Oleks ma olnud parajasti Eestis, ei oleks ma imestanud, miks kõik räägivad kellestki Iivist. Või kui, siis õige pisut, sest Iivi ei ole ju just tüüpiline noore ja populaarse tüdruku nimi.

Igatahes kevadisel Stanfordi Sloan’i-programmi orientatsiooninädalal võttis minul kui pikajuhtmelisel päris mitu päeva, et aru saada, et “ii-vi” (EV), millele kõik pidevalt nii iseenesestmõistetava lühendiga viitasid (ma pole ilmselt piisavalt kaua Singapuris elanud ega oma automaatset võimet kõikvõimalikest pikkadest sõnadest “suupäraseid” lühendeid vormida), märgib Escondido Village’it ehk meie tulevast kodu”küla”.

“Escondido” tähendab hispaania keeles “peidetud” ja eks omamoodi ongi see tudengite elurajoon ülikooli campuse tagumisse nurka peitu pugenud. Stanfordi kodulehe andmetel on ülikooli hiiglaslikul territooriumil lisaks 690 õppehoonele kokku 682 ühikut rendipindu ja 850 omanikele kuuluvat maja. Viimased on õppejõudele kuuluvad eramud, näiteks meie maja taga on terve rida üsna hiljuti kuuldavasti sporditreeneritele ehitatud üliarmsaid puitmajakesi ühesuguses minimalistlikus jaapani stiilis kujundatud aiakestes.

From elu ameerikas

Ma ei imesta, et sporditreenereid premeeritakse selliste majadega, sest Stanfordi tudengid on läbi aegade esinenud olümpial väga edukalt ning ka äsjalõppenud Londoni olümpiamängudelt noppisid nad kokku 16 medalit, sh 12 kulda, küll eestlaste jaoks vähetuntud aladel nagu naiste veepallis, aga ka sõudmises, jalgpallis ja rannavolles. Oluline on siinkohal rõhutada, et erinevalt paljudest teistest USA ülikoolidest ei ole Stanfordis omaette sportlaste soosimise poliitikat, st kõik sportlased õpivad treenimise kõrvalt ka mingit PÄRISeriala.

Ülikooli majutusosakonna rendipinnad ehk maakeeli ühiselamud on Escondidos omakorda sujuvalt laiali pillutatud sellisel põhimõttel, et kõrgemad hooned (kes nüüd kujutab ette EPA-torni või Narva mnt ühikaid, peab fantaasiat veel tugevasti ergutama), kus elavad väiksemates korterites (nooremad) lastetud tudengid, on pikitud kahekordsete ridaelamute klumpidega. Igas ridaelamus on kuus kolmetoalist korterit.

From elu ameerikas

Üks selline ridaelamuboks on nüüd aastaks ka meie koduks: 72 ruutmeetrit, mille allkorrusel on elutuba/söögituba ja köök ning üleval kolm magamistuba ja imetilluke vannituba. Maja taga on igal korteril planguga piiratud terrass, kuhu mahub täpselt üks õuelaud nelja tooliga, vajadusel saab püsti panna grillnurga. Meie terrassi ilmestab lisaks paarile põõsale ja lillepotile ka pesukuivatusrest, sest tublide idaeurooplastena oleme suutnud vastu panna ameerikalikule survele paigutada oma kööginurka (kus nagunii rohkem ruumi polegi) pesukuivati, mis teatavasti lisaks tohutule energianeelamisele ka tõhusalt pesu lõhub (selle töö teeb üksi ära ka meie pesumasin).

Meie maja on üks kuuest, mis paiknevad ringikujuliselt ümber hoovi, mille südameks on hiiglaslik mänguväljak. Kui igas korteris elab keskmiselt kaks last, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb, et hoovi peal võib parematel päevadel olla korraga mängimas kuni 72 last. Tegelikult päris nii hull see asi ka ei ole, kuna enamik lapsi on päris tillukesed. Näiteks meie naabrite kaksikud sündisid paar päeva enne meie saabumist ja nemad ilmselt ei ole veel mõnda aega mänguväljakul ruumi võtmas. Kaksikute saamiseks tundub siinkandis olevat üldse soodne pinnas: meie hoovi peal olen seni loendanud neli paari.

Valdav osa siinsetest elanikest (st meestest) on doktorandid kõikvõimalikest maailma nurkadest ja (teadus)aladelt. Näiteks üks ajaloolane uurib postsovjeti-süsteeme ning on käinud ka Eestis materjali kogumas. Teine naabrimees on aga elevil võimalusest peatselt meie kodumaad külastada, kuna tema kui näitekirjaniku loomingu vastu olevat huvi ilmutanud üks Eesti teater. Naabritega jutu peale saada ei ole just teab kui keeruline, sest hoovi peal teisi vältida ei olegi võimalik (ja mina käin seal raamatut lugemas, sest meie terrassile päike peale lõunat enam ei paista). Samas kõigiga ei jaksa ka pikemalt vestlelda, kui et “Hi, how are you!” (justnimelt hüüumärk, sest ega keegi ju ei eelda, et hakkadki vastuseks heietama enda heaolust või ilmast, millest polegi ju suurt midagi rääkida, sest see on alati täpselt samasugune).

Pean tunnistama, et minu kui rohke privaatse ruumiga harjunud inimese jaoks on selline kommuunielu üsna kurnav (keskpäevase kuumuse ajal ei ole mõistlik ka kuhugi põgeneda, jalutuskäigud tuleb sättida kas hommiku- või õhtupoolikule). Aga ma annan endale aru, et praegu pole veel kool alanud, seega on paljud emad (ja ka mõned isad) lastega kodus ning varsti on ilmselt päevasel ajal hoovis märksa vaiksem. Teisalt on tõesti mugav see, et lapsed lähevad oma väravast välja tagahoovi, kust nad ei saa kuhugi kaduda, kus ükski auto ei saa neist üle sõita ning kus alati on mõni mänguseltsiline. Pole siis ime, et ka algselt häbelike põhjaeuroop(a_)laste keeleoskus areneb mühinal. Just äsja lippas Gustav minust kui postist mööda, teel oma uue sõbra Danieli juurde hüüatusega: “Let’s go to the roof and play zombies!” (jutt oli siiski mängumaja katusest, ma loodan…).

Kaardilt vaadates meenutab Escondido Village üht rullitõmmatud kombitsatega hüdra, mille peegelsiledate asfaltteede võrgustiku vahele on pikitud rohetavad muruplatsid, varjulised puud ja põõsad. Ma ei taha mõeldagi, kui palju vett kulub igal öösel nende kastmiseks, sest ülejäänud maastikud väljaspool ülikooli campust ja teisi elurajoone on praegusel aastaajal täiesti kõrbenud-pruunid. Nii et võibolla mõistavad ka linnud ja väikeloomad hispaania keelt ning on hordide viisi siia rohelusse varjule tulnud. Meie akna taga puu otsas rippuvas joogitorus käivad regulaarselt ennast tankimas erksavärvilised koolibrid (veel üks argument külastada fotopoodi: hankida korralik objektiiv!), mööda katuseid, puid ja aiaääri jooskevad rääbaka olemisega mustjaspruunid oravad ning sageli kostab harakalaadset kädistamist linnu suust, kes näeb välja hoopis nagu elektrisinine rähn. Kõik nimetatud on minu peamised kahtlusalused meie aianurgas toime pandud kuritöös, aga sellest pikemalt juba järgmine kord…