Just täpselt koos päikese kadumisega maailliste küngaste taha jõudsime reede õhtul kella kuue paiku õhtul pärale Calistogasse, tillukesse koloniaalstiilis linnakesse Napa Valley ülemises otsas, kus meid ootas hotellituba (soodne diil Jettsetterist) ja lõbus nädalavahetus sõprade seltsis. Olin kolmetunnisest autosõidust päris väsinud, aga mul oli vaja kiiresti teha paar parandust äsja avalikuks läinud Eesti by the Bay veebilehel ja muidugi – nagu ikka sellistel puhkudel – ei tahtnud hotellitoa wifi-ühendus sugugi töötada. Sõbranna Marit vastas minu sõnumi peale elutargalt: “Üldiselt inimesed ei lähe Calistogasse interneti pärast!”. Järgmisel päeval sain aru, et see ei ole ainult minu hotellitoa või Calistoga probleem: ka sõsarlinnas St Helenas ei funganud ükski lahkelt välja reklaamitud avalik wifi-võrk ega telefonioperaatori 3G-teenus. Internet ja ühendus muu maailmaga ei ole Napas viibivatele inimestele selgelt prioriteediks number üks. Number üks on mõistagi vein ja kõik muu selle juurde kuuluv – hea toit, kaunid vaated ja võimalus oma elu tavarutiinist põgeneda.
California on konkurentsitult USA suurim veinitootja (mis omakorda on maailmas suuruselt neljas) ja siin on viinamarjakasvatuspiirkondi päris palju – Napa, Sonoma, Mendocino põhjas, Modesto, Monterey ja Santa Cruz keskel ja isegi lõuna pool Los Angelese ümbruses on päris mitu veiniorgu, kuid Napa on neist kahtlemata kõige kuulsam. Lisaks tuntud veinitootjatele on siin California (ja väidetavalt terve maailma veinipiirkondade) tihedaim kontsentratsioon tärnirestorane. Tuntuim neist on kahtlemata The French Laundry, kuhu löögile pääsemiseks tuleb kuid järjekorras oodata või lihtsalt järjepidevalt iga päev helistada, lootuses, et keegi on just selleks nädalavahetuseks oma lauast loobunud. Ja tõelised gurmaanid ei pea sel juhul paljuks autosse hüpata ja kaks tundi sõidule kulutada, et mekkida neid kunstipäraselt taldrikule laotud nappe imeroogasid.
Teekond Palo Altost Napasse on kui omamoodi üleminekuriitus tavalisest töisest ja asjalikust olekust puhkemoodi. Palo Altost ehk nö South Bay’st pääseb San Francisco lahe põhjakaldale ehk North Bay’sse peamiselt kahel viisil: kas sõita kohe üle lahe lõunatipus asuva robustse Dumbartoni silla (siinsamas asub muide ka Facebook’i hiiglasik kontor ja mitmed selle töötajad on kurtnud, et suve lõpus, kui lahe veetase oluliselt alaneb, muutub lahe soisesse lõunatippu koguneva muda ja setete hais väljakannatamatuks) East Bay’sse või minna läbi “linna” st San Francisco ja ületada maaliline Golden Gate Bridge ehk Kuldvärava sild. Reede pealelõunase tipptunni tõttu valisin muidugi esimese ja oluliselt vähemmaalilise teekonna, mis kulgeb läbi San Francisco naaberlinnast Oaklandist. Oakland on küll kinnisvaraekspertide hinnangul vägagi “up and coming”, kuid endiselt siiski väga kriminogeenne kant. Kuu aega tagasi sain oma elu esimese Amber Alerti – telefon hakkas järsku jubeda häälega üürgama ja ekraanil vilkus senitundmatus formaadis teade, et mingi selline ja selline auto osales just lapseröövis Oaklandis. Kuigi miljonid Bay Area elanikud ehmatasid selle segase teate peale ennast kaameks ja nii mõnigi ehk sõitis jubeda telefonisireeni peale kraavi, selgus hiljem, et tegu ei olnudki mingi lapserööviga, vaid ilmselt tavalise peretüliga.
