San Francisco lahe piirkonnas ehk kohalikus kõnepruugis lihtsalt Bay Areas, mille üheks osaks on maailmas tehnoloogiamekana tuntud Silicon Valley, arvatakse kokku elavat umbes 400-1000 eestlast. Vahemik on lai sellepärast, et keegi ole seda numbrit ametlikult kokku löönud. Paljud seal kauem elanud eestlased on ametliku statistika silmis ameeriklased, lühemalt viibijatel on üks paljudest keeruka protsessi alusel taotletud viisadest. On ka neid, kes ei häbene tunnistada, et on USAs “pikendatud” turistiviisa alusel, st viibivad riigis mitteametlikult. Siseringis on nad kõik aga siiski veendunud eestlased, kes räägivad paljude teiste rahvuste suureks hämminguks omavahel – kes soravalt, kes purssides – seda naljakat keelt, mida maailmas räägib vaid alla miljoni inimese (mitmed mu hiinlastest sõbrad on nentinud, et ei pea mandarini keele kõrval kantoni keele õppimist mõttekaks, sest seda räägib “ju kõigest 30 miljonit inimest”).

Elasin Bay Areas kolm aastat ning viibisin USAs I-viisa ehk välisajakirjanikele väljastatava sissesõiduloa alusel, mis ei lubanud mul teha tööd, st saada tasu üheski kohalikus meediaväljaandes. Suunasin oma energia vabatahtlikuna kohaliku Eesti Seltsi tegemistes kaasa löömisele, toimetades seltsi kakskeelset veebiväljaannet Eesti by the Bay ning lüües kaasa regulaarsete ühisürituste nagu vabariigi aastapäeva või jõulupeo korraldamises. Lävides tihedalt kohaliku Eesti kogukonnaga, joonistus minu jaoks selgelt välja kolm rühma, kes käivad küll üritustel koos, kuid tegelikult omavahel väga tihedalt ei suhtle:

1. Sõjapagulastena pärast II Maailmasõda USAsse saabunud ning nende järetulijad (kes sageli ei räägi enam eesti keelt);
2. Nõukogude aja lõpul või taasiseseisvusaja alguses õnne otsima tulnud (kelle lapsed samuti pigem ei räägi eesti keelt);
3. Viimastel aastatel peamiselt tehnoloogiasektorisse töötama või ülikooli õppima saabunud (kelle jaoks on eesti keel koduse keelena _seni veel_ iseenesest mõistetav).

Antud juhul keskendun viimasele grupile, keda võib määratleda ka koondnimetusega #estonianmafia, millest on saanud omamoodi rahvusvaheliselt tuntud kaubamärk, mis ühendab Eesti startup-ettevõtjaid üle maailma. On neid, kes arvavad, et kuritegeliku taustatähenduse tõttu pole see hea nimetus; samas teistele see väga meeldib, sest murrab piire ja mõttemalle, nagu seda tähistav gruppki. Päris külmaks ei jäta ta aga kindlasti kedagi ning tõmbab tähelepanu.

Lihtsameelsed ja näljased?

Kui Steve Jobs kutsus 2005. aastal Stanfordi ülikooli majanduskooli lõpetajatele peetud kõnes neid jääma “lihtsameelseks ja rumalaks” (“Stay hungry, stay foolish!”), pidas ta ilmselt silmas vajadust minna eesmärkide täitmise nimel kasvõi läbi kiviseinte ja mitte häbenema esitada ka pealtnäha rumalaid küsimusi. Just need on omadused, millega Nõukogude Liidus üles kasvanud Eesti ettevõtjatel pole ilmselt probleemi. Sest kaotada ei ole mitte midagi. Võita aga küll.

