tiina Joosu kolis Eestist ära, kandideeri tema asemele!”. Ma käisin vestlusel, millest mul on meeles see, et Sulev Vedler küsis, kas mulle meeldib “Sõrmuste isand” ja ma vastasin täiesti ausalt, et minu jaoks oli see film väga õudne ja ma põgenesin poole seansi ajal kinost (Sulev ise oli muidugi tohutu Tolkieni fänn) ning Tarmo Vahter tahtis teada, kes on minu lemmikajakirjanik Ekspressi toimetuses (ei olnud see ei Sulev ega Tarmo). Ausalt öelda lõin juba sealt koju minnes käega ja mõtlesin, et pole sel pangatööl ju häda midagi, eriti pingutama ei pea ja lisaks palgale makstakse korra aastas ka kenasti boonust. Ja just sel päeval, kui ma olin lipanud lõunapausi ajal rahvusarhiivi, et saada lõpuks kaelast ära üks raadio ajaloo aine ülikoolis, helises kõrvulukustavalt minu telefon ja kui ma sellega koridori tormasin, kostus sealt Ekspressi peatoimetaja veidi tõre hääl: “Ma ei tea, millega sa meie poisid ära võlusid, aga me valisime sinu!”.
***
Mul oli hiljuti ühe Silicon Valley riskikapitalistiga arutelu ajakirjanduse tuleviku üle (tüüpilise VCna räägib ta hingetõmbepause pidamata, kuigi ma üritasin abitult midagi vahele kraaksatada). Tema väitel tõmbab meediatööstus praegusel kujul viimaseid spastilisi hingetõmbeid, sest usaldus meediakanalite vastu on kõvasti kukkunud, kuna uudise põhilised kriteeriumid – kiirus, objektiivsus ja sõltumatus – on üha hõlpsamini falsifitseeritavad. Okei, olen nõus, et uudismeedia puhul see tõesti nii on. Twitter, Facebook ja teised sotsiaalvõrgustikud pakuvad meile kordades kiiremat infot. Objektiivsus ja sõltumatus ilmselt settivad ka selles hiiglaslikus infotulvas ja -müras pikapeale välja.
Oma väidete kinnituseks näitas ta graafikut, mille järgi on Ameerika ajakirjandusväljaannete reklaamitulu alates 2000. aastast vabalangenud kui kivi Pisa tornist, jõudes 1950ndate tasemele. Koos trükimeedia tuludega kukub järsult ka online-meedia reklaamimüük. Ometi ostis alles hiljuti Amazoni asutaja Jeff Bezos 250 miljoni dollari (st kõigest veerandi Instagrami) eest ära 1877. aastal asutatud Washington Posti, 2011. aastal müüs Arianna Huffington oma online-impeeriumi AOLile 315 miljoni eest. Kõik ootavad justkui mingit suurt pauku, mis suudaks selle hingevaakuva tööstuse ringi pöörata.
Aga mis saab pikemast formaadist? Ma ikkagi usun sellesse, et alati on ja jääb olema seltskond inimesi, kellele ei piisa 140 tähemärgist või maksimaalselt 2minutilisest videost, et oma infonälga rahuldada. On ka inimesi, kes tahavad lugeda tabavaid kujundiküllaseid kirjeldusi või sügavamaid analüüse mõne nähtuse või sündmuse kohta, soovimata seejuures lugeda teadusajakirju.
Tema uskumuse järgi meediaväljaanded upuvad ja pinnale kerkivad staarid – üksikud tuntud ajakirjanikud, kelle artiklite lugemise eest on valmis maksma nii lugejad kui sponsorid. Kuidas sel juhul jääb aga objektiivsuse ja sõltumatusega? Sisuliselt lõigatakse ära ju ainult vaheplatvorm – meediaväljaanne (kui kuri kapitalist) – ja ajakirjanikud (tubli proletariaat) saab ise oma loomingu valdajaks. See kõlab siinses überkapitalistlikus keskkonnas äärmiselt marksistlikult. Ma ei ole kindel, et ajakirjanikud on tingimata head ettevõtjad ja et see mudel on lõpuni jätkusuutlik.