Oaklandi ja San Franciscot ühendab Bay Bridge, mida on inimestel kombeks kiruda kui väga koledat ja kobakat metallmonstrumit. Twitteri ja Square’i looja Jack Dorsey pühendas eelmisel aastal Stanfordis “View from the Top” loengusarjas peetud ettekandes sellele päris mitu minutit, tuues Golden Gate’i ehitamise näiteks väikese tiimi ja eelarvega tehtud suurepärasest projektist, sellal kui Bay Bridge’i ehitus neelab tänaseni maksumaksja taskust öljardeid ja tulemus ei paita kellegi silma. Üks tuttav rääkis mulle aga poliitiliselt ebakorrektse anekdoodi: “Bay Bridge on maailma pikim sild. Miks? Sest ta viib otse Hiinast Aafrikasse!”. Kui ma siis teda juhmi näoga vaatama jäin, selgitas ta ise naeru käes vääneldes: “Noh, San Francisco pool on Chinatown ja terve Oakland on ju mustade päralt!”.
Tõesti, ehk on Vaikse ookeani suudmepoolne Golden Gate elegantsem ja sihvakam, aga tegelikult ei ole ka Bay Bridge’il häda midagi, veendusin nüüd lõpuks, kui avastasin end oma auto segaste GPS-juhiste peale täiesti ootamatult sellelt tegelikult “kõigest” 7,18 kilomeetriselt sillalt. Sain seda silda sedakorda siis õigele teele tagasijõudmiseks suisa kaks korda läbi sõita: alguses, läänesuunal ülemisel, uhke vaatega “dekil” ja tagasi siis idasuunal, alumisel korrusel, kust peale ümbritseva überindustriaalse metallkonstruktsiooni suurt tõesti ei näe. 1936. aastal, kuus kuud enne oma oluliselt lühemat ja kuulsamat sõsarsilda avatud maaühendus koosneb kahest jupist, mis ületavad võimsate hoovustega San Francisco lahe Yerba Buena saarekese kohalt. Möödunud aastal avati idapoolses osas uus jupp, mis kannab hetkel Guinessi rekordiraamatu andmetel “maailma kõige laiema silla” aunimetust, läks maksma enneolematud 6,5 miljardit dollarit (sellele Dorsey viitaski). Arvestades, et silda ületab iga päev keskeltäbi 240 000 sõidukit ja keskmiselt tuleb silla ületamise eest maksta 5 dollarit auto kohta (minult küll nõuti tipptunni tõttu 6.-), siis juba 15 aastaga peaks see projekt end tasa teenima. Pole ju tegelikult paha tasuvusaeg avaliku projekti kohta?
Oaklandi taga muutub maastik juba oluliselt vähem industriaalseks. Sildid viitavad Berkeley’le, kus asub 1869. aastal asutatud riiklik University of California esimene campus ehk UC Berkeley (UCl on tänaseks kokku kümme erinevat harukooli, üsna Berkeley lähedal asub 1908. aastal avatud põllumajanduskallakuga UC Davis ning teine tuntuim haru on 1950ndatel avatud Lõuna-California esindus Los Angeleses ehk UCLA). Berkeley’t võrreldakse muidugi pidevalt (erakool) Stanfordiga, kuid üks on kindel: õhustik ja olemine on siin tunduvalt vabameelsemad. Oma suvaliselt mäenõlvadele laialipillutatud erinevatest ajastutest pärinevate hoonetega, pisikeste poekeste ja veidi räpakate söögikohtadega meenutab Berkeley mulle nostalgiliselt Tartut või mõnda teist ajaloolist Euroopa ülikoolilinna. Ta on linn, kus on ülikool, mitte ülikool, mille juures asub ka mingi linn (nagu Stanford ja Palo Alto!). Nii nagu ikka suurte ülikoolide juures kombeks, on siingi oma ajalugu avatud mõtlemise ja vastupanuliikumisega: 1967. aastal San Francisco Haight-Ashbury linnaosas õilmitsenud hipiliikumise Summer of Love siirded ajasid end Berkeley müüride vahele, millest omakorda võrsus terve põlvkond teisitimõtlejaid ja -toimetajaid. Näiteks on Berkeley’s üks maailma tuntumaid naisuurimiskeskusi, kus külalislektoritena annavad loenguid sellised maailmakuulsad soorollide-teema mõtlejad nagu Saba Mahmood ja Judith Butler.
