Suvi hakkab lõppema ja tuhanded suvekodud üle Eesti jäävad nukralt tühjaks. Ometi jäävad lagedaks ka paljude suvitajate linnakorterid, sest nende kodu ei ole enam Eestis. Noored hakkajad ja haritud inimesed käivad tööl Soomes, Suurbritannias või Austraalias.

“Tööalaselt on mul väljaspool Eestit rohkem võimalusi, elukvaliteet on parem, ilm on ilusam,” summeerib disiainibüroos loovjuhina töötav Liisa Triin Vurma välismaal elava inimese tüüpilisi põhjuseid Eestist ära kolida.

Liisa elab kuuendat aastat Austraalia lõunarannikul Melbourne’is, nelja miljoni elanikuga koloniaalstiilis linnas maalilise Yarra jõe kaldal, kuhu juba 19. sajandi algul rajasid esimesed sisserändajad Euroopast oma põllulapid ning kus tänagi hoolimata suurlinlikust olustikust siblivad paljudes tagaaedades kanad.

Maailma kuklapoolele kolimine tundus Liisale kõigist maailma sihtpunktidest lihtsaim, sest Austraalia pakub noortele väikese vaevaga aastast tööviisat ja polnud vaja hakata uut võõrkeelt õppima. Uustulnukana kohandumine läks ootamatult hõlpsalt: “Erinevalt Euroopast ei pööra kohalikud liialt palju tähelepanu sellele, kust sa tuled – kõik on siia jõudnud ju kuskilt mujalt, kui sa just aborigeen ei ole.”

Nii ta siis sinna mõnusasse ühiskonda jäigi: lõpetas ülikooli, leidis väljakutsuva töö ja abiellus. Ta peab end jätkuvalt eestlaseks, armastab hapukurki ja musta leiba. “Kui leiba ei ole, siis tuleb ise teha. Kui on tunne, et eestlust peaks kuidagi tähistama, siis tuleb teised eestlased külla kutsuda. Kellegil on alati külmkapis vähemalt pudel eesti viina ja kapinurgas kellegi ema saadetud Kalevi komme.”

Melbourne’is on Liisa hinnangul eestlasi sadakond, teistes suuremates Austraalia linnades – Sydney’s ja Brisbane’is – aga veelgi rohkem. “Eestlaste vahel on palju asju, millest ei pea rääkima, millest me saame aru, kuna meie taust ja ajalugu on ühine. See teeb asjad vahest palju lihtsamaks.”

Kõige suuremat puudust tunneb Liisa teisel pool maakera elades oma perekonnast. Kuid tõdeb, et oma Austraalia palga eest lennupileteid osta pole rahakotile pooltki nii kõva põnts kui oleks Eesti palga eest Austraaliasse lennata.

Nii ongi ta käinud aastas korra või kaks oma sugulastel ja sõpradel Eestis külas. Enamasti sätib ta oma reisid ikka suvisele ajale, sest siis on ilm ilus ja ka inimesed on suvekuudel kodumaal oluliselt rõõmsameelsemad. “Sellist erinevust talve- ja suve-eestlaste vahel ei ole ma mujal märganud. Inimesed on avatud, rõõmsad, teotahtelised ja mis kõige tähsam – neil on reeglina sinu jaoks vaba aega.”

Nii on Liisast saanud üks kümnetest tuhandetest eestlastest, kes käivad Eestis vaid suvitamas.

“Kadunud hinged”
Viis aastat tagasi prognoosis pankur Indrek Neivelt Eesti tulevikuväljavaadetest rääkides, et “kapitali omanik tegutseb väljaspool Eestit, tööinimene Soomes, ja nädalavahetusel saame Eestis kokku.” Käibele läks termin “suvilakooperatiivi stsenaarium”. See on isetäituva ennustusena tõeks saanud ilmselt varem, kui Neivelt toona kartagi oskas.

