“Tahad, ma räägin sulle anekdoodi, mis ma just pornolehest, see tähendab Õhtulehest lugesin?” uuris läbi esihammaste vahel haigutava augu rõõmsalt vilistav maasikamüüja, kelle autopagasnikust paistva müügileti juures olin just peatanud oma auto Võrtsijärve ülakaldal tagasiteel Viljandist Tartusse.
Enne, kui ma jõudsin vastata, hakkas ta jutustama:
“Mees ja naine on 15 aastat abielus olnud.
Naine mõtleb: “Homme on meil 15. pulma-aastapäev. Ei tea, kas ta kingib mulle ehtekomplekti või uue kasuka?!”
Mees mõtleb: “Ma olen 15 aastat abielus olnud. Vanglast oleks selle aja peale juba välja saanud!”.”
Sel naljal oli “hea” ajastus: vahetult enne minu enda pulma-aastapäeva, mille ma esimest korda üheksa aasta jooksul pidin veetma abikaasast lahus (kuna tema oli juba Ameerikas ja mina Eestis – ja tõsi küll, tellis ta mulle ju tervituseks siilid). Nii et parafraseerides pornolehe huumorit, sai minu mees veidi nautida vanglavabastust, aga mis siis mina tagantjärele kingiks sain?
Nagu ta ise juba eelmise postituse kommentaaris täpsustas, ei olnud see robottolmuimeja üldse mitte mulle kingituseks mõeldud (oh häda!). Kuigi tuleks ajaloolise tõe huvides lisada, et eelmisel aastal sain ma pulma-aastapäeva puhul uue muruniiduki, mis kasutab küll moodsaid liitium-ioonakusid, kuid vajab edasiliikumiseks siiski inimjõudu.
Mind ootas sel korral hoopis selline naljakas tilluke vidin, mil nimeks FitBit. Minu meelest täiesti geniaalne nimi geniaalsel tootel. Iseenesest ei ole ju tegemist teab mis revolutsioonilise leiutisega: kinnitad voolujoonelise anduri oma keha külge ning tema mõõdab siis päeva jooksul sinu liikumist, arvestades kuidagi selle ümber sammudeks ja läbitud kilomeetriteks, ületatud treppideks ja kulutatud kaloriteks.
Samuti on Sten juba ühendanud magamistoas oleva kaalu “tsentraalsesse teabesüsteemi”, nii et kui mina märkan kaalu peale astuda, saan ma hiljem FitBiti kodulehelt teada, kuidas on lood minu rasvasisaldusega (lood on halvad: kaal langeb, rasvasisaldus tõuseb!). Võimalik on seada endale ka eesmärk ja minu puhul oleks ilmselt mõistlik võtta sihiks kaalu kasvatamine ja rasvaprotsendi langetamine ehk teisisõnu aktiivsem liigutamine (ma lausa jälestan sõna ja üldse kontseptsiooni “trenn/treening”).
(Mis te arvate, kas minu tükike on ploomikarva või sinine?;))
Näiteks eilse päeva saldoks jäi 14 141 sammu, 10,04 km, 2030 põletatud kalorit, 16 treppi, mis andis tulemuseks viie lehega lille pika varre otsas (mida pikem lill, seda parem). “Stepgeek,” teatas FitBit mulle korduvalt päeva lõpetuseks. 10 kilomeetrit maha tuiata on tõesti ühe päeva kohta päris palju, eriti kuna veel hommikul oli mul vasak labajalg pärast eelmise päeva nikastust päris valus.
Täna hommikul kaalusin ma 53.1 kg, mille järgi on minu kehamassiindeks 17,9 ehk 0,6 punktiga allpool normaalseks peetavat taset. Seejuures sisaldab minu keha aga 21,8% rasva.
Veel huvitavam on aga FitBiti öörezhiim, mida ma testisin täna öösel esimest korda. Teatavasti saab ka igasugustest uneinstituutidest ränga raha eest tellida uuringuid, mille käigus antakse sulle kohapealseks kasutamiseks või koju kaasa tohutud aparaadikolakad, mis tuleb klemmidega keha külge kinnitada, et siis pärast teada saada kui kvaliteetset und sa ikkagi naudid. FitBit teeb seda kõike ilma klemmide ja muu jamata (okei, see kõlas nüüd väga teleturulikult, aga rahulolev kasutaja kinnitab, et nii see on).
Igatahes mina sain täna öösel magada 7 tundi ja 26 minutit, kuigi voodis olin kokku 8 tundi ja 45 minutit. Tegelikult muidugi ei olnud voodis, vaid tuuseldasin lastetubade vahet, kus üks köhis ja teine loopis voodist tekke-patju välja.
Igatahes on seejuures tõesti ime, et ma suutsin tagasi voodisse räntsatades kohe magama jääda ja öösel kella kahest kuni hommikul poole kaheksani magada ilma ühegi katkestuseta nagu nott. Juba üksi see teadmine toob mulle ka edaspidi palju parema une.