Palo Alto töönarkomaanidele ja koduperenaistele õhtustel kellaaegadel põnevaid enesetäiendamiskursusi pakkuv Continuing Studies programm Stanfordi ülikoolis üllatab muude ainete seas ka loengusarjaga “The Best Camera: iPhone Photography“. Isegi kui ma oleks suur fotofänn, poleks minul sinna tundi asja. Ma olen nimelt tükk aega üritanud oma iPhone’i üht- ja teistpidi ümberseadistada, kuid fotokvaliteet on olnud jätkuvalt halb, võiks lausa öelda, et minu taskutelefonis pesitseb The Worst Camera Ever.
Kui ühel kaunil päeval avastasin, et see telefon oli suutnud hindamatu Kodak-moment‘i jäädvustada järjekordse Smena-väärse varjutusena, seadsin otsustavalt sammud Stanford Bookstore‘i, kus minu andmetel asub ka kõigiti seaduspärane Apple’i nurgake. Algatuseks sain suure shoki osaliseks juba “raamatu”poodi sisenedes, kuna selgus, et viimase kahe nädalaga oli siin läbi viidud kardinaalne muutus: raamatud paiknevad nüüd vaid esimese korruse paremas nurgas ning kogu ülejäänud poepinna on enda alla võtnud Stanfordi-kirjaline träni. Tudengid, nende pereliikmed ja muidu turistid peavad ometi saama osta kõikemõeldavat ülikooli logodega ehitud nänni alates kohvitassidest lõpetades suurte kandiliste S-idega ehitud telkidega (ja ma ei räägi siinkohal kujundlikult suurenumbrilistest rinnahoidjatest, kuigi kindlasti on ka need peatselt saadaval, sest aluspüksid igatahes juba on!).
Ma olen seal poes olnud ilmselt üsna ebaharilik klient, sest olen oma paari külastuse käigus ostnud kümmekond raamatut (jah, ma olen jätkuvalt konservatiiv ja eelistan lugeda raamatuid paberil!) ning ainult mõned nokamütsid ja t-särgid. Aga ma saan aru puhtmajanduslikust loogikast – pole mingit mõtet seda paberipahna poes pidada, kui tudengid loevad nagunii kõik e-raamatuid või tellivad oma kirjavara Amazonist, samas kui valdavalt Hiinas toodetud riidehilpudele Stanfordi-logo peale kleepides saab koorida üsna kopska marginaali. Nüüd jääb ainult oodata, millal kaupluse nimi ka ausalt Stanford Souvenir Store‘iks ümber nimetatakse.
Minu telefoni ei soovinud seal suveniiripoes muidugi keegi parandada, vaid mind saadeti ametlikku Apple’i esindusse Stanford Shopping Mall‘is (mitte et ma oleks olnud just väga nukker võimaluse üle külastada oma lemmikkaubastut:)). Vaid minimalistliku ampsatud õunaga tähistatud klaasukse tagant paistis õhtusele tipptunnile iseloomulik sigin-sagin. Kümned huvilised libistasid näppe üle uute iPad’ide säravläikivate retina-klaaside või imetlesid viimase põlvkonna Mac’i reaalsust pimestavat ekraanilahutust. Minu kriimulise üle-eelmise põlvkonna iPhone’i parandussoovi peale pakuti mulle aega järgmiseks lõunaks. Vaevu suutsin iPad’ide külge kleepunud lapsed poest välja rebida, nende pettunud hädakisa saatel möödusime kaks ust edasi asuvast Microsoft Store‘ist, mille hiiglaslikus ja täiesti lagedas müügisaalis seisid kurvalt haigutavad, aga kindlasti väga lahked ja kompetentsed teenindajad.
Järgmisel päeval suutsin õunapoodi pisut hilineda ning minu “kohting tehnikuga” oli juba tühistatud, kuna soovijate järjekord lookles silmnähtavalt uksest välja. Sain kirja uue aja teise poodi teises linnaservas. Võtsin kodust jalgratta ja olin 20 minutit hiljem leemendava ja ähkivana kohal legendaarses Apple Store‘is University Avenue’l, mille ees pidavat enne uute toodete müügiletulekut tõsisemad fännid magamiskottides ööbima ning kust sabatamast leidnud kord siinkandis Kalevipojaga võrreldavalt müütiline kangelane Steve Jobs ka Apple’i kaasasutaja Steve Wozniak’i, kellele tema enda sõnade kohaselt meeldivatki koos teiste “tõeliste inimestega” uute toodete ootusärevuses poejärjekorras seista (kohe näha, et tal puudub vastav rikkalik kogemus Nõukogude Liidust).
Mina Wozniak’i ei kohanud, küll aga vahetati pärast mõningast ooteaega kolm-kaks-üks ära minu telefoni tagapaneel ja pildikvaliteet paranes hüppeliselt (kuigi mingi teab mis imekaamergaa endiselt tegu ei ole). Muidugi ei tehtud seda tasuta, vaid ma pidin maksma ka 29 dollarit (mõistagi pluss maksud! Oi, see maksuvabade hindade kuvamine ajab mind lausa marru!). Et mitte niisama passides aega raisata, tehti mulle seal Genius Bar‘i ääres seistes selgeks, et kui ma juba kavatsen (millalgi) osta oma lapsele uue iPad’i, siis oleks “ju emmel endal väga mugav”, kui saaks ka mõnikord poja tagant seda pilli napsates “toetada ta mugavale alusele, mille sees on ka käepärane klaviatuur.”, kuigi minu enda ekslev pilk oli juba peatunud riiulil säravatel MacBook Air’i kottidel nii Michael Kors‘i kui Marc Jacobs‘i värskematest kollektsioonidest. Okei, ma ei käigi oma arvutiga kodust väljas ja pole mul seda kotti vaja, veensin end poest lahkudes ja väntasin oma koliseval rattal inglise keele tundi.
Jah, pärast 13-aastast pausi käisin jälle inglise keele tunnis. Miks? Sest seda pakutakse tasuta!? Tegelikult ei olegi ma ilmselt ammu oma elust kahte tundi nii sisukalt kasutanud: olles eelkõige oma sotsiaalset kapitali oluliselt kasvatanud (kuigi teisalt ka kahandanud, sest nimelt selgus tunni käigus, et esimest korda õnnestus mul unustada oma poeg õigel ajal koolist üles korjata!), sain teada ka mitmeid uusi sõnu (näiteks oli mulle seni tundmatu sõna “flatulence”) ja väljendeid (alles paar päeva tagasi põhjustasin oma ignorantsuses piinliku olukorra, kui Gustavi sõbraga koos lehtedesse kaotatud marmorkuulikesi otsides ütlesin appi tõtanud naabrimehele: “He’s lost his marbles!“) ning harjutada sõnade ameerikapärast hääldust, sest minu britilike püüdlustega Ida-Euroopa aktsent tekitab ikka ja jälle kuulajates kummastust.
As for now, my dearest, I shall put the kettle on and watch some (on-demand) telly!