Ainuüksi möödunud aastal lahkus Eestist 10 871 inimest – seda on rohkem kui Eestimaa südames, Paides, elanikke. Tiit Tammaru, Raul Eamets ja Allan Puur nentisid Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “Riik vaba, rahvas läinud?”, et rahvastikuränne on parema elu otsingul inimeste loomulik tegevus ning Eesti ajaloos on olnud ka suuremaid rändelaineid – veel tsaari-Venemaa ajal lahkus ida poole paremat põlve otsima koguni 200 000 eestlast, 1940ndate sõjakeerises lahkus (st jutt pole küüditatuist) kodumaalt 80 000 inimest – peamiselt just nooremad ja haritumad -, sedakorda lääde. Üha pikeneva eluea ja linnastumise taustal ei löönud need numbrid Eesti rahvastikupüramiidi täitmatuid auke.

Lõppeks toovad autorid sisse mõiste “hargmaisus” – kaasaegne inimene võibki elada ühes, kuid töötada teises riigis. Väite illustratsiooniks plingib Päevalehe veebiversioonis seda teksti lugedes kõrval Eckeröline’i reklaam “Hommikuks Helsingisse… ja õhtuks koju!”.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel töötas välismaal ligi 25 000 Eesti elanikku (19 000 neist eesti rahvusest), mis on 4,4% tööealisest elanikkonnast. Statistikaameti andmetel on võrreldes 2000. aastaga välismaal töötavate Eesti elanike arv peaaegu kümnekordistunud  – enne euroliitu astumist töötas välisriigis vaid 2600 elanikku ehk 0,6% rahvastikust.

Kõige rohkem töötab eestlasi Soomes (15 100), Norras (ligi 1900), Rootsis (1500) ja Venemaal (1400). Järgnevad Suurbritannia ja Saksamaa, aga seal töötavate Eesti elanike arv jääb alla 1000.

Need on ametlikud numbrid ehk vaid jäämäe veepealne tipp. Statistikaameti hinnangul on välisriikides elavate eestlaste arv vahemikus 100 000 – 130 000 ehk peaaegu Tartu ja Pärnu jagu rahvast (Pärnumaalt muide ongi kõige suurem hulk tööealisi inimesi välismaale tööle läinud – tervelt 8%). Need numbrid seletavad ka jutte tühjaks jäänud küladest ja perekondadest, kus heal juhul üks või halvemal juhul mõlemad välismaal töötavad vanemad on jätnud lapsed Eestisse omapäi koolis käima ja toime tulema. Valdav osa neist “põgenikest” teebki käivet Eckeröline’i ja Tallinki laevadele üle lahe Soome ja “õhtuks koju” sõites. Kuid nagu juba nõukogude ajal, on suured eestlaste kogukonnad ka Rootsis, Kanadas ja USAs.

Välisriikidesse suundunute üle täpselt arvet pidada on üsna keeruline, tõdeb Siim Krusell statistikaameti väljaandes “Pilte rahvaloendusest”. Enamik eestlasi elab ja töötab teistes Euroopa Liidu maades ja liidusisene piiride puudumine muudab keeruliseks arvepidamise selle üle, kas inimene viibib kodumaal ikkagi täpselt 183 päeva, nagu residentsuse nõue ette näeb.  “Eesti elanik peaks residentsuse säilitamiseks viibima aasta jooksul Eestis vähemalt 183 päeva, kuid sisuline piiride puudumine Euroopa Liidu riikide vahel muudab selle fikseerimise keeruliseks. Samuti ei saa Eestist väljarännanut automaatselt pidada n-ö kadunud hingeks, sest üsna arvestatav osa väljarännanutest pöördub Eestisse tagasi ka pärast mitme aasta pikkust eemalviibimist. Näiteks 2012. aastal oli enam kui pooltel Eestisse elama asunutest Eesti kodakondsus.”

Tõepoolest, eestlasi tuleb üha enam välismaalt ka tagasi. Mullu immigreerus üle 4000 inimese, peamiselt just Soomest. Teisel kohal aga on Venemaa, kust saabuvad peamiselt uued sisserändajad.

