Olin tavapärasel tõtakal sammul piki Palo Alto “matkarada” lapsekäru enda ees lükates teel kooli, suurematele lastele vastu. Mõtted tiirlesid kolimisteema ümber ning needsin end sisimas nende kahe shokolaadiküpsise pärast, mis ma enne kodust väljumist kiiruga põske panin, sest nüüd hakkas kiire kõnni juures kõht valutama. Nagu ikka, tuhises mõlemas suunas minust mööda jalgrattureid, vastu jalutas omavahel jutlevaid kontoriametnikke, kes siinkandis erinevates peamiselt biomeditsiiniga tegelevates ettevõtetes töötavad ning harrastavad lõunapauside ajal grupiviisilist tervisejalutamist.

Heitsin läbi mõtteudu pilgu eespool hooga kurvi sisenevale noorukile ja jõudsin veel vanainimeselikult endamisi täheldada, et “huvitav, et sellised uljad ratturid pole omavahel kurvis kokku põrganud…”, kui korraga kostuski sealt suunast kõva metalset kolinat ning seejärel valju oigamist. Läbi põõsastiku paitsis õhus viimaseid abituid tiire tegev tagaratas. Lükkasin kärule kiirema käigu sisse ja jooksin kurvi suunas.

Seal ta lamas, umbes 20aastane kutt, paljad varbad taeva poole, käsi klammerdumas ümber telefoni ja kõrvaklapijuhtmed abitult ümber kaela tilpnemas. Nahast plätud lamasid nagu kummulikeeratud nahksed kilpkonnad teine teisel pool ratast. Ta oli ilmselt sõitnud suure hooga vastu paari meetri kõrgust betoonmüüri.

“Kas kõik on korras?” hüüdsin eemalt pimedasse kurvi sisenedes.

Noormees naeratas mulle segaselt ja upitas end vaevaliselt istukile.

“Mis juhtus?” pärisin edasi ning sirutasin talle käe, et teda üles upitada. “Kas saad püsti tõusta? Saad jala peale toetada?” Ta hoidis ühte jalga imelikult, ja üks tema jubedatest pikkadest varbaküüntest oli vist murdunud, aga kohtlane naeratus ei lahkunud ta näolt.

“Kas sul käib pea ringi? Proovi püsti tõusta!” kamandasin. Noormees vaatas arusaamatu näoga mulle otsa ega aidanud püstivinnamisele eriti kaasa. Äkki sai korraliku peapõrutuse?

“Ma ei tea, mis juhtus,” ütles kutt siis äkitselt endiselt kohtlaselt naeratades. “Ma mõtlen praegu, kas ma peaks minema loengusse või ei.” Siililegi selge, et tudeng!

“No olulisem on praegu aru saada, kas sa saad üldse kõndida või ma peaks sulle kiirabi kutsuma,” seletasin edasi. Liigset agarust kiirabi kutsumisel ei tasu USAs teatavasti üles näidata, sest sellega võid hädalisele paari plaastri panemise eest hoopis kirve arve kaela tuua.

Aga näe, kurvi sisenesid kaks ratturit: ehk aitavad nad mul otsustada, kas peaks kiirabi kutsuma või ei. Kuid tursked mamilid, lihased iga liigutusega lükra all kummumas, heitsid meie suunas vaid ühe pilgu ega aeglustanud ka kurvis oluliselt hoogu ning tuhisesid huvi tundmata meist mööda.

See on üks ohtlik teelõik – umbes kilomeetripikkune, kolme pika sirge vahele peidetud S-kujuline kurv, mis kulgeb keskmises osas kahe kõrge plangu vahel ning kus on õhtuti täiesti kottpime. Eelmisel aastal pimeda ajal rattaga loengust tulles surusin sinna kurvi sisenedes alati raske U-kujulise rattaluku endale kätte. Nii igaks juhuks. Õnneks midagi ei juhtunud. Küll aga murdsin sama kurvi tagumises otsas varbaluu, kui minu teele astus risti ette paks mees, kellele otsasõidu vältimiseks keerasin vastu metallposti.

