Eestis on viimasel ajal palju juttu talentide koju ja riiki meelitamisest. Suur ja nö ametlik narratiiv jutustab avatud riigist, mis ootab töökäsi ja ajusid, eriti neid, kes on varem Eestist ära kolinud. Paraku selgub toredate algatuste nagu näiteks “Work in Estonia” puhul ootamatu kitsaskoht: töö kõrvalt eluks hädavajalik abivõrgustik – koolid, lasteaiad jms – on nõrk. Isegi Eestis sündinud, kuid siit mõnda aega eemal elanud lapsed ei näi mahtuvat kodumaistesse koolidesse. Võibolla suutis programm “Talendid koju” tuua kodukamarale tagasi vaid 27 kõrgeltharitud noort seepärast, et nad ei näe omakorda oma laste koolitamiseks siin piisavalt võimalusi?

Alles hiljuti arutleti ka ETV saates “Vabariigi kodanikud” selle üle, kas riik peaks maksma erakoolidele tegevustoetust võrdsena riiklike koolidega ning jõuti lõpuks välja laiema tõdemuseni, et eelkõige tuleks koolivõrku korrastada. Olen päri saates Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri suust kõlanud mõtetega, et haridusteemale peaks lähenema eelkõige “vajaduspõhiselt”, kuigi riik võiks “erivajadustena” näha lisaks alumisele ka ülemist otsa. Ehk teisisõnu, kui lapsevanem soovib midagi ebatavalist või enamat, siis maksab ta ise selle vahe kinni. Kuid seejuures peab siiski olema igal lapsel põhiseadusest tulenev õigus haridusele ehk Rocca al Mare kooli juhi Rein Rebase sõnu kasutades “saada maksumaksjana vastu ka teenust”.

Arutelu selle üle, mis on baasteenus ja mis erisus, kajastab hästi ka minu enda muret, mida võivad jagada sajad välismaal veedetud aja järel Eestisse tagasipöörduvad pered: kas koolid, olgu era- või munitsipaalomandis, on üldse valmis lapsi vastu võtma? Kui laps ei astu esimesse klassi, kuhu vastuvõtuks tehakse tavaliselt katseid, siis milline vastuvõtuvorm on rahva väljavoolu pärast muretsevas Eestis vanemate elitaarne kapriis või mis vääriks lahendamist osana põhiteenusest? Kas oleks väga keeruline teha nii, et ka eesti.ee riigiportaalis oleks peale “Esimesse klassi astumise” valida ka võimalus siseneda koolisüsteemi mõnest kõrgemast klassist?

Meie perel on uude koolikeskkonna sisenemise kogemusi nüüd kolme aasta jooksul juba kaks: suunaga Eestist välja ja nüüd tagasi Eestisse. See meenutab veidi lauamängu “Reis ümber maailma” eriversiooni haridusmaastikul, kus täringuga topeltkuue veeretamisel võib saada mitu sammu edasi, kuid kehva kombinatsiooni korral võid “jääda vahele” või kukkuda hoopis algusesse tagasi.

Ajal, mil üha rohkem inimesi valib endale elu- ja töökoha mõnes teises riigis, peaks ka Eesti ametnikud ja muud teenusepakkujad kriitilise pilguga üle vaatama kohad, mis võiks olla oluliseks argumendiks koju jäämisel või siia naasmisel. Kooli- ja lasteaiakohtade käteesaadavus on sellise valiku tegemisel sageli otsustava tähtusega. Et aidata teisi sarnases olukorras peresid ja anda praktikast sündinud tagasisidet eri tasandil ametnikele ja koolijuhtidele, panen alljärgnevalt kirja oma kogemuse ja katsun teha nende põhjal mõned ettepanekud protsessi paremaks korraldamiseks Eestis.

2012: eestlastest immigrandid Californias
Ükski mu kolmest lapsest pole siiani veel käinud koolis Eestis. Kaks vanemat alustasid oma kooliteed USA läänerannikul.