Geenide eest ei põgene
Põhjust lahkujaid traagiliselt taga nutta ei ole, kuna Eesti jaoks ei ole need inimesed ju tegelikult kuhugi kadunud. Paljudest saavad võõrsil märksa suuremad kodumaa patrioodid kui nad Eestis elades eales olid, teised õpetavad oma võõrsil sündinud lastele selgeks Eesti keele, jättes neile valikuvabaduse end tulevikus rahvuslikult määratleda.

Peatselt kolme lapse emaks saav Erelin Fournier lahkus Eestist aastal 2002, kui tema õppejõust eksabikaasale tehti pakkumine professori kohale New Yorki ülikoolis. Üheksa aastat hiljem kolis ta Ameerika Ühendriikidest Prantsusmaale ning elab nüüd oma uue abikaasaga romantikapealinnas Pariisis. Selle tosina aasta jooksul on ta igal suvel Eestis käinud.

“Nii umbes maikuu paiku igal aastal tekib mul suur igatsus, lausa tung, minna mõneks ajaks Eestisse,” kirjeldab Erelin, keda valdab Eestisse saabudes alati soe ja turvaline tunne. “See keskkond on mulle tuttav, see kultuur ja keel mulle omased. Lisaks on seal mu pere ja inimesed, keda olen tundnud kogu oma elu. Selles kõiges on midagi ääretult ürgset, tunne, et on mõned asjad, mis ei ei muutu ka siis kui kõik muu minu ümber on pidevas muutuses.”

Ta nendib, et selle jutu põhjal võiks ju eeldada, et see järelikult teebki Eestist “päris” kodu – inimene peaks ju kuuluma sinna, kuhu kuulub tema süda.

Konnatiigi bluus
“See pole nii lihtne. Täpselt sama sügavalt kui ma tajun Eesti turvalisust ja omasust, tajun ma ka seda, et ma sinna enam ei kuulu. See on huvitav paradoks, kuid kui ma olen seal olnud umbes nädala, tunnen sama sügavat tungi taas lahkuda,” tõdeb Erelin. Ta võrdleb Eesti-igatsust sooviga näha mõnd kooliaegset sõpra, kellega on tore paar tundi kohvitassi taga elust-olust muljetada, kuid seejärel saavad ühised jututeemad otsa ja on aeg jälle minna oma teed.

Erelini varateismelised pojad räägivad vabalt eesti keelt ning jumaldavad Eestit. “Nad ütlevad mulle tihti, et elaksid seal hea meelega. See on hämmastav, sest mu suurem poeg elas Eestis vaid esimese aasta oma elust, väiksem poeg sündis Ameerikas ja on Eestis veetnud vaid suved. Samas pean oma laste sidet Eestiga ülioluliseks ja saadan nad sinna vanavanemate juurde igal suvel umbes kuuks ajaks.”

Erelini pojad võivad ju olla Eestist vaimustuses, kuid tema ise on mõnigi kord pidanud oma sünnimaa pärast kibedat piinlikkust tundma.

“Jalutasin oma abikaasaga, kes on tumedapäine prantslane, Tallinna vanalinnas ja jäime vanalinna ilu ja romantikat vaadeldes ühel tänavanurgal peatuma ja tegi mulle väikese musi,” jutustab Erelin. “Siis üks möödakäiv meesterahvas võttis endale õiguse kommenteerida lausega: “No mida sa kuradi Eesti naine ilastad musta mehega? Kas sul endal häbi ei ole?” Oli küll häbi, aga mitte sellepärast, et ma olin “musta” mehega ja mitte sellepärast, et mu mees mulle musi tegi, vaid oma mehe ees oli häbi oma rahva pärast.”

Eestlased võivad tõesti ka suvekuudel olla üsna jäised ning kohati ülemäära küünilised, kuid ehtameerikalikult avatud ja alati optimistlik Erelin usub, et sellistest asjadest saab enesekindluse abil üle. Siiski tunnistab ta, et Eesti karmi kliimat ja väikeriigi palkade/hindade suhet juba kerge huumoriga võtta ei saa.