Omamoodi linnalegendiks on saanud lugu, kuidas Estonian Mafia hashtag sündis. Asjaosaliste endi kinnitusel arutasid ühe tuntuima Eesti startupina Silicon Valleys juba aastaid tegutseva Pipedrive’i asutaja Timo Rein ja ettevõtte esimene töötaja Martin Henk San Francisco AngelPadi-nimelise startup-kiirendi ees suitsu tehes kodumaiste ettevõtete üle, kui vestlust pealt kuulma juhtunud teise akseleraatori, 500Startupsi looja Dave McClure postitas Twirtterisse legendaarseks saanud säutsu: “OH estonian founder in SF: “did u mean @Erply or @Zerply ? #EstonianMafia” (Pealtkuuldud – eestlasest asutaja SFis: “Kas sa pead silmas Erplyt või Zerplyt?”). Tasub lisada, et mõlemad nimetatud ettevõtted on päriselt olemas, Eestist pärit, 500Startupsi programmi läbi teinud ning tänaseks maailmas nimekad tegijad.

Kui küsida end #estonianmafia grupiga identifitseerivailt ettevõtjatelt või nendega koostööd teinud ameeriklastelt, mille poolest eestlased Silicon Valley kireval taustal eristuvad või silma torkavad, kuuleb kõige sagedamini järgmist kirjeldust: eestlased rabavad kõvasti tööd teha ega kuluta üleliia aega ja energiat tühiste viisakusvormide vahetamisele. Riigipiirid ega kellaajad pole mingiks takistuseks. Väga oluline tegur on aga just tihe ja kindel (suhtlus)võrgustik: kõik tunnevad kõiki ning on valmis alati üksteist nõu ja jõuga aitama.

“Eestlased on ju igas olukorras ellujääjad ja tänu meie riigi väiksusele peab igaüks olema laia profiiliga spetsialist,” on tabavalt öelnud Planet OSi kaasasutaja ja tegevjuht Rainer Sternfeld. Tema sõnul tuleneb eestlaste praktilisus ja ratsionaalsus eelkõige karmist kliimast, mis sunnib mõtlema sellele, kuidas teha kõike oluliselt efektiivsemalt ja kompaktsemalt. See paistab laia joonega harjunud ameeriklastele silma.

Kallis, aga ebamugav

Silicon Valleys on küll kohal küll ohtralt talenti ja raha, kuid ka konkurents on seda tihedam ning sellest tulenevalt omakorda elukeskkonna kallidus ulmeline. Alates 5000 dollarist kuus saab Valleys rentida kahe magamistoaga Muuga suvila tüüpi soojustamata majakökatsi või tillukese katusekorteri San Francisco hipstervillis (linnaosi, mis poleks IN, seal praktiliselt enam polegi) ning latte maksab suvalises nurgataguses kohvikus kümme dollarit. Ei kõla nagu soodne keskkond alustavale ettevõttele, kel peaks iga sent arvel olema.

Miks kõik need töökad ja andekad eestlased sinna siis kogunevad? Kindlasti on siin oma osa grupiviisilisel liikumisel, mida migratsiooniuurijad nimetavad võrgustumiseks või koguni karjaefektiks. Esimesel juhul kipuvad inimesed liikuma sinna, kus on ees nende kogukonnakaaslased, sest nad teevad ratsionaalse otsuse eeldusel, et sarnase kultuurilise taustaga inimeste lähedus aitab neil uude keskkonda paremini sisse elada, säilitades samas oma traditsioonid ja kombed. Karjaefekti puhul on eelnevalt omandatud informatsioon puudulikum ning rändavad inimesed lähtuvad loogikast, et “kuigi ma ise läheks ehk parema meelega kuhugi mujale, ei saanud ju kõik enne mind sinna liikunud inimesed ometi eksida”. Viimasel juhul on empiirilised uuringud täheldanud ka seda, et kuigi teatud hetkeni loob suurem kogukond uutele tulijatele soodsamaid tingimusi, saabub ühel hetkel küllastuspunkt, kust edasi hakkab kogukond selle liikmete jaoks muutuma pigem tõrjuvaks teguriks (1).

Juba interneti-ajastu ja digitaalsete nomaadide põlvkonna eelsetel 1970-80ndatel USA migrandikogukondades läbi viidud uuringud tõestasid, et mida kõrgemalt haritud on rändajad, seda väiksema tõenäosusega liiguvad nad neisse piirkondadesse, kus juba on ees suur hulk nende kaasmaalasi (2). Ehk teisisõnu: kui sa lähed teise riiki lihttööliseks, on oma kogukond sulle olulisem kui neile, kes lähevad mõnda maailma tippülikooli külalisprofessoriks. Mitmed Eesti ettevõtjaid on kinnitanud, et näiteks New Yorkis või Londonis nad mitte ainult ei jäta targu mainimata, et on eestlased, vaid sageli teadlikult varjavad seda.