Laste kooli saamiseks tuleb Palo Altos esitada avaldus kohalikule koolipiirkonnale, mille analoogiks Eestis on munitsipaalne haridusamet. Palo Alto Unified School District haldusesses kuulub 12 algkooli, kolm põhikooli ja kaks keskkooli, mille seast määravad nad elukoha järgi 12,500 lapsele lähima st nende arvates parima kooli. Kui kodule lähim kool lapsevanematele ei sobi, võib panna lapse kallisse erakooli või kolida piirkonda, mille koolil on riiklikes edetabelites (mis sünnivad riiklike tasemetööde tulemuste ja mitme muu komponendi põhjal) parem koht. Tasuta avalike koolide kvaliteedivahe peegeldub seejuures selgelt eri linnaosade kinnisvara rendi- ja müügihinnas. Paremasse kooli saamiseks lapse tuttava korterisse sissekirjutamine ei tule kõne allagi, sest pistelisi kontrolle tehakse sageli ja vajadusel pead olema valmis oma reaalset elukohta tõestama näiteks elektri- või muude kommunaalarvete esitamisega.

Lastel koolis keelebarjääri ei tekkinud, sest kuu ajaga said nad hädapärase keele suhu ning kõikides siinsetes koolides ollakse teisest keelekeskonnast tulnute järeleaitamisega harjunud. Teisisõnu erinevat emakeelt – Californias kõlab inglise keele kõrval sagedaimini hispaania keel – ei peeta erivajaduseks, vaid haridussüsteemi poolt arvesse võetavaks osaks.

Protsessi kõige tüütumateks osadeks olid erinevate maailmajagude vahel mitte päris ühilduvad vaktsineerimisplaanid (näiteks peavad kõik koolilapsed läbima kohustusliku tuberkuloositesti hoolimata tõigast, et Euroopas selle haiguse vastu vaktsineeritakse, samas nõutakse USAs tuulerõugete vaktsiini) ja igale e-eestlasele kiviaegsena tunduv paberite postitamine-faksimine.

Klassis on kuni 24 õpilast ja lisaks klassiõpetajale veel kuni kaks abiõpetajat, lisaks käivad tundides, väljasõitudel ning mitmetel hariduslikel koolivälistel üritustel vabatahtlikkuse alusel abis lapsevanemad. Siinse koolisüsteemi eripäradest olen varem kirjutanud Õpetajate Lehes kui ka  mullu ilmunud raamatu “Minu California” peatükis “Tagasi Ameerikas”.

Lihtne oleks siinkohal öelda, et on kohatu võrrelda vaest Eestit ja rikast Ameerikat. Tegelikult on munitsipaalkoolid vaatamata suurtele numbritele ka siinses mõistes alarahastatud. Lõppeva kooliaasta eelarve tuludeks oli piirkonnas planeeritud $184,6 miljonit ja kuludeks $185,6 miljonit. Suurem osa koolipiirkonna eelarvest tuleb kohalikust kinnisvaramaksust, 7,6% osariigilt ning vaid 1,8% föderaalkaukast. Kuigi absoluutarvude võrdlemine siinkohal ilmselt mõttetu, kulub kogu Eesti üldharidusele sel aastal 97 miljonit eurot.

Samas valdavalt pool sajandit tagasi ehitatud majades tegutsevad munitsipaalkoolid lunivad pidevalt lapsevanematelt annetusi, et maksta abiõpetajatele palka ja soetada tundideks vajalikud pliiatsid-paberid. Kuigi see on kohati piinlik ja tüütu, tundub rahaline toetamine ka õiglane. Esiteks küsitakse seda otse ja avalikult. Teiseks saabki kord aastas tehtud “vabatahtliku” annetuse eest laps kõik koolitööks vajalikud vahendid koolist ja iga kunstitund ei tähenda eraldi raha korjamist pintslite-värvi jaoks. Sisuliselt ei pea peale koolikoti vanemad ise õpilasele enam midagi soetama.

2015: eestlastest immigrandid Eestis
Sel aastal Eestisse naastes peaks olema selge, et 3. ja 1. klassi juba läbinud lapsed ei lange lauamängul “Tere kool!” tagasi algusesse, vaid võiksid saada oma kunagiste lasteaiakaaslastega sama joone peale. Samas on lapsevanemana minu mure pakkuda lastele nüüd võimalikult sujuvat üleminekut emakeelekeskkonda, nii et omandatud kakskeelsus alles jääks ning väidetavalt oluliselt kõrgemate ja karmimate nõudmistega Eesti koolisüsteem ei võtaks neilt õppimis- ja avastamislusti.

Riigiportaalis pakutavate avalike teenuste seas piirduvad kõik haridusvalikud esimesse klassi astumisega. Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehe alajaotuses “Eestlased välismaal”, peatükis “Tagasipöördumine Eestisse” on järgmine julgustav lõik:

“Tagasipöördumine võib keerukam olla siis, kui ära on oldud pikemat aega või kui laps alustas kooliteed välismaal. Kõikide koolivaliku küsimuste üle tuleks kõigepealt nõu pidada kohaliku omavalitsusega, kes aitab valida lapsele kooli. Seejärel saab lapsevanem juba kooliga läbi rääkida ja kokku leppida, millises klassis laps õppima hakkab.”