“Olen siiamaani hämmelduses, et Eesti miinimumpalk on 320 eurot ja hinnad toidupoes sellised nagu nad on?” imestab Erelin, kellel kulub suvel Eestis puhates vähemalt sama palju kui mitte rohkem raha kui Prantsusmaal. “Olen kõrgharidusega mitut keelt valdav inimene, aga minusuguseid on ju Eesti täis. Ma ei usu, et väga hästi tasustatud ja huvitavat tööd jätkub meile kõigile.”

Raha tuleb ikka koju
Palk ongi peamine argument – kuigi kaugeltki mitte ainus -, miks inimesed langetavad keerulise otsuse teise riiki tööle ja elama minna, tõdeb ka Siim Krusell: “Varasemad uuringud Euroopas on näidanud, et migratsiooni toimumiseks peab sissetulekute erinevus olema vähemalt kahekordne.”

Eesti Panga maksebilansi statistika järgi teenisid Eesti residendid 2012. aastal välismaal tulu kokku üle 200 miljoni euro ehk 6,4% rohkem kui aasta varem (võrdluseks: samas voolas otseinvesteeringutelt teenitud tuluna Eestist välja 1,2 miljardit eurot).

Selle numbri põhjal on keeruline öelda, kas välismaal töötavad eestlased teenivad keskmiselt kaks korda rohkem palka kui “kodueestlased”, kuna tööjõutulu sissevool ei kajasta kaugeltki kõigi välismaal töötavate eestlaste teenitud tulu.

Eesti Panga statistikaosakonna metoodik Andres Kerge selgitab: “Kui Eesti elanik on asunud perega välisriiki elama, siis on ta selle riigi resident oma kodakondsusest sõltumata ja tema teenitud töötulu ei kajastu Eesti maksebilansis. Kui ta töötab välismaal ja pere jääb Eestisse, siis jääb ta ülepiiritöötajaks ka ühe aasta tähtaja möödumisel ja tema töötulu hinnatakse maksebilansis ka edaspidi.”

Kerge sõnul lahkuvad Eestist peamiselt madalapalgalised inimesed, kes ka välismaal satuvad odavamatele töökohtadele. Samuti töötavad hooajalised ja ülepiiritöötajad tihti osaajaga tööl, nii et hooaja- ja ülepiiritöötajate töötuluks arvestatakse kvartalis kahe kuu keskmine kuupalk.

Statistikaameti tööjõu uuringu järgi töötab üle 60% kõigist välismaal töötavatest eestlastest Soomes ja neist omakorda sõltuvalt hooajast 40-55% ehitustöölistena. Ehituses on tihti eestlastest ehitajad välismaal ametis alltöövõtjast Eesti ehitusfirma töötajana ja saavad palka Eestist.

Kuigi paljud lähevad soojal ajal hooajatöölistena ehitama või maasikaid korjama, tulevad tuhanded – nende seas pigem just kõrgema hariduse ja sissetulekuga välismaal töötajad – rändlindudena suveks oma pesa peale tagasi. Summad, mis nad jätavad majutus- ja teenindusasutustesse, hoiavad omakorda vee peal sadu kodumaiseid ettevõtteid.

Muru on ikka mujal rohelisem?
Palk võib ju olla võõrsil suurem, kuid sageli on siiski sedavõrra kopsakamad ka kulud. Kui Siim Teller sai kaks aastat tagasi pakkumise ühes maailma kalleimas linnas Londonis alustava ettevõttega liituda, ei mõelnud ta kaua – väljakutse oli lihtsalt liiga põnev, et keelduda. Liiati olid nad kodus varemgi arutanud ajutiselt mõnes teises riigis elamise võimalusi, kuna tema elukaaslase Kadri tõlgiamet ei nõua kindlas kontoris istumist. Noortele, haritud ja hakkaja meelega inimestele on ju maailm valla!

Siim sai päriselt aimu, kui kulukaks võib suurlinnas elamine minna, kui Kadri lapsega talle hiljem järele kolis. “Minna perega Londonisse startup’i tegema on mõrv rahakotile,” tõdeb Siim. “Eestis saab sarnastel tingimustel endale kindlasti rohkem lubada.”