Vinnasin kuti püsti. Ta pani jala maha ja tegi paar ettevaatlikku sammu. Valugrimassi ei järgnenud, näos püsis endiselt naeratus.

“Kust sa pärit oled? Saksamaalt või Norrast?” küsis noormees järsku ootamatult. “Või oled hoopis rootslane?”

“Hahaa, üsna hea pakkumine,” naersin, sest kutil selgelt polnud peapõrutust ja kõndimisega näis ta ka ise hakkama saavat. “Sakslaseks peetakse mind tõesti väga tihti, aga Rootsi on juba oluliselt lähemal. Eestist olen, sealt Soome alt, Venemaa kõrvalt.” Asutasin ennast minekule, sest ei saanud ju ometi jätta lapsi kooli end ootama.

“Aga ära siis ratta selga istu, vaid lükka käekõrval, kui oled kindel, et saad edasi minna,” hüüdsin veel kutile üle õla.

“Aa, Eesti,” mõmises tema mõtlikult mulle järgi. Midagi ütles ta veel, aga seda ma enam ei kuulnud.

***

See õnnetu kurv kummitas veel mitu päeva mu mõtteis ning ühel hetkel ma taipasin, et kurv, olgu ta siis S- või U- või märksa enamate nurkade ja pööretega – tegelikult peaks ta olema hoopis spriraal, mis samu kurve läbides tõuseb nullpunktist pidevalt kõrgemale -, on omamoodi sümboolne kokkuvõttev kujund meie pere California-perioodist.

Me tulime siia seoses Steni kooliga, aga kooliteed alustasid ka lapsed. Mina otsisin peata kanana tükk aega endale mingit uut sisulist rolli. Lõpuks sain kohaliku kakskeelse veebilehe Eesti by the Bay toimetajaks ning möödunud kevadel panin ühekorraga hakkama nii oma elu esimese raamatu kui ka kolmanda lapse. Ma olin korraga astunud suure sammu edasi, ja samas jõudnud täpselt samasse punkti, kus ma olin juba aastate eest olnud. Aga selle kõige juures olin ma vanem ja ehk ka targem. Igatahes palju rikkam kogemuste poolest.

Meie pere kolmandal lapsel, Eikil, on tänaseks olemas kaks passi. Esimese neist sai ta täpselt oma neljanda kuu sünnipäeval ja see on Ameerika Ühendriikide oma. Teine ootab teda Eestis, politseiameti teenindusbüroos. USA pass meenutab mulle vana Eesti passi, tal on sinised kaaned ja sees on rohkem pilte kui Eesti/Euroopa Liidu punakaanelisel. Ühel on kaane peal kotkas, teisel lõvid, kuid muus osas on tegu tavalise reisidokumendiga. Või kas ikka on?

Ameerika Ühendriikide passi saavad taotleda teatavasti kõik USA pinnal sündinud, kellele laienevad kõik kodaniku õigused ja hüved (siinkohal peab täpsustama, et pass on reisidokument, mida ei pea tingimata evima, kui sa ei reisi riigist väljapoole; ID-kaarti ega isikukoodi ameeriklastel pole, enamasti pädeb isikut tõendava dokumendina juhiluba). Ma saan aru, et mu pisipojal on tulevikus ülejäänud pereliikmete ees selge eelis – ta ei pea üheski USA lennujaamas seisma kilomeetripikkustes välismaalastele mõeldud piirivalvejärjekordades ega vastama alandavatele küsimustele. Ega täitma kümneid kui mitte sadu blankette viisaavaldusteks ja maksma riigilõive, et soovi korral mõnda Ameerika ülikooli õppima või ettevõttesse tööle tulla. Kui ta aga soovib külastada mõnd USAga mittesõbralikku riiki, siis saab ta alati kasutada oma Eesti passi. Samas peab ta otsustama, kus täisealiseks saades asuda armeeteenistusse ning maksta makse. Nii et kodakondsus pole mitte ainult hüve, vaid ka kohustus.