Nii saatsingi niipea, kui meie kolimisplaanid selged, täpselt pool aastat enne järgmise õppeaasta algust kirja oma koduvalla haridusnõunikule. Kirjeldasin olukorda ja küsisin, kas meie kodule lähimas koolis võiks lastele olla kohti. Kuue aasta jooksul, mil olen olnud selles vallas sisse kirjutatud, st sinna on laekunud minu maksutulu, oli see mul teine kord kohaliku omavalitsusega suhelda; kolm aastat tagasi küsisin luba oma aiast paar kuivanud kaske maha võtta ning sain valla keskkonnanõunikult ametliku kinnituse klausliga teostada asendusistutus. Kusagil valla sporditee ääres kasvavad nüüd minu kulu ja kirjadega istutatud dekoratiivõunapuud. Mul on selle üle siiralt hea meel. Aga kuidas täidab vald omalt poolt kohustust oma elanike ees?

Valla vastusest sain teada, et kohalikku kooli koha saamise osas pean kontakteeruma otse kooliga, “kuna nemad komplekteerivad klasse ning teavad kõige täpsemalt, kas ja millises klassis on vabu kohti.”

Elukohajärgseks kooliks olevat meil aga hoopis kool, mis asub Tallinna linnas ja meie kodust oluliselt kaugemal. “Aga Teil on õigus valida neile ka ükskõik milline teine kool. Seda juhul, kui selles koolis on vabu kohti ja saate ise kooliga kokkuleppele,” lõpetas vallaametnik lootust andval toonil.

Tutvusin meie kodualeviku põhikooli kodulehega, kust sain endale üllatuseks teada, et tegu on erakooliga, mida haldab OÜ, mille omanik on vald. Ausalt öelda tundub väga imelik skeem, kus valla oma kool poeb erakooli sildi taha, mis tähendab minu arusaamist mööda seda, et ta saab soovijaid oma suva järgi valida, samas, kui “joone alla jäävate” laste mahutamiseks ostab vald teenust sisse naaberomavalitsuselt.

Kirjutasin põhikooli direktorile. Temapoolne vastus oli järgmine: “Tänan, et tunnete huvi meie koolis õppimise vastu! Praeguse seisuga nendes klassides vabu kohti ei ole. Lähima kooli ja koolikohtade võimaluste osas palun pöörduge valla haridusnõuniku poole” (lisatud sama inimese nimi, kes soovitas mul pöörduda otse koolide poole).

Surnud ring. Kirjutasin nüüd teise erakooli, kust sain samasuguse napi vastuse, et kohti pole, aga avalduse täitmisel pannakse lapsed ootenimekirja. Kuidas sellised pimedad nimekirjad aga toimivad, st kuidas ma teada saan, kas ja millal mu lapsed seal reaalselt ülespoole nihkuvad, jääb mulle selgusetuks. Osta aprillikuus lotopilet septembriks tundub natuke liiga ebakindel kombinatsioon oma laste tuleviku kindlustamiseks.

Kui valla poolt pakutav lahendus asuks nagunii Tallinnas, siis äärelinna kombinaatkooli asemel, mis asub näiteks riigieksamite tulemuste järgi reastatud koolide edetabeli tagumises otsas, vaataksin pigem juba teisi koole, mis paraku asuvad kõik tiheda liiklusega kesklinnas. Kui sinna töises mõttes asja pole, tundub asjatu linnasüdamesse trügida.

Olles ise kesklinna “eliitkooli” vilistlane, ei meenuta ma oma kooliaega just helge nostalgiaga. Koolis käimiseks pidin iga päev sõitma maha ligi sada kilomeetrit, mis, tõsi küll, tollal ei tundunudki nii hirmus katsumus, sest olin juba põhikoolist saadik harjunud hommikuti rongiga kooli sõitma “kõigest” 10 kilomeetri kaugusel asuvasse maakonnakeskusesse. Ometi näeksin lapsevanemana parema meelega oma lapsi sisustamas neid kahte tundi oma päevast millegi huvitavama ja arendavamaga kui loksumine ühistranspordis.

