Vahepeal on läinud olemine nii toimekaks, et pole olnud mahti arvuti taha maha istuda, et pisutki korrastatud mõtteid kirja panna. Igapäevased kohustuslikud Facebooki-minutid muidugi selle alla ei käi, kohaliku (ning muidugi ka kauge kodumaise) seltsieluga kursis olemiseks (kus, millal, kellega, kuidas? – kogu see info tuleb vastavatest gruppidest) on näoraamat ju ometi tänuväärne allikas. 

Alustasin kah kooliskäimist, enda hinnangul ettevaatlikult ja tasapisi, registreerisin end sel veerandil vaid ühte ainesse. “Demystifying Modern China” pidanuks süllabuse järgi täpselt täitma need tühikud minu teadmistes, mis kevadel Tallinna Ülikoolis läbitud “Economy of China” sinna jättis. Aga pärast esimest loengut sain aru, et see pakub märgatavalt palju enamat. Juba lektor ise on omaette kuulamisväärsus, ametilt ajaloolane (hetkel on kirjutamisel raamat Hiina trükikunsti ja kirjasõna hilisemast ajaloost), on tal ka väga teravad poliitilised vaated. 2tunnise loengu käigus haarati linnulennult 2 sajandit Hiina ajalugu Mingi dünastia langemisest oopiumisõdade järgse majanduskaoseni ning mina – kui konkurentsitult noorim “tudeng” auditooriumis – taipasin, et minu ettevalmistus on piinlikult nõrk ja tööd tuleb teha märksa enam kui lihtsalt kohustuslik kirjandus läbi lapata.

Nii ma olengi nüüd terve nädala neelanud Hiina ajalugu, korraga on lugemisel nii kapitaalne ajalooülevaade kui ka üsnagi kriitiline monograafia Maost (mõlemad on seejuures väga nauditavad lugemiselamused). Lisaks vaatasin Netflixist ära ka paljukiidetud filmi “Viimane keiser” (mis meenutas just oma pildikeelelt, aga ka süzheelt kangesti üht minu lemmikfilmi, Sofia Coppola “Marie Anoinette’i”).

Võib tunduda paradoksaalne, aga minu maailmapilt on Ameerikas olles avardunud eelkõige Hiina kohalt (kuigi paralleelselt nende Hiina-raamatutega on mul jätkuvalt pooleli ka mitmed teosed USA ajaloost). Teisalt polegi seal ehk midagi üllatavat, sest Ameerikas olles on Euroopa nii geograafiliselt kui eelkõige mõtteliselt märksa kaugemal (kui mitte öelda, et inimeste mõttemaailmas suisa olematu) kui Hiina, mis on vägagi “kohal”. Nii et seda teemat ignoreerida ei oleks nii või teisiti võimalik.

Ametlikel andmetel oli 2011. aastal 39,7% California osariigi elanikest Non-Hispanic White (st poliitiliselt korrektses keeles mitte-mehhiklastest valged), 6,6% African American, 1% American Indian ning 13,6% pärines Aasiast ja 0,4% Vaikse ookeani saartelt. Valgete osakaal on seejuures viimase 50 aastaga langenud 92%lt alla poole.

Kuigi ametlikust statistikast puuduvad mõistagi illegaalsed immigrandid, tasub täpsustada ka seda, et Silicon Valley asub Põhja-Californias ja siin on pilt hoopis teine kui osariigi keskmine. Latiinod siin tänavapildis eriti silma ei hakkagi, neid näeb valdavalt teenindusasutustes leti taga, iluaedades muru rehitsemas või ehitustöödel betooni kallamas. Päris mustanahalisi on samuti näha pigem väga üksikuid, enamasti spordidressis. Stereotüübid missugused, aga peavad paika! (Siinkohal on paslik rääkida üks rassistlikult laetud lugu ülikooli rahvast mitu nädalat ärevil hoidnud “tundmatust meesterahvast”, kes käis pimeduse kattevarjus campusel naistudengeid ebasündsalt krabamas. Kuigi kõik rääkisid sellest juba ammu kindlas kõneviisis, täpsustas alles umbes kolmas selleteemaline uudis, et “meesterahvas oli umbes 1,50 meetrit pikk ja tüseda kehaehitusega ning kandis pikka tumedat patsi ja tunkesid” ehk samahästi võinuks öelda, et “ta reageerib nimele Jose, Juan või Miguel”.)

Silicon Valley’s annavad vaieldamatult enim tooni (ja ma ei pea siinkohal silmas nahavärvi!)  Aasia päritolu rahvad. Täiesti ebateadusliku empiirika raames olen omakorda märganud huvitavat tendentsi oma laste koolides: Gustav käib munitsipaalkoolis ja seal on selges ülekaalus Hiina, Korea, Jaapani ja Singapuri päritolu lapsed; Etta käib erakoolis ja sealsete õppurite juured on silma järgi hinnates pigem Hindustani poolsaarel.