Nii nagu erinevad passid annavad talle tulevikus erinevad võimalused, oli ka nende taotlemise protsess vägagi erinev. Olen muidugi kuulnud ka neid helgeid lugusid, kuidas Ameerika kodanikust lapsele saadi pass kahe nädalaga ja “kõik sujus kui õlitatult”, aga meie kogemus oli sootuks vastupidine.

Passi saamine sisaldas korduvaid külastusi erinevatesse kodulähedastesse postkontoritesse. Kuigi Ameerika postisüsteemi kodulehel võib olla must-valgel kirjas, et passi saab taotleda elavas järjekorras, öeldi Mountain View postkontorisse kohale ilmudes meile (sest kohal peavad olema mõlemad vanemad või peab ühel olema teise poole notariaalne volitus), et esimene vastuvõtuaeg on pakutaval kuu aja pärast. Ega’s midagi, saimegi abikaasaga käia koos lõunal, mida ei olnud juhtunud juba kuid kui mitte aastaid.

Järgmisel nädalal Palo Alto postkontorisse jõudes selgus, et meid oodatakse kahe nädala pärast. Kahe nädala pärast oli aga broneeritud kellaajal uks lukus ja mitte ükski teine postitöötaja ei osanud öelda, kus tähtis passiametnik olla võiks või millal ta peaks välja ilmuma.

Lõpuks saime paberid sisse anda, kuid siis saadeti postkontorist meile veel koju kiri – mille kohalejõudmine ühest Palo Alto otsast teise võttis nädala! -, et teatada, et esitatud pilt ei vastanud nõuetele, kuna lapse nägu oli eeskirjade järgi asuvast tsentrist 0,5 mm kõrgemal…

Nii need nädalad ja kuud kulusid, kuni lõpuks poja neljanda kuu sünnipäeval oli pass väljastatud ja juba nädala pärast ootaski tähtis dokument meid koduses postkastis.

Teine teema oli aga sünnitunnistusega. Esmalt anti meile sünnitusmajast kaasa “üks paber”, millega tuli minna Santa Clara maakonna vastava ametniku vastuvõtule, et sealt saada sünnitunnistus. Tunnistuse (originaali!) saatsime USA postiteenistuse usaldusväärsust uskudes – A4-mõõdus ümbrikus, millesse oli lisatud margistatud samaväärne ümbrik meie oma postiaadressiga  – osariigi pealinna Sacramentosse, et seal väljastataks apostill, ehk ametlik lisakiri, mis tõestab välisriigis, et teise riigi dokument on legitiimne.

Kuna samal ajal oli juhtumisi USA Washingtonis asuva Eesti saatkonna konsuli erimissioon läänerannikul, panime lootusrikkalt aja kinni, et siinsamas taotleda ka Eesti passi. Ootasime hingevärinal Sacramentost apostilli, mis pidi laekuma hiljemalt kaheksa tööpäeva jooksul. Muidugi saabus oma käekirjaga adresseeritud kiri meie plekist postkasti täpselt üheksandal päeval, mistõttu olime sunnitud vahepeal juba oma kohtumise konsuliga tühistama. Aga see polnud veel mitte kõik! Ümbrikus ei olnud teps mitte apostill, vaid teade, et apostilli ei väljastatudki, kuna puudus Santa Claras väljastatud sünnitunnistuse kinnituskiri – lisapaber, millel üks ametnik kinnitab oma allkirjaga, et teise ametniku väljastatud tunnistus on pädev dokument. Tere tulemast 21. sajandisse!

Ega’s midagi, tuli VEELKORD käia ära Santa Claras, saata TAAS kahe ümbrikuga paberid Sacramentosse ja jääda UUESTI ootama tähtsa riikliku kinnituse saabumist tigupostiga. Tundub, et isegi Benjamin Franklini päevil liikusid postitõllad kiiremini kui AD 2015, sest apostill jõudis lõpuks meile kohale ajaks, mil meie pere ainus ameeriklane oli juba pea viis kuud vana. Kuna juba kuu aja pärast pidime hakkama Eestisse minema, siis me ei pidanud mõttekaks hakata seda paberit enam kirja teel Washingtoni läkitama, et sealtkaudu Eesti passi taotleda.