Seda versiooni kinnitab üha enam jõudu koguv teooria sellest, et meedia – sõnumite levitamine mingi meediumi kaudu – on tegelikult jõudnud tagasi sinna punkti, kust ta mingil hetkel oma orgaanilist teekonda alustas. Vana-Kreeka kõnekoosolekutel ehk foorumil võis igaüks (see tähendab iga vaba, st jõukas kodanik) esitada oma argumendid ja siis vaidluses selgus tõde (st jäi peale kellegi arvamus). Pimedal keskajal kuulus tõemonopol kirikule, ja isegi trükikunsti leiutamine teenis esialgu just jumalasõna levitamise huve. Kuna inimesed soovisid “värskeid” sõnumeid kiiremini kui paari aasta tagant, hakkasid tekkima ajalehed, mis haarasid infovoo hoidmise ja juhtimise enda kätte. Alles 1990ndate lõpus levima hakanud blogid keerasid selle tõemonopoli-staatuse pea peale. Filosoof Jürgen Habermas nentis veel 2006. aastal peetud kõnes, et näeb internetis kui kommunikatsioonikonteksti avardajas ja fragmenteerijas konkreetset ohtu, kuna see kaotab intellektuaalidest avaliku arvamuse kujundajate mõjuvõimu. Aga kes otsustab, kes on intellektuaal ja piisavalt pädev autoriteet? Vaba publik hääletab lõpuks ikkagi jalgadega.
***
22aastaselt sai minust Ekspressi ajakirjanik. Minu esimene ülemus andis mulle juba esimesel tööpäeval hüva nõu: “Pane tööle tulles pintsak toolileenile ja siis võid terve ülejäänud päeva teha, mida tahad, sest kõik arvavad, et sa oled “objektil”.” See tehnika vedas teda ennast siiski üsna varsti alt ja ta vallandati. Mina aga valasin juba esimese töönädala lõpus kibedaid pisaraid, sest lugu, mida mind kirjutama pandi ja mille kallal ma enda arvates kõvasti vaeva nägin (miks kunagine nõukogude supertööstus Viisnurk lõpetas suusatootmise), ei ilmunud, sest selles “polnud piisavalt konflikti”. Ma sain üsna ruttu aru, et allikate jahtimisest märksa enam klappis mulle oluliselt vähem stressi tekitav toimetajatöö, lisaks Äri-külgedele hakkasin ma panema kokku uudistekülgi. See tähendas seda, et lisaks hilisöösse veninud teisipäevadele tuli kiirelt hagu anda kolmapäeva hommikul, kuni küljed lõpuks pealelõunal ära trükki läksid. Siis oli mõneks päevaks paras pingelangus ja võis käia “objektidel”.
Näiteks mäletan külaskäiku Läti piimakombinaati, kus mind ja vene kolleegi hoiti pärast pikka sõitu tunde kinnises ruumis, kuni lõpuks ilmus kohale Läti põllumajandusminister, kes pidulikult avas uue juustuliini (mis nägi välja üsna vanamoodne). Meenutades kunagise ülemuse õpetussõnu, võtsin ma vastu need kaks Karumsi-kohukest, mis mulle pakuti (kõht oli selleks ajaks kohutavalt tühi!) ega kirjutanud sellest päevasest reisist Riiga mitte ridagi. Läbi aegade kõige piinlikum ajakirjanikutöö kogemus pärineb aga ühelt pressiürituselt Tallinnas, kuhu läksin vaid kolleegi tungival palvel, kuna tal endal oli samaks ajaks kokku lepitud üks teine intervjuu. Tegemist oli ühe alkoholitootja korraldatud üritusega, kus pidi kuuldavasti välja hõigatama väga suur uudis “olulisest koostööst”. Saame Äri-küljele uudise sellest, kuidas eesti vägijooki hakatakse suurtes kogustes eksportima USA-turule, arvasin, ja läksin kohale. Selgus, et olin ainuke ajakirjanik, kes oli suvatsenud välja ilmuda, kuigi korraldaja oli oma promoürituse jaoks pannud kinni terve restorani. Kohal oli ka üks tuntud näitleja, kes minu eelduste järgi pidi olema “õhtu juht”. Ürituse algus venis, sest loodeti, et ehk tuleb ikka rohkem rahvast, kuid mingil hetkel oli selge, et ainus “asjast huvitatud” meedia esindaja on juba kohal. Ma oleks ka parema meelega kohe ära läinud, aga mul hakkas kohutavalt kahju ettevõtte soomlasest tegevjuhist, kellele üritust korraldav PR-firma oli ilmselt maad ja ilmad kokku lubanud ega osanud arvatagi, et tema üritust tabab selline läbikukkumine. Pidulikult asetati siis keset tuba üks tool, millel minul kui meedia esindajal paluti istet võtta ning pandi mängima reklaamklipp, kus too näitleja head kodumaist viina kiidab. Selgus, et see ongi “oluline koostöö” – reklaamileping viinatootja ja näitleja vahel. Ei mingeid välismaa turge!
“Ja palun, nüüd ajakirjanike… khm… ajakirjaniku küsimused!” kamandas PR-firma esindaja.
“Eeee… Kas näitleja ei karda, et tal rollide valik kuidagi kitsaks jääb, kui ta on oma näo sidunud alkoholitootjaga?” oli kõik, mis ma suutsin välja mõelda.
