“Reis ümber maailma” kooli-eri

Eestis on viimasel ajal palju juttu talentide koju ja riiki meelitamisest. Suur ja nö ametlik narratiiv jutustab avatud riigist, mis ootab töökäsi ja ajusid, eriti neid, kes on varem Eestist ära kolinud. Paraku selgub toredate algatuste nagu näiteks “Work in Estonia” puhul ootamatu kitsaskoht: töö kõrvalt eluks hädavajalik abivõrgustik – koolid, lasteaiad jms – on nõrk. Isegi Eestis sündinud, kuid siit mõnda aega eemal elanud lapsed ei näi mahtuvat kodumaistesse koolidesse. Võibolla suutis programm “Talendid koju” tuua kodukamarale tagasi vaid 27 kõrgeltharitud noort seepärast, et nad ei näe omakorda oma laste koolitamiseks siin piisavalt võimalusi? Continue reading

Koopaseinalt telefoniekraanile

Inimeste vajadus oma tegemisi pildiliselt jäädvustada ei ole aastatuhandete jooksul muutunud, arenev tehnoloogia annab selleks lihtsalt üha paremad võimalused.

“Me tahame muuta inimeste arusaama pildilisest suhtlemisest!” põrutab Austin Shoemaker, fotojagamisteenuse Cooliris üks asutaja ja tehnoloogiajuht silmade põledes. Kahe tunniga jään uskuma, et varsti suhtlevad kõik inimesed üksteisele telefonidest või tahvelarvutitest pilte saates ja neid kommenteerides. Continue reading

Käsitööoaas kesk Räniorgu

Mitte kõik inimesed ei tegele Ameerika Ühendriikide tehnoloogiamekas Silicon Valley’s mikrokiipide tootmise või tarkvara arendamisega. Küllalt on ka neid, kellele meeldib vana hea õmblustöö. Selle tööga saab korralikult raha teenida või teistele rõõmu teha.

Nagu nimigi ütleb on Sunnyvale üks päikeseline linnake Californias Silicon Valley nimelises orus kõrgete mägede vahel Vaikse ookeani kaldal. See kant on tuntud maailmakuulsate tehnoloogiaettevõtete hällina: siit on kivivikse kaugusel Cupertino, kus asub Apple’i peakorter; lähedal on USA suuruselt kümnes linn San Jose, kust on alguse saanud kümned tuntud hiidkorporatsioonid nagu eBay ja Cisco. Continue reading

Californication

Tõtates liibuvas spordidressis läbi varahommikuselt unise ülikooliküla, näpus karp vastküpsetatud muffinitega ja kuklas kuldav Kalifornia päike, kerge tuuleiil kandmas sõõrmetesse roosadesse õitesse uppuvatest hekkidest lenduvaid mõrkjaid aroome, taipasin mingi talumatu kerguse ajel, et umbes just täpselt sellisena kujutasingi ma Eestis olles ette elu Ameerika läänerannikul.

See on klassikaline (ja üsna võlts) Ameerika stereotüüp. Continue reading

Positiivne psühholoogia

Ma teadsin juba ette, et selline asi ei ole minusuguse skeptiku jaoks. Samas pures väike kahtluseuss mu hinge: mine tea, äkki nakatab heldimusepisik lõpuks mindki. Ehk on olemas mingi universaalne rahuloluvalem, mille peale ma pole seni tulnud? Ehk leian abi oma hingehädadele, muutun iseenda ja teiste suhtes leplikumaks? Ehk saab minust kokkuvõttes koguni veidi positiivsem ja parem inimene?! Continue reading

Komm või pomm?!

“Tundub, et kommidega jäime plussi,” nentis mu abikaasa kommikaussi kohale küünitades kergelt iroonilisel hääletoonil justkui selle pika päeva kokkuvõtteks. Mina ei jaksanudki pärast 12 tundi jutti väldanud konsumeerimistralli teha enam muud kui rammestunud koivad diivanil välja sirutada. Ülakorruselt kostus hüplikku põntsatamist ja ebaadekvaatset itsitamist, kuigi lapsed olid juba tund aega tagasi saadetud oma vooditesse. Nad olid küll tarbinud vaid murdosa neile saagiks langenud maiustustest, kuid ilmselt sellest piisas, et põhjustada hüperaktiivsust tundideks.  Continue reading

Terviseks!

“Ah sul on ka köha,” nentis mulle juba suitsuanduri vahetamisest tuttav töömees, kui ta pliidi kohal koogutades õngitses õnarusest välja pliidirauda, mille küljes särasid veel üleeilse matuse meenutuseks teekannude riiki läinud isendi küljest sulanud alumiiniumkänkrad. “Minu õde rögiseb ka umbes sama jubedalt, tal on muidugi juba umbes kaheksandat korda kopsupõletik ka…”

Aitäh! “Mul ei ole kopsupõletikku, ma just käisin arsti juures.” Continue reading