Mina oma tulevase feministi ja oleviku shovinisti seltsis seekord siiski Berkeley’s ei peatu. Niipea, kui oleme kiirteelt maha keeranud, avanevad meie ümber hoopis teistsugused vaated. Mägede vahel signaali kaotanud autoraadio korjab üles kohaliku jaama “The Vine – Sauvignon Rock”, mille tunnuskõlliks on avaneva veinikorgi tummine “blopp!” ja mängib sumedat 1980ndate popp- ja rock-muusikat (täpselt sobilik taust minusugusele vanakooli muusikasõbrale, kelle auto kindalaekas seivatest CD-plaatidest ei saa mitte ajaga “Queen Greatest Hits II”, vaid ma olen selle plaadi sinna oma käega pannud!). See erineb oluliselt Silicon Valley raadiojaamadest, millest kolmandik mängitab mehhiko rahvaviise, teine kolmandik ühtlase joruna Katie Perry/One Directioni/Kelly Clarksoni või teiste samalaadsete kimehäälsete kommertsmuusikaproduktide täpselt ühesugusena kõlavaid õõnsaid palakesi, ning viimane kolmandik pakub uudiseid ja poliitilisi jutusaateid, kus kirutakse või ülistatakse Barack Obamat.
Napa Valley on – täpselt nagu Silicon Valley ehk geograafilise nimetusega siiski Santa Clara Valley – piklik org Sierra Nevada eelmäestiku küngaste vahel. Tee kulgeb sirge joonena läbi orupõhja, mida palistavad kahest küljest lõputud tillukesed veiniaiad ja linnakesed. Parajasti on “sinepi hooaeg” – kõikjal kolletab, sest viinapuude ridu palistavad sinepitaimed on täies õiteilus. Eestis suvistel põldudel kollendavat rapsitaime meenutavat sinepit kasvatatakse eelkõige väetiseks: suve lõpus küntakse see vagude vahel maasse, aga osalt muidugi toodetakse selle seemnetest ka sinepit.
Sinepiseemned tõid Napasse Mehhikost põhja poole liikunud frantsiskaani mungad, kes tutvustasid (esmalt Lõuna-) Californiale ka veinikultuuri. Napa Valley’s istutas esimesed viinapuud 1838. aastal siiski hoopis Põhja-Carolinast pärit Georges Yount (tema järgi kannab ka oru südames olev linn nime Yountville), idast läände liikunud karusnahakütt, kes oli saanud mehhiklastelt loa maad harida. Esimese veinitööstuse avas Charles Krug veerandsada aastat hiljem ja 19. sajandi lõpus algas Napas tõeline veinibuum. Sajandivahetuseks tegutses orus juba üle 140 veinitootja, kerkisid uhked villad ja nende ümber jõukad linnakesed. Kuid siis tekkis ülepakkumine, hinnad kukkusid kolinal ja Euroopast jõudis kohale ka kurikuulus juurebakter phylloxera, mis hävitas üle 80% istandustest. Lõpliku surmahoobi andis veinitööstusele 1920. aastast jõustunud kuiv seadus (Prohibition Act). Põhiseaduse 18. parandusettepanek keelas terves USAs igasuguse alkoholi tootmise, müügi ja transpordi. Nagu igasuguste keeluseaduste puhul, hiilisid paljud sellest mööda ja see tekitas soodsa kasvupinnase kuritegelikele jõukudele. Al Capone ja muud ameerika popkultuuris tuntud gängsterid on just selle seaduse”paranduse” produkt.
Napa eluolu hakkas vaikselt paranema alles pärast 1933. aastat, mil kuiv seadus tühistati. Napasse saabus ridamisi jõukaid investoreid, kes ostsid üles soiku jäänud veinitööstused ja panid need uue hooga käima. Erinevalt Euroopa kommetest, kus veinimaja pidamine on enamasti pikkade tradistioonidega pereäri, mida aetakse ots-otsaga vaevu kokku tulles uhkuse ja südamega sajandeid, on Napa veinikultuuril küljes eriti tugev raha lõhn: paljude New Yorki inesteerimispankurite unistus on veeta oma vanaduspõlv muretult Napa veiniväljade vahel ning mis oleks selleks parem viis kui ise mõnd veinimõisa omada. Isegi menukas teleseriaalis “Seks ja linn” oli mäletatavasti episood, kus hurmurmees Mr Big teatas, et on tööst (kuigi seda vist kunagi seriaalis ei täpsustatudki, mis tööd ta täpselt tegi?) New Yorkis väsinud ja kavatseb minna Napasse veinimõisa pidama. Vihane Carrie teatas seepeale: “If you’re tired, you take a nap-a, not MOVE to Napa!”. Ka Hollywoodi filmitööstus on Napast sisse võetud: vähe sellest, et aeg-ajalt vändatakse siinkandis mõni magushapu linateos, on tuntud rezhissööri Francis Ford Coppola Winery on üks turistide lemmikvaatamisväärsusi. Nagu Coppolaoma kodulehel ise ütleb, oli tema unistuseks rajada Tivoli-tüüpi meelelahutuskeskus, kus vanemad saaks mõnusalt veini mekutada, sellal, kui lapsed sõidavad karusseliga. Vaevalt, et Coppola oma unistuse täitumisele just peale maksab, pigem vastupidi.