Maailma näinud inimene võib kinnitada, et igal pool on oma head ja vead. Kes kauem võõrsil elanud, oskab hinnata ka Eesti väiksusest tingitud hüvesid: ühest linnast teise sõiduks ei kulu üle paari tunni, tasuta interneti leviala leida ei ole raske, ettevõtte saab asutada 15 minutiga ning heal tasemel haridus ja meditsiin on üsna hõlpsasti kättesaadavad. Ka Siim ja Kadri tulid sel suvel Eestisse tavapärase sõprade-sugulaste külastamise asemel märksa praktilisema eesmärgiga: perre sündis teine laps ning sünnitada eelistati just kodumaal.

Peatselt seisab perel ees ka tähtsa valiku langetamine, sest nende kolme-aastane poeg peaks Inglismaal juba aasta pärast kooli minema. Head koolid maksavad kuningriigis aga hingehinda.

“Londoni-tuur on praegu tähtajaga “paari aasta pärast”. Sellist tunnet pole, et kunagi Eestisse tagasi ei tule,” resümeerib Siim ning unistab, et naastes on nende perel ehk oma maja, kasvuhoone ja aialapp.

Sini-must-valge all
Pärast lõõgastavat suvepuhkust Eestis istume sõprade tillukeses tagahoovis ümber laua päikesevarju all, õues on Californiale tüüpiline suvelõpuleitsak. Putukavõrguga kaetud uksest paistab toatäis kartulikarva peadega lapsi ja lämbet õhku täidab eestikeelne sumin. Aia külge on seotud sini-must-valge plagu.

San Francisco lahe piirkonnas Californias elab kuuldavasti umbes veerandtuhat eestlast. Nende seas on nii teadlasi ja ettevõtjaid, Ränioru levinuimat liiki – programmeerijaid, kui ka puutöö tegijaid ja koduperenaisi. Viimaseid on eriti palju, kuna paljudel on väikesed lapsed ja tööviisa omanike abikaasad ei või Ameerika Ühendriikides sageli töötada.

Igal ühel on oma lugu: kes tuli Ameerikasse suurema palganumbri pärast, kes sai horisonti avardava tööpakkumise, kes eelistab kohalikku läbipaistvat ja üheülbalist koolisüsteemi. Kõik kiidavad mahedat kliimat, tõrgeteta töötavat online-kaubandust ja võimalust rahvusvahelisse seltskonda mugavalt sulanduda. Kirutakse üle mõistuse kallist tervisekindlustust ja kinnisvarahindu ning arhailist pangandussüsteemi, kus tänase päevani kirjutatakse tshekke.

Samamoodi hoitakse kätt pulsil Eesti asjadel. Loetakse Eesti lehti ja arutatakse ühiskonnas olulisi teemasid. Kuigi distantsilt vaadates tunduvad paljud küsimused ka naeruväärselt ebaolulised (Mitmesse uude tänavaauku joonistati Tallinnas BUS-read? Kes saab enim hääli kohalikel valimisel? Millise põneva teleprogrammiga üllatavad kommertskanalid algaval hooajal?!), on eemal viibijad oma riigi pärast mures.

Kuidas ja kuhu kooli panna lapsed, kui Eestisse tagasi kolida? Kuidas neile näidata maailma, kui aken sinna piirdub vaid otseühendusega Helsingisse ja Riiga? Kuidas korraldada haige vanaisa hooldamist, kui riigil ei jätku elu aeg tööd rüganud inimese ülepidamiseks raha ja nüüd on endal vaja tööl käia? Milleks maksta ühetaolist sotsiaalmaksu, kui eriarsti vastuvõtul saab aja- ja närvikulu kokkuhoiuks käidud ikka erapraksises? Kuidas koguda lastele iseseisva elu alustamiseks seemneraha, kui riik keelab mul nende nimel investeerida omaenda sääste? Kuidas näidata vanalinna võlusid Indiast külla tulevatele sõpradele nii, et neid tänaval “neegriteks” ei sõimataks?

Need ja paljud teised küsimused võetakse ikka ja jälle läbi. Kuniks heade vastusteni jõudmine tundub liiga keeruline, on lihtsam elada eemal.

(Ilmus Eesti Ekspressis 19. septembril 2013)