Kui marksistlik koolkond uurib migratsiooni pigem lähtepunktist, et teise riiki kolimine on (olgu siis majanduslikel või muudel kaalutlustel) pealesunnitud otsus, siis neoliberalistlik vaade käsitleb rändamist kui inimese vaba valikut. Tänases maailmas, kus autoritaarsete rezhiimide ja sõjakollete loodud massirände kõrval on üha rohkem töötavaid inimesi, kelle puhul ei oma nende füüsiline asukoht enam mingit tähtsust, on oluline vaadata ka migratsiooniteooriate teist tahku.

Inimesed ei kipu lahkuma ainult majanduslikult kehval järjel piirkondadest, et kolida sinna, kus paistab kindlam töökoht või kopsakamad sotsiaaltoetused. Vastupidi, teinekord võib kõrgema arengutasemega ühiskond omakorda hoopis rändemahte ja -komplekssust kasvatada. “Parem ligipääs haridusele ja informatsioonile, sotsiaalsele kapitalile ja finantsressurssidele suurendavad inimeste soove ja võimalusi migreeruda, sellal kui üha paremad transpordi- ja kommunikatsioonivõimalused annavad selleks ka parema väljundi,” kirjutavad raamatu “The Age of Migration” autorid (3).

Eestlaseks olemise koorem

Silicon Valley ja ainuüksi sealne eestlaste kogukond on selle teooria absoluutseks kinnituseks. Olles “meepoti” juures olnud, saab inimestele sageli selgeks, et kuigi selles asukohas viibimine võib teatud asjade jaoks olla maailmas ainumõeldav ja äärmiselt elitaarne, hakkavad teised tegurid olemist seal kõvasti piirama. Jättes majanduslikud muutujad kõrvale, võib siin üheks määravaks teguriks saada ks pigem tunnetuslik aspekt – enese defineerimine eestlasena.

“Eestis olles kulub eestlaseks olemisele oluliselt rohkem võhma kui välismaal olles,” nentis kord üks eestlasest ettevõtja, pidades selle all ilmselt silmas eelkõige kohaliku meediaruumi jälgimist ja teiste eestlastega suhtlemist. Kahtlemata on selles oma iva, kuid pean tunnistama, et tundsin Eestist eemal viibides hoopis vastupidist. Ma pole end kunagi rohkem eestlasena tundnud, kui just Eestist eemal viibides ning pingutasin teadlikult, et hoida end Eesti sündmustega palju enam kursis kui kodumaal olles. Näiteks meedia jälgimine ei ole ju info(ülekülluse)ajastul kuigi keeruline (kuigi kommentaariumist tasub enda vaimse tervise huvides mõistagi hoiduda).

Küll aga on keerulisem muudes aspektides “eestlaseks olemisega”. USA ettevõtetes töötavad või oma startuppe käivitavad eestlased tahaks ehk mõnikord lisaks eestlastest tuttavatega ühiste grillõhtute pidamisele saada ka kultuursemaid elamusi oma emakeeles ning nende Ameerika koolisüsteemis käivad lapsed peaksid kusagil saama õppida ka eesti keelt. See ei ole ilmselt eriti suur uudis, et Eesti riik ei tegele just kuigi palju nende eestlastega, kes “kodumaa tolmu jalgelt pühkinud”, kuigi need inimesed ehk ise tahaks distantsilt mingilgi moel Eesti elus – mitte vaid passiivsete lehelugejatena – osaleda.

