Minu sünnilinnas Raplas on legendaarne trahter nimega “Linnapea juures”. See on klassikaline väikelinna “eliit”pubi, mille raske tumeda puidu ja vanade raamatute (või nende mulaazhidega) täidetud riiulitega viimistelud sisekujundus matkib suuremates Eesti linnades tegutsevat Scotland Yardi nime kandvalt pubiketti (mis on ju omakorda võtnud idee sadadest inglise kõrtsidest). Tõsi küll, minul isiklikud soojemad suhted selle asutusega puuduvad, kuna kõrts avati siis, kui olin juba sünnilinna “tolmu jalgelt pühkinud” (mitte, et ma 14aastaselt oleks olnud kõvem kõrtsikärbes), aga eks olen hiljem nii mõnigi kord “Linnapea juurest” läbi astunud. Võibolla on nostalgia minu mälu tumestanud, aga ma usun, et nälga seal kindlasti ei jää: menüüs on korralikule väikelinnapubile omaselt kopsakad praed (valikus legendaarne kartul: keedu-, prae- või frii-), tihked supid ja nii mõnigi helget lapsepõlve meenutav vanaemapärane magustoit, näiteks kohupiimakreem riivleivaga. Continue reading →