Kõige äärmuslikumaks näiteks sellest raha lõhnast on Castello di Amoroso – 40 miljonit dollarit maksma läinud “autentne” renessanss-stiilis loss keset Napa orgu, valminud aastal 2007. Kusjuures selle kolossi ehitamiseks kasutatud tellised on reaalselt 500 aastat vanad ja toodud kohale Euroopast. Kogu see vaev nähti sellepärast, et lossi ehitaja, Dario Sattui (sünnipärase nimega küll John Daryl), soovis taastada oma itaallasest ja veinikaupmehest vanavanaisa “pärandust”. Sattusime sinna eelmisel aastal koos sõpradega ning omamoodi elamuse see külastus tõesti ka pakkus. Kui mõnes lossisaalis võis paarsada aastat vanu madalmaade gobelääne imetledes kujutledagi end mõnda Euroopa kastelli, siis lossihoovil kõlaritest kostuv hiphop tõi meid tagasi reaalsusesse ja siin viskas meie poeg end selili keskaja pidustuste stiilis ehitud lavale ja lasi paar tiiru breiktantsu ümber “arhailise” kaevu. Loodetud veinituurile meid tookord justnimelt laste tõttu ei lubatud.
Ometi tulin ma nüüd juba teist korda lastega Napasse!
Ma ei pea end veiniküsimuses just eriliseks eksperdiks, aga samas ka mitte täielikuks võhikuks. Olen elus joonud omajagu veini ja külastanud päris palju veinimõisaid “vana maailma” tuntuimates veinikasvatuspiirkondades. Samas on veiniga seotud väga palju ilusaid ja märgilisi sündmusi minu elus. Kõik need väljasõidud Bourdeaux’s, Burgundias, Champagne’is, Toskaanas, Lazios kui Andaluusias on jätnud palju ilusaid mälestusi ja andnud palju huvitavaid teadmisi vitikultuurist, mis on ometi Euroopa ajaloos olnud alati nii tähtsal kohal. “Uue maailma” veinimekas Napaski olin nüüd juba neljandat korda.
Siiski teatud mõttes on see minu elus esimest kord: nimelt juba aastapäevad ei joo ma enam üldse veini. Mihkel Raud tsiteeris oma hittraamatus “Musta pori näkku” kellegi elutarka ütlust, et iga inimese elus on kindel kogus alkoholi, mis tuleb ära juua, ja seejärel saab mõõt täis. Ma usun, et selles väites on teatud iva sees. Mitte et ma oleks nüüd elus alkoholiga mõõdutundetult ümber käinud (kuigi eks ajutisi liialdamisi on ette tulnud), aga ühel hetkel andis minu organism märku, et veiniga on nüüd lõpp. Ja täna tunnen ma end tõesti kui paranenud alkohoolik, kes läheb sirge seljaga veinikeldrisse ilma mingisugust veinijoomishimu tundmata.
Minu tutvus veinikultuuriga algas – nagu ilmselt suuremal osal inimestest – küll üsna kultuuritult, koos ülikooli astumisega. Tegime 1998. aasta varasuvel Tartus sisseastumiskatseid ja õhtul võtsime Rüütli tänavalt “Tervise” poest kamba peale pudeli Monastõrskajat (või oli see lausa lääbakas pudelis Chenet?) ja läksime Toomemäele varemete vahele istuma ja nautima seda, et me oleme noored, on suvi ja meil pole aimugi, mis või kes meist saab. Ühel hetkel saabus meist hetkeks eraldunud Kati tagasi kahe kuti seltsis, kellele ta oli end miskipärast tutvustanud kui “Barbara from Washington”, vastavalt sai siis minust Jennifer ja Peetrist Brian. Noormehed omakorda tutvustasid ennast meile viisakalt kui kohaliku Miina Härma Gümnaasiumi abituriente, täiesti tavaliste eesti nimedega. Kui me hiljem Krooksu ees taksosse ronisime, et kärutada öömajale minu õe Annelinna korterisse, hüüdsid nad meile järele: “Watch out, Brian, these girls are actually Estonians!”.
