Olin õhtul pärast väsitavat lapse sünnipäeva just ennast diivanil välja sirutanud ja lõpetanud lõõgastava tuuri Facebookis, mõeldes, et nüüd peaks telefoni laadima panema, kui järsku läks pimedaks mitte ainult telefoniekraan, vaid terve maja. Elekter oli läinud. Seda valjemalt kostus  õues ulguv tuul ning vihma käes paisunud aiavärava kolksumine ning puudelt rebitud okste kukkumine katusele. San Francisco Bay Areat oli üle mitme kuu tabanud korralik torm, mis tõi endaga kaasa kauaoodatud vihma ja nüüd ka ootamatu elektrikatkestuse.

“Kas meie maja jääb terveks, kui puu ümber kukub?” oli tütar mult päeval murelikult küsinud.

Avaldasin ausalt oma arvamust, et ilmselt puruneb 60 aasta eest puitplaadist kokkuklopsitud Muuga suvila tüüpi ehitis tuhandeks killuks, kui üks kahest tagaaias kõrguvast sekvoiast peaks just täna otsustama tormituulele järele anda ja otsejoones maja peale prantsatama. Mu koduke on tilluke, kuid ta pole kindlus minule, võiks kõlada tüüpilist Silicon Valley ehitusstiili iseloomustav vanasõna.

Seni seisisid puud siiski vapralt püsti. Terve Palo Alto linn (mille nimi ongi otsetõlkes “kõrge puu”) paistis aga olevat pilkases pimeduses. Sülearvuti akus oli õnneks piisavalt voolu, et avada linna elektrienergiaga varustava ettevõtte Palo Alto Utilities koduleht, millel aga puudub isegi rubriik, kus võiks olla erakorralised teated. Nende abitelefon oli muidugi murelikest helistajatest ülekoormatud. Kasutasin rüperaali nüüd hoopis telefoni laadimiseks ja selgitasin Twitteri abil välja, et elektrivooluta on siiski “vaid” kolmandik linnast. Millal vool tagasi tuleb, ei osanud aga keegi prognoosida.

Raplamaa metsade ja rabade keskel üles kasvanuna olen ma ju ometi sagedaste elektrikatkestustega harjunud. Panid aga küünlad põlema ja hiljemalt hommikuks oli elekter ikka tagasi. Keset Silicon Valley tehnoloogiaküla tabas mind aga järsku paanika. Kas kraanist üldse vett tuleb? Kui külmaks siin tuule käes võib minna? Kuidas ma imikul mähkmeid vahetan, kui ma midagi ei näe? Kas tõesti on minust paari aastaga saanud selline tehnoloogiast sõltuv abitu snoob, kes on unustanud kõik maal elades ja skaudilaagrites kogutud elementaarsed ellujäämisoskused!?

Pimedus oli endassemattev ja rusuv. Kaminasse ka ei saanud tuld teha, sest juba eelmisel õhtul kogesin, et tormituul ajas tossu korstnast pigem tuppa kui õue (ja ametlikult on tuletegemine Palo Altos üldse ebasoovitav). Vanem poeg oli majapidamise ainsa taskulambi julgestuseks teki alla kaasa võtnud.

“Ära sa küünalt küll põlema pane,” manitses abikaasa. “See sööb ruumist kõik hapniku ära ja lisaks sa kindlasti unustad selle ära kustutada.” Noogutasin pimeduses, läksin teise tuppa ja panin ikkagi küünla põlema. Akna vahelt puhub ju hoolimata spetsiaalse kummiribaga tihendamist ikkagi mehiselt külma õhku sisse. Hubiseva küünlaleegi valguses avasin telefonis jällegi Twitteri ja otsisin #PaloAlto #PowerOutage järgi infot, millal võiks oodata elektri naasmist. “Me vabandame, et ei suuda anda prognoosi, millal elekter tagasi tuleb”, “Me töötame nii kiiresti kui saame, et elektrivool taastada” ja “Me jätkuvalt otsime elektrikatkestuse põhjust” tulid kronoloogilises järjekorras säutsatused Palo Alto Utilities kontolt.

