Olen viimasel ajal oma isiklikke tunde planeerides aru saanud, et jahmatavalt suur hulk ajast ja võhmast läheb laste sinna-tänna transportimisele ja sõna otseses mõttes tribüünil istumisele. Vaadates ikka ja jälle hommikuti, pealelõunati ja õhtuti laste koolimajade ees neid justkui mõnest tuntud teleseriaalist välja astunud üliheas vormis ja (ALATI!) liibuvat spordidressi kandvaid emasid, kes hiiglaslik taaskasutatav kohvitops ühes ja mingist müstilisest varust varastatud ajal lapse järjekordse kooliprojekti jaoks valminud taies teises käes, tõttavad pärast võsukese kooli toimetamist omi asju (st tõenäoliselt mõnd järjekordset vabatahtliku-projekti) ajama, taipasin jahmatusega: ma ju olen ise ka samasugune (v.a see sportlik vorm), tõeline Soccer Mom!? Continue reading →