Huvi pärast saatsime poja skännitud paberid ja enda passikoopiad hoopis otse digiallkirjastatult Politsei- ja Piirivalveametisse ning oh imet! juba 48 tunni pärast saabus (elektrooniline!) kiri, et teie lapsele on väljastatud isikukood ja isikut tõendavad dokumendid on ootamas politseiameti büroos.

Oma elu esimesele lennureisile üle ookeani läheb Eik siiski Ameerika kodanikuna ning sinise passiga. Omamoodi saab see lennuk olema ajakapsel, mis viib meid ajas korraga nii edasi kui tagasi.

***

“Mis siis teiega juhtus?” küsivad paljud tuttavad. “Miks te ometi Californiast Eestisse tagasi lähete?” Selles küsimuses peitub tugev eelarvamus, et Californiast kui maapealses paradiisist ei saa ju keegi ometi vabatahtlikult lahkuda. Ju midagi pidi ikka kapitaalselt vussi minema.

Tegelikult ju ei pidanud. Tõsi küll, neid tüütuid asjaajamisi ja peaga vastu seina jooksmist esines lisaks passitaotlemisprotsessile küll ja veel, et kohati tekkis tunne, et aitab. Nagu kokkuvõttes tuhandeid dollareid maksma läinud sünnitus- ja haiglakogemustest üksi oleks veel vähe, saabuvad mulle veel viimasel Ameerika-nädalal tüütud telefonikõned kohalikust tervisekeskusest, nõudes sisse üle tuhande dollari küündivat arvet, kuna tervisekindlustus pole pidanud vajalikuks hüvitada lapse esimesi vaktsiine, kuigi teise ja kolmanda riigi poolt rangelt soovitusliku süstikuuri maksid nad silmagi pilgutamata kinni.

Kummalgi täiskasvanul meie peres pole tänaseni kehtivat kohalikku juhiluba, kuigi nii kirjaliku kui sõidueksami sooritasime mõlemad juba kaks aastat tagasi. Mina sain vahepeal aastase kehtivusega load ning nende aegudes uusi nõutud pabereid korduvalt esitades teatati viimati, et “faks oli tume”. Ühel hetkel tundub paberite faksimise ja sabades seismise asemel mõttekam kulutada oma niigi piiratud aega pigem elamisele.

Ja ma parem ei räägi midagi sellest, mis tunne on maksta sellele riigile makse, mis sulle neid kõige elementaarsemaid teenuseid pakkuda ei suuda ega ilmselt tahagi.

Samas on muidugi väga palju seda, millest on valusalt kahju lahkuda ning mida tahaks endaga Californiast kaasa võtta. Ilus ilm. Avatud ja sõbralikud inimesed. Rohked võimalused. Suurepärane kool…

“Ah, mis jutt see on, et sa usud, et Eestis saab midagi ära teha, et sinu riik vajab sind?!” hüüatas mu austerlannast sõbranna, kes ise oma sünnimaale enam naasta ei kavatse, täiesti ennastunustavalt minu kohmaka selgituse peale, miks me siis ikkagi Eestisse tagasi läheme kui Californias on nii palju head, millest on kahju lahkuda.

Võibolla ma olen naiivne ja rumal, aga ma siiski usun seda. Ja veel usun, et olgugi kohati pime nii kliimavöötme kui inimeste silmaringi osas, on Eesti siiski oluliselt suurem kui ta kaardilt vaadates paistab. Võibolla on minus kaua kodust eemal olles löönud lainetama ebaratsionaalselt patriootilisnostalgilised tunded ja ma muidugi annan endale aru, et sõna otseses mõttes maa peale tulek saab olema varem või hiljem valus ja keeruline, kuid usun siiralt, et siis läheb kõik jälle paremaks.

Et lapsed elavad uude kooli sisse; et leiame beebile toreda hoidja; et mina suudan leida endale rakenduse ka väljaspool kodu; et tunneme ennast uhketena olles eestlased oma kodumaal, mis meid ootas ja päriselt ka vajab. Et muru on rohelisem ja taevas sinisem ka seal, kus sa parajasti oled.