Teiste kasutajate viidetest sain aga teada, et väiksemaid elektrikatkestusi esineb Palo Altos igal aastal korda-paar. Viimane suurem elektrikatkestus oli viis aastat tagasi, kui otse lahe ääres asuva East Palo Alto lennuvälja kõrval kukkus alla väikelennuk, tõmmates majade peale prantsatades puruks ka tervet linna elektriga varustavad õhuliinid. Kõik kolm lennukis viibinud elektriautode tootja Tesla (mille tehas asub teisel pool lahte Fremontis) töötajat said kohapeal surma. Poed ja ametiasutused pandi elektrikatkestuse tõttu terveks päevaks kinni, hiiglaslik Stanfordi haigla töötas abitoitel. Tosin tundi hiljem, kui elekter tagasi tuli, oli Palo Alto vaikne nagu oleks linnast tuumasõda üle käinud. “Kui elekter, telefoni- ja andmeside olid lõpuks tagasi tulnud, läksin poodi, et piima osta, aga nad olid kõik rikneva kauba ära visanud,” kurtis üks pahane paloaltolane.

Tavaliselt on elektrikatkestuste põhjused proosalisemad. Küll kukutab mõni puupügamisteenust pakkuv ettevõte hooletult pool palmipuud liinidele või vehib mõnel ehitustandril kraana oma konksuga hoogsalt traatidesse. Uusi elamuid kerkib Bay Areas ju nagu rohelisi muruliblesid pärast kosutavat vihma. Ehitus edeneb kiiresti, sest kandvaks materjaliks on puitkiudplaat, mis hiljem kaetakse kiviimitatsiooniga. Kõik need uued majad ei lahenda aga kuidagi eluasemekriisi ega kahanda rendihindu. Vastupidi. Mediaanhind üüriturul on 3195 dollarit kuus, ka pugeriku kööktoa eest nõutakse silmagi pilgutamata 2000 dollarit kuus. Möödunud aastal tõusid kinnisvarahinnad Palo Altos 16,6% ja ka tänavu jätkub hinnaralli. Kuigi müügikuulutustes küsitakse majade eest keskmiselt 1,9 miljonit dollarit, on keskmine müügihind üle kahe miljoni.

See on müüjate turg – hind võib esialgu küsitud numbrist võistupakkumise peale tõusta viiendiku võrra. Ostjaks osutub see õnnelik, kel vähemalt sissemakse jagu on sularaha kohvriga kaasas. Paljudel juhtudel on ostjad Hiina päritolu rikkurid, kes ei kavatse ise (veel niipea) Bay Areasse kolida, vaid rendivad maju välja neile tuhandetele soovijatele, kes igal aastal Silicon Valley tehnoloogiafirmadesse üle maailma kokku tulevad. Krõbe rendihind noori tehnolooge eriti ei raputa, sest palganumber on neil kosmiliselt suur. Pealegi on kontorites ju lisaks iseenesest mõistetavale tasuta söögile loodud nii mõnus keskkond, et keegi ei kibelegi kella viiest koju tõttama.

Hoolimata siia orgu kontsentreerunud rikkustest on inimesed ebamugavuste suhtes üsna leplikud. “See käib hinna sisse,” on kombeks tillukeste kruntide ja külmal ajal täiesti ebapiisavate kütteseadmete kohta öelda. Alternatiiviks on elada kaugemal suuremal elupinnal, kuid istuda iga päev tundide viisi kiirteel ummikutes. Inimesed virisevad küll, kuid ikka voorib kohale tuhandeid uusi õnneotsijaid, nagu ka 160 aastat tagasi kullapalaviku ajal. Kulla-, raudtee-, põllumajanduse ja tehnoloogiabuumi järel õitseb nüüd Silicon Valleys kinnisvarabuum. Iga buumiperiood on California rahvaarvu kahekordistanud. Isegi meie pere kasvas hoolimata kitsastest elutingimustest möödunud aasta lõpul veerandi võrra suuremaks.

Ma ei olnud veel jõudnud uinudagi, kui kusagil poole kahe paiku öösel hakkas kõrvaltoas printer kriiksuma (isegi Silicon Valleys peab ka veel aastal 2015 olema igas majapidamises skänner/printer, veel parem faksimasin, sest iga kell pead sa olema valmis ametkondlikuks asjaajamiseks esitama dokumendikoopiaid paberil). Elekter oli tagasi! Puhusin küünla ära.

Hommikul sedastas Palo Alto Utilities Twitteris, et “Umbes 1400 elanikku kaotas Palo Alto piirkonnas elektri kell üheksa õhtul. Elektriühendus taastati kell 4.47 hommikul.”

Päike paistis, piim polnud pahaks läinud ja kaugete kraanade kolin kostus minu koduaknasse. Palo Altos algas uus päev.