Minu elu mälestusväärseim ja samas kahtlemata kultuurituim veinijoomine toimus jällegi Tartus, kui volbriööl taas Kati ja ilmselt mingist loengust pooljuhuslikult meiega kaasa jõlkunud Sanderiga klapitasime oma napist tudengieelarvest vahendid, et soetada pudel (sedakorda juba eeldatavasti päris joodavat) veini ning minna enne südaöist tudengirongkäigu algust Narva maantee ühikatuppa “sooja tegema”. Kohapeal siiski selgus, et pole veinikorgitseri, ka naabertoa vene poistel säärane riist puudus. Kus häda näed laita, seal tule (mõistus!) ja aita! Sander pakkus välja “geniaalse” lahenduse: korgi saab ju sisse lüüa! Tema pani käärid otsapidi veinikorgi sisse ja Kati lajatas Saagpaku sõnaraamatuga (see oli parajasti käepärastest teostest kõige kaalukam) neile pihta, mina hoidsin abivalmilt pudelit kinni. Järgmisel hetkel oli muidugi sõnaraamat lömmis, pudel kildudeks ja lisaks tumepunasele veinile voolas ojadena ka tooni võrra heledam veri. Viimane purskus välja minu pöidlast, mille ots rippus vaevu naharibaga näpu küljes. Kui Kati mind siis mööda koridori väljapääsu poole juhatas, kuulsin läbi pimedaks kiskuva pildi Sanderi haledat häält: “Küll on kahju, see oli nii hea vein!” ja seejärel naabertoa poolt rõõmsat hüüatust: “Nashli korgitseer!”. Oma esimese volbriöö Tartus veetsin seega tudengirongkäigule kaasa elamise asemel Maarjamõisa erakorralises vastuvõtus, kus minu ees ootas “elavas” järjekorras juba üsna mitu “tüli käigus tekkis jooming”-tunnustega patsienti ning nii tühise asja nagu sõrme õmblemist tuli seetõttu oodata päris kaua. Noor arstionu oli sel õhtul ilmselt juba päris mitu parmotti kokku lappinud ning ei viitsinud mu sõrme korralikult tuimestadagi, enne, kui ta selle üsna suvaliselt kokku traageldas. Mõistagi ei lõppenud meie õhtu sealsamas, vaid läksime Katiga pärast siiski veel kuhugi korporatsioonihoonesse trallitama. Minu vasak pöial on tänaseni aga üsna krimpsakas ning oskab “tänuväärselt” ilma ennustada: kui pöial hakkab valutama, on ilmad järelikult läinud niiskeks ja jahedaks. Õnneks Californias ei ole ta end ammu tunda andnud.
Küll aga hakas aasta-aastalt veinijoomise järel üha enam end tunda andma minu magu. Kõigest klaasike cabernet‘d või merlot‘d ajas mind terveks päevaks iiveldama või tekitas piinavaid kõrvetisi. Valgetest veinidest tekitas seda vaid chardonnay, nii et mõneks ajaks sai minust ülimoodne ABC-jooja (anything but chardonnay). Lasin kogunisti teha vereproovi, et kas ma ehk olen mõne veinikomponendi suhtes allergiline, kuid tulemus oli negatiivne. Californiasse tulles olin juba aastaid punasest veinist hoidunud, kuid kohalik chardonnay-keskne veinikultuur aitas veinipahest lõplikult loobuda. Kuigi see ei olnudki teab mis kerge, kuna veinijoomine on ju teatavasti eelkõige väga seltskondlik tegevus. Kui lapsed on magama pandud, on ju nii mõnus abikaasa kaissu diivanile kerra tõmmata ja võtta filmivaatamise kõrvale üheskoos klaasike veini. Või kuidas sa lähed seltskonnaga peenesse restorani ja ei mekuta prae kõrvale klaasikest seda “meie keldri parimat pinot‘d”? Ja lisaks siis pidevalt need imestusest ootusärevad pilgud, mis suunduvad veinist keeldumise peale su silmadelt otse su kõhule!? Või mis pilgud, ma pean otsekoheste küsimuste peale pidevalt seletama, et “Ei, ma ei ole rase, ma lihtsalt ei joo veini! Mul on probleeme happelisusega!”. Seepeale ei taha keegi õnneks rohkem midagi teada.