Füüsilisest asukohast olulisem tegur on aga õhustik. Tagantjärele olen veendunud, et häid hindeid ja korrektset käitumist esikohale seadnud koolis tambiti maha loomingulisus ja teistest erinemine. Eliitkoolide spetsialiseerumine tundub palju olulisem millalgi gümnaasiumiosas, mil  mu lapsed loodetavasti teevad juba ise oma huvidest lähtuvad valikud. Aga praegu algkoolis tahaks leida neile vähem konkurentsile ja pingele orienteeritud koolipere.

Olen kõrvalt jälginud oma sõprade igakevadist ahastamist, kuidas lapsed olid küll aasta aega lasteaia kõrvalt hoolega eelkoolis käinud, kuid kõigi kuue kesklinnakooli (G6!) katsetel jäid ikka napilt joone alla, sest tegid etteütluses kaks viga (mis siis, et õigekirja hakatakse õppima alles sealsamas esimeses klassis, kuhu katseid alles tehakse). Tegime enda jaoks ammu selgeks, et kui me millalgi Eestisse tagasi läheme, siis selle drillimise ja grillimisega kaasa ei lähe. Liiati veel võtta märtsikuus nädal aega koolist vabaks, et sõita 8700 kilomeetri kaugusele koolikatsetele? Mis siis, kui laps jääb haigeks või on tal just sel päeval paha tuju?

Lahendused
Kõigi nende avalike ja erakoolide kadalipu järel jõudsime kolm aastat tagasi Tallinnas avatud Euroopa Kooli juurde (Tallinn European School ehk TES). Kooli põhikirja punkt 2.1.4. ütleb selges (inglise) keeles, et kooli saavad avalduse esitada “Eesti kodakondsusega lapsed, kes on õppinud välismaal Euroopa Kooli süsteemis või mõnes teises rahvusvahelises koolis vähemalt kaks aastat, kuna nende vanemate töökoht nõudis hariduse saamist teises riigis”.

Haridusministeeriumi poolt loodud sihtasutuse Innove poolt hallatav erakool kõnetas meid ka seetõttu, et loetleb teiste oluliste punktidena oma missioonina tolerantsuse, koostöö, kommunikatsiooni ja teistest hoolimise kasvatamist (sellal, kui mitmed kesklinna koolid nimetavad oma põhiväärtustena eelkõige ajalugu ning vaimset ja füüsilist arengut). Loomulikult on meie jaoks esmatähtis see, et lapsed saaksid võimalikult sujuvalt liikuda seniselt inglisekeelselt õppelt emakeele juurde. Samuti ei peaks nad klassikursust kordama, mis neil vanuse poolest Eesti süsteemi üle minnes justkui kohustuslik oleks.

Tundus, et olime leidnud esialgu lootusetuna tundunud olukorras sobiva lahenduse. Kaugeltki mitte ideaalse, sest kool asuks meie kodust üsna kaugel ning koolitee veniks senisest kordi pikemaks. Samuti tuleb koolis maksta päris kopsakat õppemaksu.

Täitsime ettenähtud kuupäevaks kõik paberid ära ning jäime vastust ootama. Aeg venis ja venis. Kooli väga abivalmis ja vabandava kollektiivi poolt anti mõista, et otsus seisab haridusministeeriumi taga, kelle ametnike arvates ei peaks enam järgmisest õppeaastast TES võtma vastu eesti perede lapsi, olgu nad Eestist kuitahes kaua või kaugel eemal elanud. Lõpuks tuli meile teade, et lapsed on “tingimuslikult vastu võetud”, st vahetult enne kooli algust, augustis, tuleb läbida veel keeletestid. Keda või miks see ministeeriumis, mis ise oli kooli loonud põhikirjaga, mis lubab vastu võtta ka välismaal elanud Eesti kodanikke, häiris, me siiani teada pole saanudki.

Mida nende kahe kogemuse võrdlusest õppida?
Kui ma olen oma olukorda sõpradele-tuttavatele kirjeldanud, on paljud siiralt kaasa tundnud ning mitmed on soovitanud rääkida selle või tolle kooli hoolekogu esimehe, direktori, omanikuga. Aga on ka küsitud: “Miks sa üldse eeldad, et asjad peavad lihtsalt käima?”