Näitleja selles probleemi ei näinud. Mina jalutasin aga läbi kevadvihma, kummagi kaenla all liitrine viinapudel, tagasi toimetuse poole. Suurepärasest “koostööst” ei ilmunud Ekspressis mõistagi ridagi. Küll lugesin mõni aeg hiljem kusagilt mujalt, et tuntud viina reklaam tuntud näitlejaga peaosas keelati ära.
***
Benjamin Franklin märkis juba aastal 1731 endale kuuluvas ajalehes “Philadelphia Gazette” avaldatud artiklis “An Apology for Printers”, et “valdav enamus trükkiminevast materjalist on kellegi huvides ja samas kellegi vastu.” Ajal, mil esimese regulaarselt ilmuva Eesti ajalehe “Tartu maa rahwa näddali leht” ilmumiseni oli jäänud täpselt 75 aastat, aga lapsekingades Ameerika ajakirjandus kubises juba räpasest sopaloopimisest, nentis Franklin: “Kui väljaandjad jätaks trükkimata kõik tekstid, mis nende arvates võiks kedagi solvata, ilmuks väga vähe lugusid.”
Autodidaktist Benjamin Franklin oli alustanud 12aastaselt oma vennale kuuluvas ajalehes trükkalina, asutas 20ndates eluaastates mitu ajalehte, kuid 30. eluaastateks oli kümnete varjunimede all kirjutamisest väsinud ning hakkas tegelema kõige muuga peale ajakirjanduse: ta asutas Ameerika esimese avaliku raamatukogu, vabatahtliku tuletõrjekomando ja tegeles lõputult erinevate teaduskatsetega, millest kuulsaim päädis piksevarda leiutamisega. Oma pika elu lõpuaastatel oli ta diplomaadina lähetusel Euroopas, kuid naasis Iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamiseks Ameerikasse ja teenis kubernerina oma koduosariiki Pennsylvaniat. Tema erakordselt kirevast ja vastuolulisest elust on Walter Isaacson kirjutanud erakordselt igava ja korrektse raamatu.
Mõistagi on Franklini isik mulle sümpaatne ja loomulikult mitte just tema ajakirjanikutöö tõttu. Ajakirjanik on kui piksevarras, kes peab maandama õhus olevat elektrit: ühelt poolt toimetaja, kes nõuab, et sa puhuksid suureks skandaali ja teisalt allikas, kes üritab seda skandaali teha olematuks. Ja maapinnale, lugejateni, peaks siis jõudma mingi “müüv” kontsentraat. Lisaks pidevalt vajadus tõestada, et “ma pole kaamel”, üritades mingi olematu tsunftiau nimel ümber lükata levinud stereotüüpi, et “kõik ajakirjanikud on ju lollid, skandaalijanulised ja äraostetavad!”.
Mitte et ma oleks jõudnud midagi korda saata või ära teha, aga olin 25aastaselt sellest “kahe tule vahel” olemisest tüdinud. Mulle ei meeldinud skandaalid, ma ei tahtnud ise olla tähelepanu keskmes. Naisena pakkus loodus mulle sel korral võimaluse töölt lahkuda ilma, et ma oleks pidanud tundma mingeid süümepiinu. Ja tänu Eesti riigile maksti mulle kodus lapse kasvatamise eest ka palka edasi!
Minu 75aastane vanaema muutus sellest kuuldes küll väga murelikuks. Ajakirjanikuamet muidugi ei olnud tema jaoks üldse mingi töö ja selles mõttes ta tundis ilmselt kergendust, et ma nüüd lapse sain. “Ehk Sten kunagi leiab sulle oma firmas mingi töö,” ütles ta mulle justnagu lohutavalt, kuigi vaevalt ta aru sai millega “Steni firma” üldse tegeles. Vanaema õnneks ei näinudki seda, et sinna firmasse ma tööle ei läinud ega ka seda, et ma otsustasin Ekspressi enam mitte naasta.
Pärast teise lapse sündi võtsin ennast kokku ja tegin puuduolevad ained Tartus ära. Oma bakatööle panin punkti Tallinna lastehaiglas haige lapse voodiserval. Juunikuus kõmpisin Tartus Toomemäest alla, süli lilli täis, hinges valitsemas täielik tühjus. Mul oli tunne, et nende kümne aastaga ei saanud ma selles koolis suurt midagi targemaks ja et sümboolne alandustunne oleks täielik, ei toimunud lõpuaktus isegi mitte peahoone kuue samba taga, vaid vanas raamatukogus toomkiriku varemetes. Kool ise oli saanud niipalju targemaks, et ajakirjanduse ja PR-erialad olid omavahel liidetud. Minuga koos lõpetas paar minust veelgi “staazhikamat” tuttavat, miskipärast oli aga lõpetajaid kokku üle poolesaja. Kuhu ometi pannakse Eesti-suuruses riigis igal aastal 50 meedia”eksperti”?!