“No mida sa üldse siis läksid sinna Napasse?” võiks ju kogu selle jutu peale imestunult küsida ja ausalt öelda mitmed mu tuttavad seda ka tegid. “Ja veel lastega!?”. Tõsi, üksikvanemana Napas on keeruline. Lapsed lihtsalt ei ole siin eriti tavapärane või oodatud nähtus. Möödunud sügisel tuulasin tulutult mööda St Helena peatänava butiike, et leida ujumisriideid, mida minu abikaasa oli mõistagi unustanud 30kraadises palavuses suure basseiniga varustatud hotelli puhkama minnes kotti pakkida. Lõpuks pidin leppima XS-mõõdus täiskasvanute rannakostüümidega, mida sai nööridega veel kõvasti kokku tõmmata, aga milles minu ülisaledad lapsed nägid siiski naeruväärsed välja (aga Ameerikas ei tule mõistagi kõne allagi, et laps läheks basseini aluspesus või – jumal kaitse! – suisa paljalt).
Sedakorda hotelli sisse registreerudes jagas võluv piimahabemega noormees check-in-leti tagant mulle lahkelt “tasuta” kuponge veinimaitsmistele ja spa-protseduuridele. Seejärel upitas ta end üle leti ning teatas põlgliku muigega: “Meie spaas ei ole lapsed lubatud!”
Kui ma seepeale hämmeldunult pärisin, et kas nad pakuvad siis lapsehoiuteenust, teatatas ta tähtsalt: “Meie hotell ei paku lapsehoiuteenust! Aga me teame linnas paari inimest, kelle telefoninumbri me võime teile anda!”. Kuigi üks tõhus seljamassaazh oleks mulle hädasti ära kulunud küll, olin õnnelik ka võimaluse üle oma numbritoas lihtsalt soojas vannis mõnuleda.
Järgmisel hommikul pidime sõpradega kohtuma Chandoni-nimelises veinimajas. Kuna jäime veidi hiljaks, olid sõbrad juba kokkulepitud 10:30 tuuriga lahkunud. “Aga lapsed ei olegi meie tuuridel lubatud,” teatasid leti taga seisvad mees ja naine kooris.
“Ma saan aru, et teil on selline poliitika,” teatasin mina seepeale juba üsna kurjalt. “Aga kas te palun võiksite seletada selle keelu tagamaid? Kas te kardate, et lapsed hakkavad veini jooma? Või et nad kukuvad kuhugi masina vahele?”
Naine tegi sellepeale kiirelt asja muude toimetuste juurde ja ebameeldivasse olukorda üksi jäetud mees teatas ebalevalt: “Eee… meil on jah selline poliitika! Noh, mõnikord võib olla keldris põrand libe ja lapsed võivad kukkuda… Aga te võite olla meie degustatsiooniruumis!”
Hämar degustatsiooniruum asus 70ndate stiilis raskes betoonhoones ja oli rahvast pungil. Kui isegi eestlastel kipub veinijoomisega kaasnema lõbus tuju ja tavalisest valjem jutt, siis ka muidu üsna joviaalsed ameeriklased ei hoia tagasi ei detsibelle ega ülevoolavaid komplimente. “Jesver kui ägedad värvilised püksid sul on!” hüüatas järjekordne veidi vintis proua minu capri-pükstele osutades ja siis jätkas: “Kas sa võiksid palun tulla ja teha meie seltskonnast pilti?”
Trobikond keskealisi daame sättis oma lokitud soengute all mukitud nägudes huuled torru ja sellal, kui see üks, kes mulle telefoni ulatas, end tulutult umbes puusakõrgusele müürile istuma vinnata üritas, küsisin mina: “Mispuhul te siis nii ilusad olete?”. Läbisegi huilates hüüdsid daamid: “Lihtsalt ilusa ilma pärast!”, “Heade sõprade pärast!”, “Aastapäeva puhul!”. Telefoniomanik tõmmati lõpuks kaaslaste abiga müürile ja tegin kohe mitu klõpsu, kuid jäigi arusaamatuks, mis aastapäevaga siis tegu olla võis.
