Olen viimasel ajal oma isiklikke tunde planeerides aru saanud, et jahmatavalt suur hulk ajast ja võhmast läheb laste sinna-tänna transportimisele ja sõna otseses mõttes tribüünil istumisele. Vaadates ikka ja jälle hommikuti, pealelõunati ja õhtuti laste koolimajade ees neid justkui mõnest tuntud teleseriaalist välja astunud üliheas vormis ja (ALATI!) liibuvat spordidressi kandvaid emasid, kes hiiglaslik taaskasutatav kohvitops ühes ja mingist müstilisest varust varastatud ajal lapse järjekordse kooliprojekti jaoks valminud taies teises käes, tõttavad pärast võsukese kooli toimetamist omi asju (st tõenäoliselt mõnd järjekordset vabatahtliku-projekti) ajama, taipasin jahmatusega: ma ju olen ise ka samasugune (v.a see sportlik vorm), tõeline Soccer Mom!?
Tõsi küll, teised emad ja isad, kellega ma igal nädalal koos korvpalliväljaku serval kõõlun või balletitunni ukse taga kügelen, on ise märksa vähemsportliku välimusega. Ja mulle endale tundub, et ma suudan nende imelikult istuvates palitutes prouade ning veidi lühikestes laialõikelistes ja ehk koguni nahkse vöökotiga varustatud teksapükstes härradega märksa enam samastuda: ma saan aru, et ka nemad ilmselt täidavad oma lapse peal unistusi, mis neil endil omal ajal täitumata jäid. Nad ei olnud ilmselt kehalise kasvatuse tunnis just need lapsed, keda rahvastepalli võistkondi valides kaptenite poolt esimestena välja hõigati ega jooksnud konkurendid tormi, et kutsuda neid keskkooli lõpuballile. Neile meeldis pigem lugeda ja mõni käis ehk koguni hoopis maleklubis või pidi vanemate sunnil kodus lahendama täiendavalt matemaatikaülesandeid või ehitama võimalikult paljudest elementidest koosnevaid takistusjadasid (või mõni lausa tegi seda ise vabast tahtest?!). Ütleme otse välja: nad olid pigem nohikud. Freaks and geeks. Avastasin just kodus toidumürgitusest toibudes Netflixist enda jaoks sellenimelise teleseriaali.
Mul ei olnud kunagi koolis otseselt raskusi, aga ma ei olnud just läbi-ja-lõhki priimus, sportliku vormiga ei olnud mul ka probleeme. Hiljem polnud ma mingi peomemm ega eriline eksperimenteerija, ülikoolis tiksusin ikkagi kümme aastat. Aga nüüd ilmselt sobitun oma erkroosades liibukates ja soojas küülikunahkses vestikeses (kus on nüüd loomakaitsjate silmad?!) pigem täpselt sellesse Ameerika teismeliste-filmi endise cheerleader‘i-stereotüüpi, kes sai pärast keskkoolilõppu kiirelt mehele ja palju lapsi ning nüüd koolikokkutulekul peab tõdema, et nii mõnigi endine kole, aga tark klassikaaslane on teinud kadedakstegevalt silmipimestavat karjääri ja saavutanud sellega justkui moraalse võidu magusa kättemaksuna kooliaegse allasurutuse eest.
Esimest korda arvasin, et kuulsin valesti, aga pärast mitmendat samalaadset kogemust sain aru, et mitmed minu saatusekaaslased, abikaasade koolitulekuga seoses Ameerikasse kolinud Aasia päritolu naised, kõnetavad mind kui “Meie Barbie!”. Eestlase ja mahefeministina tajun muidugi sarkastilist solvangut, kuid kultuurimustrite mitmekesisusse uskudes loodan, et ilmselt on see nende suust mõeldnud pigem siira komplimendina. Jah, mis seal salata, mind peeti tüdrukuna väga tihti poisiks, ma tundsin end sageli kusagil kahe sugupoole vahel asuvana ning käitusin vastavalt. Nüüd üritan seda rolliootustele mittevastamist ilmselt ebaadekvaatselt ülekompenseerida nii iseenda kui ka oma tütre suhtes.
Tegelikult oleme me ju ka täiskasvanutena sageli sama ebakindlad nagu need kummaliselt käituvad teismelised, kes enda nõrkuste varjamiseks tõmbavad ette mingi ülbe ja vaimuterrorit soosiva maski (olgu see siis pealegi rüütatud näiteks barbie’likku värdideaali või gootilikku süngust ja teravust taotlevasse vormi). Selle asemel, et olla lihtsalt aus ja otsekohene, üritad olla teistele meele järgi või sootuks keegi teine. Igas seltskonnas vastavalt vajadusele.
Mis puutub heasse füüsilisse vormi, siis see näib Californias olevat siiski iseenesest mõistetavaks eelduseks. Jällegi, kole öeldagi, aga tõsi ta on: paksud on siinkandis enamasti vaid lõunapoolsetest riikidest pärit kodanikud, kes töötavad ilmselt pigem madalapalgalistel ametikohtadel. “Mis trenni sina siis teed,” uurib juhututtav vestluse sissejuhatuseks, mis Inglismaal võrduks ilmselt ilmaolude üle arutamisega. Samamoodi on tervislik toitumine iga vähegi jõukama ja endast lugupidava inimese jaoks must have, igaüks on valmis kulutama tavakauplusest kaks korda enam raha orgaanilisele toidukorvile mõnel kohalikul taluturul või ülikallite hindade poolest tuntud Whole Foods’i kauplusteketis (Whole Foods=Whole Paycheck), kuigi alles hiljutine Stanfordi ülikooli meditsiiniuuring tõestas, et orgaaniliselt kasvatatud juur- ja puuviljade omadused ei erine suurt millegi poolest tavafruktide omast.
Loomulikult keskkond mõjutab ja ümbritsevad inimesed kannavad meile üle oma väärtushinnanguid. Ma käin küll palju jala, sest ilmad on lihtsalt ilusad ja ümbruskond jalutamiseks meeldiv (ja autole parkimiskoha leidmine paras peavalu), kuid ometi tunnen vajadust veelgi rohkem liigutada. Umbes kuu aega tagasi soetasingi oma elu esimesed korralikud spordiretuusid. Olin läbinud seltskonna väga heas füüsilises vormis prouadega seni esimest ja viimast korda the Dishi matkaraja ja tundnud end seal sadade teiste “jalutajate” seas lausa kohatult ebasportlikuna – teksapükstes! Ma olen neid retuuse nüüd juba kolm korda kandnud: kaks korda tantsutrennis ja üks kord jaheda ilmaga golfiseeliku all. Rattasõidul ei ole neist jällegi abi, sest tagumikupolsterdust neil ju pole, aga eraldi rattapükse osta pole ka seni vajalikuks pidanud. Miskipärast ei julge ma aga välistada võimalust, et kevadeks olen ma endale hankinud juba ka varbavahedega jooksusussid ja tillukese matkaseljakoti, varustanud oma auto lõbusate lapsekujuliste kleepekatega ning võtnud enda kanda mitmeid “kogukonna ühiseks hüvanguks” mõeldud projekte. High five!