Otsustasin ühe soojaga minna edasi Tallinna Ülikooli, kus oli just avatud uus ja huvitav inglisekeelne antropoloogiamagistrantuur. Ja just siis, kui ma hakkasin esimest korda elus tõesti suure naudinguga käima loengutes ja töötama nullist alates läbi teaduskirjandust, tehti mulle ettepanek asuda toimetajaks (“ja kui sa juba toimetad, siis võiksid ju ka ekraanil olemist proovida!”) uues kuues taasalustanud telesaates “Kapital”. Tundus rumal sellest pakkumisest keelduda – kuidas ma muidu saaksin öelda, et teletöö ei ole minu jaoks, kui ma pole seda proovinudki?!
Seejärel tuli juba ka sama huvitav pakkumine raadiosaateks, mis oli ilmselt läbi aegade kõige huvitavavam ja õpetlikum tööprojekt. Ja just siis, kui mulle lõpuks oli hakanud ajakirjanikutöö meeldima – ja seda nimelt tänu raadiole, meediumile, mida ma olin alati pidanud peatselt lõplikult hääbuvaks igandiks – oli aeg kolida perega Ameerikasse. Jah, mul on taskus ajakirjanikuviisa ja selle vahel ERRi kaaskiri, mille järgi ma peaksin tegema kaastööd “Kapitali” saatele. Minu küsimuse peale, millal siis operaator Californiasse saaks tulla, et saaksime nädalaga hunniku saateid valmis vändata, vastati, et ehk saaksin ma ikkagi kohapealt kaamera rentida ja ehk isegi leida mõne stuudio, kus materjali toimetada ja teksti peale lugeda. Ja ehk siis leiab ETV ka raha, et selle eest maksta. Ausalt öelda olnuks see mu elus esmakordne kogemus ise oma tööle peale maksta. Seda kogemust mul küll vaja polnud.
Ma hoopis taasavastasinin enda jaoks kirjutamise. Minu oma blogi puhul ei saa keegi mulle öelda, millest, millal või kuidas kirjutada. Jah, raha selle eest ei maksta, reklaambännereid ma siia plinkima ei soovi, aga ega kirjutamistööga minu kogemuse põhjal nii või teisiti just rikkaks ei saa. Teinekord ma ikkagi kirjutan artikli sinna või tänna ja teenin sellega endale kommiraha. Aga palju olulisem on see, et ma reaalselt tean, kui palju inimesi minu lugusid loeb ja ma saan lugejatelt ka tagasisidet. On äärmiselt südantsoojendav, kui mõni lugeja ütleb, et minu kirjutatud blogipost läks talle kuidagi hinge või andis uut infot. Pole paremat tunnet kui teadmine, et ma olen kellelegi vajalik ka väljaspool oma perekonda.
Eks üks asi viib ikka teiseni ja seal kus on, tuleb juurde. Umbes ühel ja samal ajal tulid minu juurde nii Terje kui Marit. Kui Marit küsis, kas ma ei tahaks aidata toimetada “Eesti by the Bay” veebilehte, siis Terjel mõlkus mõttes idee teha siin San Francisco kandis paar noortele suunatud lühidokumentali ja ta arvas, et minu telekogemus täiendaks tema rezhiitausta.
Terjega tehtud video andis mulle kinnitust, et tänapäeval tõepoolest saab televisiooni teha väga väheste vahenditega. Okei, ajakirjanik VÕIKS ekraanil rohkem naeratada, helikvaliteet VÕIKS olla parem, pilt VÕIKS vähem kõikuda, jnejne. Kokkuvõttes tegime me kahekesi pealehakkamise ja õhina varal valmis 12 minutit telesaadet, mida vaadati kahe päevaga üle poole tuhande korra ja jagati Facebookis kahe päevaga sada korda. Need ei ole küll võrreldavad numbrid ETV saadete vaadatavusega, aga samas on need numbrid faktiliselt tõestatud, mitte mingi veidra vaatajamudeli abil arvutatud. Jah, meil esines töö käigus erimeelsusi, aga rääkisime need selgeks. Ja ei mingeid mossitavaid autojuhte ega seksistlikke kommentaare meeskolleegidelt, sest neid meil lihtsalt polnud. Ja lugu tuli otsast lõpuni häbematult positiivne nagu ka kõik need lood, mida ma “Eesti by the Bay” veergudel olen avaldanud ja kavatsen avaldada.
Ja mis kõige olulisem: mul on tunne, et ma olen suvereporteri-faasist lõpuks välja kasvanud.