Sealsamas Etta kooli hoovis juhtus minuga ka üks üsna uskumatu, kuid samas siinsele eluolule väga iseloomulik lugu. Ühel hommikul sattusime parklast tulema koos Etta rühmakaaslase ja tema isaga (ei pea olema antropoloog, et pakkuda, et nad on pärit Indiast).

“Ah, see siis ongi Etta, kellest Manav kodus pidevalt räägib,” nentis kaaslapsevanem, kui vaatasime üheskoos heldinult, kuidas lapsed kilgates mööda välikoridori klassi poole lidusid. Kui kirjeldusele veelgi (paksu) värvi lisada, siis tundsin end hetkeks lausa maailmakodanikuna, vaatates, kuidas minu nisublondide juustega tütar oma süsimustade juuste ja rosinpruunide silmadega sõbraga varahommikuse California päikese kuldavate kiirte all võidu lippas.

“Kust te pärit olitegi?” uuris Manavi isa ning minu vastuse peale täpsustas: “Te olete siis Tallinnast?”

Ma arvasin muidugi alguses, et kuulsin ilmselt valesti (et äkki ta ütles ikkagi “Dutch”) ja hakkasin selgitama, et tõesti paljud arvavad, et eesti keel on üsna sarnane hollandi keelele, kui ta katkestas mind selgitusega, et teab Balti riike hästi, kuna üks tema endine töökaaslane, kes elab nüüd San Franciscos, on justnimelt Tallinnast pärit.

“Kuna Bay Area’s on kuuldavasti umber 200 eestlast, siis on täitsa võimalik, et ma isegi tean seda inimest,” nentisin tähtsalt, mõeldes ise, et ma võin ju hiljem Facebookist järele vaadata, et kes see eesti tüüp siis on, kes juba aastaid siinkandis elab.

“Tema nimi on Daniel B., me töötasime koos Google’is,” lisas ta.

“Ei ole võimalik!” hüüdsin ma täiesti siiras uskumatuses. “Daniel oli minu klassivend keskkoolis!”. Jah, muidugi ma teadsin, et Daniel tuli juba üsna kohe pärast keskkooli lõpetamist USAsse ülikooli ja jäigi siia tööle (juba meie lennu aastaraamatus ennustati temale “tehisintellekti leiutamist ja oma artiklite avaldamist mainekates teadusajakirjades”), aga sellises olukorras temast kuulda ei oleks ma küll osanud kuidagi oodata.

“Maailm on ikka tõesti väike,” nentis Manavi isa.

“On tõesti,” nõustusin ja märkasin samas tema t-särgil Khan Academy logo. “Sa töötad nüüd seal,” pärisin kohmakalt. Tema noogutuse peale pidin veel kohmakamalt lisama, et minu poeg on nende matemaatikaülesannete suur fänn.

***

Paar päeva hiljem vaatasime esimest korda filmi “Laulev revolutsioon“, mitte kodus ja omaette, vaid paarisajakohalises Stanfordi auditooriumis. Saal oli rahvast täis. Film oli minusuguse küüniku jaoks mõistagi kohati liigpateetiline (aga mida muud saakski üks säärane film olla!), kuid samas oli seal ka seiku, mida enam päriselust ei mäletanudki (näiteks moment, kuidas Toompead rünnanud intrid pärast läbikukkunud meeleavaldust rahumeelsete rahvuslaste spaleeris lahkusid).

Pärast filmi vastas rezhissöör ka huviliste küsimustele. Kõlas päris palju huvitavaid küsimusi ja kommentaare, näiteks “Miks ei kõlanud filmis kordagi praegune ametlik riigi hümn?” (autor tunnistas ausalt, et “see ei sobinud looga kokku”).

“Mis aastal te seda Tallinnas filmiste?” tahtsis üks tütarlaps teada. “Sest ma käisin samas koolis ja see oli seal minu muusikaõpetaja!”. Jah, Tiia-Ester Loitme oli ka minu muusikaõpetaja ja ka minul oli südantsoojendav näha oma kooli aulat, kus minagi nii mõnedki korrad oma “kaunil lauluhäälel” kõlada lasin (ja ma olin seda filmi ajal enda naabrile ka uhkusega sosistanud). Seepeale paluti käed tõsta kõigil kohalviibivatel eestlastel ning selgus, et neid oli hämmastavalt palju (aga õnneks siiski mitte just päris pool saalist), näiteks terve grupp Tallinna Tehnikaülikooli tudengeid.

Küsimuste-vastuste vooru lõpuks jõuti muidugi ka ootuspärase Skype’i-teemani (“Kas pole see mitte Eestis tehtud…?”) ja Stenil oli võimalus filmistaarina püsti tõusta ja publikule lehvitada. Aga mitte ainult tema abikaasana oli minulgi seal saalis üsna uhke olla.

“Mõelda vaid, teid on maailmas nii vähe ja samas ainuüksi siin saalis nii palju,” nentis üks filmivaataja tunnustavalt.

Jah tõesti, miski, mis on nii väike, võib korraga olla nii suur. Ja vastupidi.