Ka vana kana leiab tera?

What a beautiful dress!” kuulsin täna läbi ülikooli campus‘e jalutades päris mitme täiesti võõra inimese suust (aitäh, vana hea kodumaine Monton!).

Wow, there’s a pair of flashy jeans,” nentis minu kõrval toidupoes riiulist mahlapudelit õngitsev meesterahvas tunnustavalt (minu ainsad pikad püksid, hangitud Abercrombie allahindluselt).

I love your pants, where DID you get these?” hüüatas hiiglasliku ostukäru tagant vaevu paistev naisterahvas otse minu selja taga autoparklas. (“Tellisin Amazonist,” kogelesin kohmetult.)

Tasub täpsustada, et nimetatud riideesemed on täiesti tavalised igapäevased kehakatted. Tegu pole teps mitte peene ja kalli haute couture‘iga, mida tahaks isegi lähemalt silmitseda või näpuga sõrmitseda, et mis enneolematute tehnikate abil selline silmipimestav ilu ometi on loodud. Need on lihtsad suveriided, minu tavapärastes lillades toonides. Tõsi, siin on ilmselt mingi iva peidus, sest meist üle hoovi elav Kolumbia doktorant, kes samuti sedasama Montoni kleiti taevani kiitis, kurtis samas, et tema kui värve armastava lõunaameeriklase jaoks on täiesti talumatu, et siinsetes poodides müüakse ainult beezhe riideesemeid. Ma ei saa sellega päris nõustuda, aga samas puudub mul võrdlus ja kogemus Kolumbia kaubandusvõrgust. Aga see selleks.

Minu kui torssis nägude ja pigem halvasti ütlemisega harjunud põhjamaalase jaoks on üsna harjumatu selline kümblus päikeseliselt helges komplimendisajus. Küünikuna võiksin koguni öelda, et see on ehtameerikalik pealiskaudne ebasiirus, aga ma ei näe mingit põhjust, miks keegi peaks üldse võhivõõrale midagi ütlema, kui sa ei tunne selleks otsest vajadust.

Nüüdseks olen ma täiesti veendunud, et selle kõige taga ongi päike, valguse ja soojuse allikas nii otseses kui ülekantud tähenduses. Päike annab energiat ja teeb tuju heaks. See komplimentide pildumine on seejuures vaid üks väike osa igapäevasest sõbralikkusest.  Sa suhtud vaikimisi ka võhivõõrastesse eeldusega, et nad on pigem sinu sõbrad kui vaenlased. Sa tahad lasta inimesi ka oma privaatsesse ruumi, sest nad ei ründa sind, vaid võivad pigem pakkuda midagi uut ja huvitavat. Kui Maslow püramiidil alumistes jaotustes esitatud vajadused on igapäevaselt kaetud, jääb aega ja ruumi – ja mis peamine: tahtmist – tegeleda ka tipu poole pürgimisega.

Ka mulle on päike pähe löönud, taipasin ühel päeval, kui olin juba päris tükk aega seisnud valgusfoori taga ja märkasin järsku teisel pool tänavat üht tütarlast kergest kangast geomeetrilise mustriga kleidis.

“Pagan võtaks, MINUL oleks just täpselt sellist kleiti vaja,” mõtlesin esimese hooga. “No on bitch, kust TEMA sellise sai!?”. Olin eelmisel päeval kulutanud lisaks mõnele  feissbukiminutile tunde surfates mööda internetipoode, kuid ei leidnud midagi ostmisväärset.

Fooris põles kangekaelselt keelav tuli. Tüdruku seelikuosa lendles kelmikalt tuule käes, ta kuulas silmi kissitades klappidest muusikat ja nägi välja väga õhuline ja stiilne. Ilmselt minu seljas ei näekski see kleit nii äge välja, mõtlesin siis. Tema oleks justnagu äsja Botticelli pintsli abil tulnud otse merevahust tükis selle kleidiga. Miks hoida oma vaimustust enda teada; otsustasin, et on aeg ka positiivseid emotsioone välja elada ja teha võhivõõrale kompliment.

Siis süttis valgusfooris roheline tuli ja tüdruk hakkas liikuma… hoopis teises suunas. Mina jäin kõigi oma komplimentide(plaanide)ga ilmselt üsna juhmi näoga teepervele seisma.

Eile suutsin ma ise autoga mööda sedasama teed sõites päris mitu korda üsna tühiste asjade pärast endast välja minna. Ma ei ole harjunud, et kõrvaltreast keeravad autod minu ette sujuvalt suunatuld näitamata; et iga saja meetri tagant tuleb stoppmärgi taga peatuda (mitte ainult aeglustada); et parkimismajas tuleb lihtsalt masinast pileti võtmise asemel sinna toksida ka oma parkimiskasti number; et kooli tuleb viia mingi konkreetne looduskatastroofi üle elada aitav tekike, mida saab ainult konkreetsest poest; et kõik need poed on nii pagana suured ja et igas poes on mingi peennüansi võrra erinev makseterminal, mille puhul ma ei saa aru, millisesse pilusse mispidi pista oma kaart ja kas ma pean pulgakesega ekraanile kirjutama või ainult nuppu vajutama… No ühesõnaga nii palju on neid pealtnäha ju nii tühiseid asju, mis suurema laviinina sulle korraga peale vajudes ähvardavad selle alaliselt särava päikese ära varjutada. Ma ei ole ju lõppeks kõigele senikogematule avatud ja uusi elamusi käsnana endasse ahmiv kuueaastane, vaid teatud kindlate harjumuste ori ja tõekspidamiste ohver. Jah, kõik inimesed muutuvad ja kohanduvad oludega, aga mida vanemad (ja põhimõttekindlamad) nad on, seda aeglasemalt.

Õnneks naeratamine, mis on minu arvates siiski midagi muud kui kohustuslik keep-smiling, jääb kergemini külge. Huvitav, kui kauaks seda jätkuks, kui peaks praegu tagasi Eestisse minema?