Möödunud sügisel esitletud poliitikauuringutekeskuse Praxis uuring “Välismaal elavad eestlased kui kasutamata tööjõuressurss?” (4) nendib, et mujal elavaid kaasmaalasi osatakse ja tahetakse (Eesti majandusse) kaasata vähe. Muuseas toob uuring välja, et Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas oleva Rahvuskaaslaste programmi (5) alusel jagatakse 2014-20 eealrveperioodil välismaa koolides eesti keele õpetamise ning väliseestlaste Eestis õppimise toetamiseks 457 173 ning välismaal eesti kultuuri säilitamise ja eestlaste ühtekuuluvustunde kujundamise toetamiseks 35 500 eurot.

“Kuna välismaal elavate eesti laste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, pannakse käesolevas programmis suuremat rõhku haridusega seonduvatele tegevustele, sest emakeeleoskus on üks võtme-eeldusi Eestisse tagasipöördumisel, õpingute jätkamisel Eesti haridussüsteemis ning eesti kultuuriruumis tegutsemisel,” nendib programm üldsõnaliselt. Seejuures lisab programmi kirjeldus, et kõik viimasel ajal loodud uued või taasavatud Eesti koolid ja lasteaiad asuvad nn läänediasporaas.

“Suurem rõhk” ei tundu aga sugugi suur, kui vaadata arvude sisse. Möödunud õppeaastal sai eesti keelt õppida 63 erinevas kohas maailmas. Huvi eesti keele õppimise vastu on seejuures hoogsalt tõusmas. Kui 2011/2012. õppeaastal õppis välismaal asuvates Eesti koolides 1700 last, siis 2013/2014 oli vastav arv juba 3200.

Mis nad siis lähevad ära?

Bay Areas kaks korda kuus koos käiv lastele suunatud eesti kool ja täiskasvanute keelering saavad samuti Rahvuskaaslaste programmist väikest toetust, mis kulub peamiselt õppematerjalide hankimisele ning õpetajatele sümboolse palga maksmisele. Õpilased sõidavad kohale sadade kilomeetrite kauguselt ja maksavad tundide eest ise. Järelikult on soov kodumaast 8700 kilomeetri kaugusel eestlaseks jääda piisavalt tugev.

Muidugi võib alati küsida, et milleks peaks Eesti riik üldse muret tundma nende kodanike pärast, kes on oma riigi “reetnud” – kolinud ära välismaale. Kui põhiseaduse (6) järgi peab olema tagatud eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, siis 23 aastat pärast alusseaduse vastu võtmist tuleb nentida, et selle eesmärgi täitmiseks ei saa tänapäeval piirduda füüsilise territooriumiga, sest vabad inimesed ei pruugi end piirata nii väikese maa-alaga. Sageli aga teevad just need – olgu ajutiselt või ka pikemalt – eemal olijad meie riiki mitmes mõttes suuremaks.

Tavalisest-turvalisest keskkonnast kasvõi mõneks ajaks eemaldumine avardab igaühe maailmavaadet ja silmaringi. Eemalt paistavad ka paljud Eesti asjad sootuks teisiti, sageli ka oluliselt paremini. Samuti jätab “igas sadamas kohatud eestlane” vähemasti mulje, et meid ongi palju, et meie haare ulatubki kaugele. Isegi kui nad ise ehk ei tulegi “päriselt” tagasi.

 

(1) Epstein, Gil S. (2008). “Herd and Network Effects in Migration Decision Making” in Journal of Ethnic and Migration Studies. http://crcw.princeton.edu/migration/files/library/Herd%20and%20Network%20Effects%20in%20Migration%20Decision%20Making.pdf

(2) Bartel, Ann P. (1989). Where Do the New U.S. Immigrants Live? Journal of Labor Economics, 1989, vol. 7, issue 4. http://www.nber.org/papers/w2049.pdf

(3) Castles, Stephen; de Haas, Hein and Miller, Mark J. (2014). The Age of Migration. International Population Movements in the Modern World. Fifth Edition. New York, London: The Guilford Press.

(4) “Välismaal elavad eestlased kui kasutamata tööjõuressurss?” http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2015/03/diasporaapoliitika.pdf

(5) Rahvuskaaslaste Programm 2014-2020. https://www.hm.ee/sites/default/files/rahvuskaaslaste_programm_2014_2020.pdf

(6) Eesti Vabariigi põhiseadus. Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/633949