Uuu, kas me oleme ikka elus? Alles eile müdises maa kusagil Monta Vista kandis ja terve eelmise nädala jooksul kokku oli ju Californias ja Nevadas 358 maavärinat. Ausalt öelda pole mul veel au olnud ühtegi isiklikult kogeda. Mitte et ma väga suure põnevusega seda kogemust ootaks.
Kuigi empiiriline kogemus (veel) puudub, on maavärinad ilmselgelt ja paratamatult siinse elu lahutamatuks osaks. Eile saabus meile kiri California Maavärinaametilt, milles soovitatakse enda elamine siiski 750 dollari eest maavärinakahjustuste vastu kindlustada. Küsib ju nende kodulehtki dramaatiliselt: “Kas sul on jõudu oma kodu pärast JÄRJEKORDSET hävitavat maavärinat taastada?!”
Ka lasteaed-algkooli tutvustusõhtul keskenduti lisaks juba esimesel koolinädalal toimuvate päästeõppuste kirjeldamisele pikemalt “ellujäämiskotikese” sisule: igal lapsel peaks olema kapis taskulambi, veepudeli, energiabatoonikese ja hädaabi-tekikesega varustatud zip-lock-kotike. “Milleks taskulamp?” küsis üks lapsevanem veidi jahmunult. Selleks, et leiaks oma tee rusude vahel ka siis, kui õnnetus juhtub talvisel ajal (“Ja pimedaks läheb siis ju juba kell pool viis!”), selgitas kehakumerusi embavasse mustvalgesse hõlmikkleiti rüütatud sharmantne direktriss rahulikult.
Suuremad maavärinad kipuvad esinema lainetena – mõnekümne aasta jooksul on seismiline aktiivsus suurem ja siis vaikib maapõu jälle pikemaks perioodiks. Siinkandi kõige “kuulsamad” maavärinad toimusid teatavasti 1906. aastal, mil purunes suurem osa San Francisco linnast (kuigi tegelikult tegi suurema kahjutöö lõhkenud gaasitorudest puhkenud tulekahju ja hukkunuid oli “vaid” 700) ning 1989. aastal (mille purustused olid küll oluliselt väiksemad, näiteks läks veidi katki üks maailma pikimaid sildu Bay Bridge, aga samas oli see üks esimesi suuri maavärinaid, mida juhtuti “tänu” käimasolevale olulisele pesapallikohtumisele üle kandma televisiooni otse-eetris). Mitte just väga julgustav ei ole ka 2007. aastal teadlaste poolt väljastatud prognoos, et üle 6,7magnituudise (st potentsiaalselt ohvriterikka) maavärina toimumistõenäosus järgmise 30 aasta jooksul on siinkandis 99%.
Kuidas me siis ometi olime nii lollid, et siia surmapessa trügisime? Või kas on aru kaotanud kõik need 38 miljonit inimest, kes USA rahvarohkeimas osariigis elavad? Kas inimesed ei mäleta siis geograafitunnist, et piki Vaikse ookeani rannikut kulgevas mägises Californias jooksevad kokku Vaikse ookeani laam ja Põhja-Ameerika laam (ei, jutt pole mitte Andides elavatest lambataolistest loomadest laamAdest), mis on maakoore sees olevad pusletükitaolised latakad, mis vastastikku liikudes põhjustavadki maavärinaid. Muide, vaidlesin just eile oma pojaga sel teemal: tema väitis, et kontinendid liiguvad igal aastal umbes 5 sentimeetrit teineteisest kaugemale ja mina vaidlesin vastu, et siis peaksid nad varsti juba teiselt poolt maakera kokku saama. Paariminutilise guugeldamise tulemusel saan teada, et pojal oli muidugi õigus: lastele mõeldud elementaarsed tektoonikaõpikud kirjeldavad, kuidas Vaikse ookeani laam “kihutab” piki San Andrease murrangut Põhja-Ameerika laama suhtes täpselt kiirusega 5 sentimeetrit aastas põhjapoole. Nii et varsti (no siiski umbes 10 miljoni aasta pärast) on San Francisco ja Los Angeles omavahel asukohad vahetanud (lisaks üldisele vaimupimedusele puudub mul ilmselgelt ülevaade, mida, kuidas ja millal minu poeg loeb).
Ega sellist asja muidugi kunagi ette ei tea, aga vähemalt paberil on kalifornialased maavärinateks igati valmis. Töötasin minagi (pealiskaudselt) läbi 32leheküljelise õpperaamatu, mis juhendab “juuri alla ajama” ehk oma elamu konstruktsioone vajadusel vineerplaatidega kindlustama, mööblit seina külge kinnitama, maavärina ajal varjuma ning pärast võimalikku õnnetust adekvaatselt orienteeruma. Tegelikult ongi muidugi valdav enamus siinseid maju ehitatud (papist) arvestusega, et maavärina puhul oleks kahjud minimaalsed. Samuti saab iga valvas kodanik tellida just täpselt enda vajadustele sobiva päästepaketi. Siiski tasub soola ja tikkude varumise kõrval säilitada veidi kainet mõistust, sest ilmselt hukkub Californias nagu igal pool mujalgi maailmas aastas autoõnnetustes enam inimesi kui maavärinates. Või kui veel korraks kooliüritusel kuuldu juurde tagasi pöörduda, on suurimaks ohuallikaks (lastele) hoopis… pähklid.