Hiljem nägime sääraseid daamide gruppe veel mitmeid. Mõned olid ilmselgelt “tüdrukuteõhtu”-tuurid – üks naisterahvas oli ülejäänutest ilmselgelt rohkem üles löödud ja kandis peas uhket tiaarat või rinnal sädelevat silti. Seepeale meenus mulle, et eelmisel aastal kutsuti mindki ühele säärasele peole, kus peatselt abielluva naise sõbrannad olid tellinud limusiini, et päev otsa mööda Napa veinimaju ringi rallida. Ma olin tõbine ega saanud minna.
Napa on tähtpäevade tähistamise koht. Iga ameeriklane või vähemalt californialane, kes saab seda endale lubada, peab siin ikkagi korra elus ära käima. Ta sümboliseerib ameeriklastele seda nii levinud ja teatud üleoleva põlgusega segatud Euroopa-ihalust: sest mida need inimesed seal Euroopas muud teevad kui puhkavad ja naudivad head elu, siesta ja vino!, sellal kui ameeriklased rügavad tööd teha ja maailma päästa (sellest kirjutas ju ameerika ajaloolane Robert Kagan kogunisti terve raamatu).
Pärast mõnusat lõunasööki (toidu kvaliteedi üle ei saa Napas tõesti viriseda!) läheme sõpradega järgmisele veinimajatuurile Beringer Vineyards‘i, kus sedakorda lubatakse veinikeldritesse ka lapsi, kuigi liivakivisse rajatud koobaste põrandad on sissepressiva põhjavee tõttu täiesti libedad. Tuur lõppeb – täiesti üllatuslikult! – suveniiripoes, kust 40-dollarilise degustatsioonituuri pileti lunastanud külalised saavad keskmiselt 35dollarilise pudelihinnaga veine ja muud nänni kaasa osta 20% hinnaalandusega. Võtan oma parajasti Eestis viibivale abikaasale suveniiriks paar pudelit ning poeuksest väljudes jääb kellelgi silma silt “Wine and chocolate pairing” ja seltskond otsustab ka sellest põnevast meelelahutusest osa võtta. Ka mina mekin heameelega tillukesi shokolaadiruudukesi, sest magustoit jäigi ju lõunalauas ajapuudusel söömata, ja sõbranna teeb lisaks enda omadele otsa peale minu kolmele erinevas klaasis olevale veinitilgale. Uksest väljudes peatab meid läikiva peanupuga mees: “Kas te olete juba maksnud?!”. Meie hämmeldunud nägude peale teatab ta: “Degustatsioon maksab 20 dollarit inimese kohta!”. See on küll ilmselge röövimine päise päeva ajal, aga no kellega või mille üle siin ikka vaielda!
Õhtul hotelli jõudes uurin check-in-lauas istuvalt piimahabemelt, kas äkki lobby’s on parem internetiühendus kui tubades. “Oh thank you for letting us know! We will reboot your router now!”. Juba ette mõnusat tubast õhtut kujutledes palun kaasa veel ühe tassikese kuuma teed. Ta toob mulle kannu tulise veega ja kaks teepakki. Ülakorrusel muidugi avastan, et peale veiniklaaside ei ole toas ühtegi joogianumat, kuid alla minna ma enam ei viitsi ja pistan teekoti veiniklaasi. Kahjuks ei jaksa ma ära oodata, millal ruuter võrguühenduse taasloob.
Hommikul on ilm vihmaeelselt hall ja mul on kurk valus, kuid hoolimata eesootavast tüütust sõidust on hea meel istuda autosse ja sõita Napa Valley’st tagasi Silicon Valley’sse.
“Tegelikult on Sonoma palju lahedam ja keskeltläbi poole odavam,” teatab õhtul sõber meie päikeselises tagaaias vorstikesi grillides. Las ta olla, mõneks ajaks mulle nüüd nendest veiniorgudest aitab!
* – Kui ma olin oma Soomes elavale sõbrannale teinud eelpool kirjeldatud sündmustest lühikokkuvõtte, ütles ta: “See ju kõlab nagu Disneyland täiskasvanutele!”. Tõesti, paremini ei saakski Napat kahe sõnaga kokku võtta!