Mind hämmastab selline küsimus siiralt. Ma küsiks vastu, et miks peaks vaikimisi eeldama, et asjad käivad keeruliselt. Loomulikult puudub mul illusioon, et teisest riigist tulles peaks Eesti minu perekonda avasüli tervitama. Aga kuna ühest maailma otsast teise kolimine on niigi raske, oleks siiski minu arvates iseenesest mõistetav, et elementaarse põhiõiguse ehk hariduse saamise korraldus on selge ja läbipaistev. Ma olen üritanud meelega mitte “kasutada ära tutvusi”, vaid üritada “valge lehena” tulla ja teha kõike kirjapandud reeglite järgi.

Siinkohal teeks mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas eemal viibinud lastega perede elu tulevikus Eestis lihtsamaks teha:

1. Ütleme selgelt välja, kas pärast esimest klassi elukohajärgsesse kooli astumine on garanteeritud tasuta hariduse osa või eksklusiivne tasuline erivajadus. Loodetavasti siiski esimest, sest kardetavasti võib teisel juhul paljude perede jaoks Eestisse naasmine osutuda võimatuks;
2. Standardiseerime kooli poole pealt sisenemise protsessi – avalduse vorm, tähtajad jne. Tänane “arutage asja omavalitsusega” reaalsuses ei toimi, kuna ka heasoovlikel ametnikel ei ole eripäraste olukordade lahendamise kogemust ega jõudu. Liiga lihtsalt on tulemuseks “rääkige hoopis kellegi teisega” kirjade lõputu ring;
3. Samas oleks siiski tore kui selles standardiseeritud algusega protsessis oleks reaalne võimalus inimesega rääkida, et leida mõistmist ja julgustust, et keegi hoolib ja lahendus leitakse. Sagedane vastus “kohti ei ole, aga minge täitke veel vorme” on emotsionaalselt hoolimatu. Miks peaks neid vorme täitma, kui kohti ei ole? Või ikkagi on? Kes otsustab?  Millal? Oleks lihtne ja inimlik, et keegi leiaks aega ja tahtmist seda veidigi lahti seletada.
4. Koolide täituvuse planeerimisel võiks omavalitsused planeerida ka väikese puhvri juhuks, kui mõni mujale kolinud laps naaseb. Sellal, kui on peresid, kes kolivad ära, leidub ilmselt ka peresid, kes kolivad tagasi või asuvad elama Eestisse. Varem “vabanenud” kohale tagasi ilmuv laps ei tohiks olla täielik üllatus – küsimus ei ole nimeliste kohtade kinni hoidmises vaid lihtsalt statistikas. Äkki arvestaks näiteks, et 1-5% “radarilt kadunud” lastest võib mistahes aastal jälle välja ilmuda?
5. Ilmselt ei oleks ajutiselt Eestist ära viibivatel vanematel midagi selle vastu, et oma laste välismaal toimuva õppe kohta hoida märget ka mõnes Eesti registris, kui neilt seda infot palutaks ja see annaks mingi eelise tulevikus eesti kooli ümber vormistamisel;
6. Mida rohkem eesti lapsi leiab tee tagasi Eestisse, seda suurem saab ka nö “tavakoolides” olema pedagoogide kokkupuude mitmete keelte, kultuuride ja haridussüsteemidega. See ilmselt eeldab õpetajatelt teatavat lisatööd ettevalmistamisel, kuid huvitavate eestikeelsete õppematerjalidega internetis saaks enne kooli tutvuda ka lapsed ja seeläbi ettevalmistustööd sujuvamaks muuta.

Kuigi Eestimaa nurkades avatakse peamiselt lapsevanemate õhinapõhisel eestvedamisel ikka ja jälle pisikesi era(/i)koole ning Kalamaja Avatud Kooli idee baasil planeeritakse tervet Eestit katvat kaasaegseid vajadusi arvestavat koolivõrgustikku, on aastal 2015 ilmselt kõige kindlam variant kolida Tallinna või Tartu kesklinna ja hoida hinge kinni, et piirkonnakoolina langeb loosiõnn mõnele “heale” koolile. Kui aga lisaks haridusele hindad ka teisi väärtusi nagu võimalus elada vaiksemas ja looduslähedasemas piirkonnas linnast väljas, siis muutuvad valikud juba oluliselt kitsamaks. Sellistes valikukohtades ei konkureeri tänases maailmas enam ühikud vald või linn, vaid laiemad mõisted.

Loodetavasti oleme Eestis ühel meelel selle eesmärgi osas, et Eesti peaks ootama koju iga väikest eestlast, mitte ainult kesklinnalapsi.

(Ilmus 5. juunil 2015 “Õpetajate Lehes”)