Mul on ussid! Tervelt tuhat tükki! Jah, ma olen nende üle uhke, sest ma ise tellisin nad.
Mõistagi ei oleks põhjust niimoodi rõõmustada, kui tegu oleks seedetraktiparasiitidega. Minu ussid elavad õnneks õues kompostikastis.
Ausalt öelda olin juba muude tegemiste tuhinas unustanud, et olin eelmisel nädalal aianduspoes pannud kirja tellimuse ussikomplektile, kes aitaks töödelda toidujäätmeid meie aianurka paigutatud kompostikastis. Kui järjekordne pakike meie ukse taha ilmus, jätsin ta paariks tunniks hoolimatult tähelepanuta. Õnneks olid ussid siiski täie toonuse juures, kui nad turbapudiga täidetud reisikotist vabastasin ja sukedusid kiirelt valmispandud rikkalikku jäätmepinnasesse.
Kuigi vihmausside pidamine kastis võib tunduda ekstsentrilise hobina või wannabe-ökoinimese indulgentsi lunastamisena mahakärutatud tuhandete lennumiilide või rohkelt kütust neelava auto pidamise eest, on toidujäätmetest mulla tegemine olnud alati minu jaoks kodumajapidamise loomulik kõrvalnähtus. Minu lapsepõlvekodus on siiani aianurgas iseenesestmõistetav kompostihunnik ja jättes kõrvale vahepealse kesklinnaeluetapi, mil kõik olmejäätmed tuli panna ühte haisvasse prügikasti, on minu hilisemates isiklikes majapidamistes ühe olulise aiakujunduselemendina figureerinud kompostikast või -auk. Vabas looduses tulevad vihmaussid ju nagunii ise asja kallale, betooni peale peab nad kahjuks ise kohale tooma (/kalli raha eest tellima).
Kui nüüd zooloogiliselt päris korrektne olla, siis ei ole meie uued koduloomad need päris tavalised vihmaussid, mis kõikjal mulda kobestavad. Komplekti kuuluvad vaid kompostis või kõdus elavad sõnnikuussid (eisenia foetida) ja ehk kalameestele tuttavad “ööroomajad” (eisenia hortensis). Internetist leiab lõpmatul hulgal selliseid lehekülgi, kust saab kompostiusse osta, lugeda nende söötmis- ja hooldamisõpetusi. Põhiline reegel on see, et alustada tuleb vähesega: meie panime papitükkide ja munarestiga vooderdatud kasti sellega kaasatulnud kookoskoorepudi ja teise kotitäie mullalaadset puru ning nädala jooksul kogunenud kurgikoored, õunasüdamed, hernekaunad jms. Eriliseks maiuseks olevat ussidele kuivatatud munakoored, kohvipuru ja (paberist) teekotid. Kindel NO GO on aga toidujäätmed, mida ka kodus kompostikasti ei paneks: kondid ja muud lihajäätmed, suhkur, sool, äädikas (vabandust, aga ma ei saa jätkuvalt aru, kuidas ja miks mõned inimesed seda üldse toidulisandina tarvitavad), õli ja piimatooted.
Hommikuks oli vaatepilt kastis juba märksa ühtlasem ja niiskem (liiga palju vedelikku pole ka hea, seda saab kastist vastava kraani kaudu välja lasta), ometi olid mitmedki hakkajamad sellid üritamas kasti kaane vahelt põgeneda. Põnevat ainest ussiriigi “Krahv Monte Cristo” kirjutamiseks väheharjasussidest sulesepad täna siiski veel ei saanud, sest kuri hiiglane toppis nad kõik kasti tagasi.
Meie aianurgake on küll tibatilluke, kuid ühe korraliku novelli jagu draamat on seal nädalaga arenenud ometi. Täpselt 7 päeva tagasi soetasime naabertänavas asuvast aiapoest lisaks kompostikastile hunniku igasugu põnevaid tarvikuid alates kühvlist-kastekannust lõpetades mulla-seemnete-taimebeebidega. Nime poolest ehk eestimaisele Click&Grow’le konkurentsi pakkuva SmartPot‘i vilditaolisest materjalist kottidesse istutasime tomati-, kurgi- ja hernetaimed ning külvasime hunniku erinevaid seemneid. Eelmisest omanikust mahajäänud puust kastidesse said peatselt valmivate marjadega maasikad ja lehtsalat. Lapsed olid väga õhinas ja täis elevust, et nüüd muutub meie karjaaedikut meenutav hallikaspruun igav tagaaed põnevaks ja külluslikult ande jagavaks roheliseks oaasiks.
Suur oli meie – ja eriti laste – ehmatus, kui järgmisel hommikul olid müstilisel kombel kadunud kurgitaimed. Veel üks öö ja juurelt olid maha nakitsetud ka herned! Ka punaseks tõmmanud maasikad olid kadunud kui tina tuhka. Gustav puhkes nutma ja ähvardas minna noaga linde taga ajama. Tänaseks on pottides puutumatuna alles vaid tomatid ja basiilik, ilmselt mõlemad suhteliselt vänge lõhnaga taimed, mis linde (oravaid?) peletavad.
Mõni päev hiljem pistsid tänu usinale kastmisele pead mullast välja juba ka külvatud ubade ja herneste rohelised idud ning mõistagi on needki tänaseks kellegi aplasse kurku kadunud. Lootus kustub siiski viimasena: kompostikasti juures maas vahivad mullast kolm tillukest taimehakatist. Ehk on need tshillipiprad, mida lapsed helde käega nii mulda kui betoonile külvasid ja mida linnudki süüa ei tihka?

From elu ameerikas