“Mu naine ootas, kuni meie noorem tütar läks ära ülikooli ja jättis mu siis maha… teise naise pärast. Seetõttu ei saa ma tema peale ka lõpuni pahane olla, sest ka mulle meeldivad naised!”
Hoian’d hobuseid! Seda infot oli nüüd alles teise augu kohta küll liiga palju.
Kohalikud golfiväljakud on ka tööpäeva hommikuti tihkelt mängijaid täis ja nii polnud minu kaks kaasmängijat just kuigi imestunud ega punninud sugugi vastu, kui meie tiiajale lisandus veel neljaski mängija, lahke naeratusega keskealine meesterahvas. Nimi ei jäänud mulle kahjuks meelde, mitmeid muid detaile tahaks nüüdseks aga juba unustada.
Esimesel rajal sain teada, et ta kannab Stanfordi mütsi, sest ta on ise selle ülikooli vilistlane ja nüüd õpib siin tema tütar, kes vaevu jäi välja USA kujundujumise olümpiameeskonnast (“kuna brittidel oli ju koduväljaku eelis ja nende tiim sai koha olümpial konkurentsiväliselt!”).
Umbes kuuenda raja alguseks olime kuulnud pikema monoloogi sellest, kuidas ta üldiselt ei tunne töötamisest puudust, sest varajane pensionipõlv (olles siiski kõigest 52!) oli ometi tema enda valik, kuid ta igatseb siiski inimeste juhtimist, sest parimatel hetkedel allus talle 1800 inimest (jah, ta mainis korduvalt ka tuntud ettevõtte nime).
Seitsmenda raja nõlvakul esitles ta meile oma telefonist kaadrit oma “koduväljakult”, kus rohetavate fairway‘de taustal kõrguvate võimsate mägede taga pidigi täpselt asuma tema maja, mille kõledalt tühjana seisvate suurte tubade all hiiglaslikus keldris on sügavkülmas “piisavalt toitu mitmeks aastaks”, sest ta ju sööb ainult liha, mida ise tapab – just hiljuti on jahijumalanna Artemis talle heldelt naeratanud ja tema vintpüssi (?!) ette jäi mitu lihavat hirvepulli -; varasemalt on ta käinud safaril ka Aafrikas, täpsemalt Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Zimbabwes (sinna juhtus ta muide just ajal, kui seal olid valimised, kuigi Ameerika Ühendriikide välisministeerium oli tungivalt soovitanud sel perioodil sinna mitte reisida – ja tõesti, olukord läks päris pinevaks, aga what the hell!), kus lasi ka õige mitu suurulukit (“No mitte just päris elevanti!”). Golfi mängib ehk kolm-neli korda kuus ja Pebble Beach’il on tema skoor tavaliselt üle saja. Jah tõesti, ta ei tunne elus millestki puudust. Siiski-siiski, ega uuest naisest ära ei ütleks! “Võibolla oskate teie, noored neiud, minusugusele vanamehenässile head nõu anda,” lausus ta muskleid pingutades kerge lootusenoodiga hääles kolmele pealt-kolmekümnesele, kellest kaks on olnud üheksa aastat abielus ja kolmas kohe-kohe abiellub.
Ausalt öelda oli mul alguses temast isegi kahju. Aga pärast neid Aafrika-jahimehejutte ja pajatusi, kuidas ta on tänu oma ettevõtte müügile kindlustatud pensionipõlve (“Kuigi naine võttis lahkudes oma poole mu varandusest”), ei suutnud ma enam mängu lõppu ära oodata, et Double Black Diamond Guy* seltskonnast vabaneda. Ma poleks ehk isegi nii palju selle peale mõelnudki, kui üks mängukaaslastest poleks pärast autoparklas sarkastiliselt märkinud, et oma ülemäärase varanduse kiuste sõitis härra väljakult minema üsna tagasihoidliku välimusega Honda Civicus.
Aga ameeriklased ongi ju sellised, lärmakalt enesekesksed ja tüütult pealiskaudsed, kas pole?! See on muidugi umbes sama pädev väide nagu hinnang, et kõik idaeurooplased (st ka eestlased) on litsid või torumehed. Kindlasti on keskmine ameeriklane oma suhtlusstiilis ülevoolavam kui keskmine eestlane, aga äärmusi leidub nii siin kui seal.
“Ameerika isaks” tituleeritud Benjamin Franklin postuleeris muude avastuste seas avaliku käitumise reeglid (18.-19. sajandi seltskonnas). Franklin märkis oma autobiograafias (lk 72-73), et seltskondliku vestluse kõige jämedam viga on ülemäärane laterdamine, “mis suudab alati kõigi jälestust toita”. Suhtlusprohmakate seas on järgmisel kohal demonstratiivne huvipuudus vestluskaaslaste suhtes, seejärel liigne iseendast pajatamine, teiste isiklike saladuste järele nuhkimine, pikkade püänditute lugude jutustamine (millega paistvat eriti silma eakamad isikud), teise jutu pidev kahtluse alla seadmine või teadlik vastandumine, kaaslaste naeruvääristamine (kui seda ei tehta just nutikalt väikestes kogustes) ning lõpuks skandaalide põhjustamine. Minu meelest on kõik need reeglid ka täna vägagi asjakohased, kuigi kahetsusväärselt sageli eksitakse (sh eksin ka mina) nende vastu ikka ja jälle.
Loomulikult ei ela me enam 18. sajandis ning isegi tollase Ameerika suure eeskuju – Prantsusmaa – avalikud normid on võrreldes Josephine’i salongi aegsete reeglitega pisut muutunud. Teisalt suudavad inimesed oma kommetega ka multikulti-maailmas ikka ja jälle üllatada ja jahmatada. Jah, mind näiteks häirib, kui vabalt ja muuseas võtavad ameeriklased juhututtavate seltskonnas teemaks oma seksuaalelu ja pereplaneerimise. Või satun omakorda segadusse, kui üritan jutule saada mõne India prouaga, kes kohtleb mind põhjendamatu põlguse ja üleolekuga. Samuti sobib siinkohal meenutada minu ärritust Taipei loomaaias, kus teised külastajad soovisid leemurite semafor-sabade asemel vahtida ja katsuda minu laste enneolematult heledaid kiharaid.
Aga ilmselt on kõige lihtsam reegel see, mida saab ikka ja jälle ka oma lastele õpetatud: “Maja teeb reeglid”. Kui oled külas, siis käitu nii, nagu seal on kombeks, kuigi omas kodus võivad olla hoopis teised reeglid. Ole sa siis külas sõbral või turistina teises riigis mälu(kaardi)pilte kogumas.
Tulles tagasi selle golfimängu juurde, siis oli see teistpidi võttes minu elu parim mäng: üheksa augu skoor tuli kokku 42. Järgmine kord juba hole-in-one ja minust võib veel saada Double Black Diamond Girl?
* – Ilmselt on terminil “Double Black Diamond Guy” sügavam kultuuriline tagapõhi, aga mina tean seda kirjeldusest ühe konkeetse isiku kohta, kes tavatses sõprade ees praalida, kuidas ta sõidab suusakeskuses alati alla kõige ohtlikumast rajast (mida tähistavad kaks musta rombi), seejärel sooritab hotellitoas tundide kaupa mehetegusid ning õhtu lõpetuseks joob ka baari lagedaks.