Tõtates liibuvas spordidressis läbi varahommikuselt unise ülikooliküla, näpus karp vastküpsetatud muffinitega ja kuklas kuldav Kalifornia päike, kerge tuuleiil kandmas sõõrmetesse roosadesse õitesse uppuvatest hekkidest lenduvaid mõrkjaid aroome, taipasin mingi talumatu kerguse ajel, et umbes just täpselt sellisena kujutasingi ma Eestis olles ette elu Ameerika läänerannikul.

See on klassikaline (ja üsna võlts) Ameerika stereotüüp.

Läheme kambakesi: mina (Eestist), Katie (Hollandist), Vivienne (Kanadast), Huiling (Hiinast), Helen (Singapurist), Daniela (Itaaliast), Maribel oma koera Kmotega (Peruust) ja Keiko oma poja Akiraga (Jaapanist) oma tavapärasele jalutusringile. Umbes üle nädala teeme paaritunnise tiiru “The Dishis” – Stanfordi ülikooli teadlaste kosmosekanali, hiiglasliku satelliittaldriku järgi nime saanud pargis, mille parajalt järskude nõlvadega, ent see-eest korrektselt asfalteeritud matkaradu ründavad iga päev tuhanded tervisesportlased. Kõrvuti jooksevad siin nii eksamiks valmistuvad tudengid, hästisäilinud koduperenaised kui järgmist paarisaja-miljoni-dollarist diili vaagivad riskikapitalistid. Ole sa Ida-Euroopa või Kagu-Aasia päritolu, doktorikraadiga või lõpetamata keskharidusega, jooksurajal on kõik võrdsed. Ja kõigil on võrdselt hea füüsiline vorm.

Möödunud suvel Kaliforniasse kolides tabas mind tõsine äng, kui jäin paari nädala jooksul mitmendat korda jänni kerge vestluse sissejuhatuseks esitatava tüüpküsimusega: “Ja millist sporti sina ka teed?”. Olles kaks korda teksapükstes matkaraja läbinud, seadsin sammud poodi ja soetasin endalegi hästiistuva universaalse spordikostüümi. Vaat et kohustusliku aksessuaarina kantav sammumõõtjast käevõru sunnib mind nagunii iga päev tegema vähemalt 10 000 sammu ja mõnigi päev pean pingutama, et seda normi täita.

Hobifotograafina pilte klõpsides näen ränka vaeva, et püsida samas tempos last ootavate sõbrannadega, kellest üks just parajasti jutustab teisele, kuidas tema günekoloog on loonud mobiilirakenduse, mis aitab doktorit vaevamata muretult rasedust jälgida. See ei ole müüt, et Silicon Valley’s on igal teisel hakkajal inimesel oma start-up, mis aitab moodsa tehnoloogia abil mõnd elulist vajadust hõlbustada (või uusi vajadusi tekitada).

Lisaks enese pidevale liigutamisele tundub iseenesest loomulik ka tervislik toitumine. Küllap on ka San Francisco lahe piirkonnas tuhandeid kiirtoidurestorane, aga teadlik tarbija eelistab tervislikku toitu. Pühapäevane taluturg on hoolimata kopsakatest hindadest alati ostjatest umbes ja Whole Foodsi kauplusteketis (mida küünikud tunnevad tunnuslause järgi “Whole Foods: whole paycheck”) on puuviljaosakonnas alati sama tihedalt sagimist kui Stockmanni kaubamajas hullude päevade ajal, kuigi allahindlusi siin ei tunta.

Ka meie seltskond võtab pärast väsitavat matka istet tudengikohvikus, mille menüüs on küll pakutaval nii ehtameerikalikud burgerid kui mehhikopärased quesadilla’d, kuid valdav osa külastajatest valib ikka kas kerge salati või värskendava mahlakokteili (või minna metsikuks ja võtta mõlemad!?).

Aga korraga oleme oma igapäevasest “esimese maailma murede” reaalsusest nihutatud teise, sellesse “pärismaailma”, mis ei ole just niisama soe, lilleline ja lõhnav kui Stanfordi ülikooli rohetav oaas. Kohvikuseintel olevad hiidekraanid sedastavad pilti Bostonist, mille kohal tiirutavad politseikopterid. 240 aastat pärast kuulsat teepidu on idaranniku tuntuim ülikoolilinn jällegi tule all ja käib jaht vendadele, kes neli päeva varem õhkasid maratonifinishis kaks pommi.

“Unbeliavable,” sosistab keegi, kui me oleme kõik tahtmatult keeranud kohvikupersonalile selja ja jäänud jõllitama liikuvat pilti.

Jah tõesti, uskumatu. Kas elu Ameerikas ei peaks mitte olema üliturvaline?! See illusioon on kerge tekkima, kui elad justkui mulli sees mõnusas ülikoolilinnakeses, kus isegi jalgrattaga koolimaja hoovile sõitmise eest saab turvamehelt sõbralikult noomida. Ja ometi lasid needsamad pommimehed MIT ülikoolis maha justnimelt turvamehe. Võibolla juba homme juhtub midagi sarnast Stanfordis?!

Pool aastat tagasi tundsin järsku teravat iiveldushoogu, kui igahommikuselt laste kooliviimise ringilt tulles mõnusa hommikurutiini osana kohvi kõrvale CNNi uudiseid lahti lüües tabas mind püssikuulina teade, et just äsja lasti idarannikul, Sandy Hook’i nimelises asulas Connecticuti osariigis, maha terve klassitäis algkoolilapsi. See koolimaja asub meist küll tuhandete kilomeetrite kaugusel, aga näeb välja üsna samasugune kui õppeasutus, kus käib minu poeg. Pidin endamisi paar korda sügavalt sisse hingama ja endale sisestama, et pojale kohe kooli järele tormata ei oleks kuigi ratsionaalne.

Nädal aega hiljem oma tütart hommikul lasteaeda viies tervitasid meid tavapärase naeratava turvamehe asemel jõulised mustad raudväravad. Paari kuu jooksul on mõlemad lapsed läbinud lisaks tavapärastele maavärina- ja tuleõppustele ka päästekoolituse, mis õpetab adekvaatselt reageerima (kui see üldse on kunagi võimalik) olukorras, kui kooli on tunginud relvastatud isik.
“Miks ta küll seda tegi, kui ta ise ütles, et talle niiväga meeldib Ameerikas elada?!” kuulsin hommikustes raadiouudistes pommimehe endist õpetajat imestamas. Ei mäleta, et keegi oleks Sandy Hook’i tulistaja puhul arutanud, et tal oli Ameerika-elust villand.

Meiegi arutame oma multirahvuslikus grupis ründajate võimalikke motiive. Me teame, et kuigi muru võib olla (tänu ohtrale kastmisele) siinpool rohelisem, ei ole elu teises riigis lihtne, ole sa kui tahes osav sissesulanduja.

Ometi on Kalifornia ikka ja jälle miljonite Euroopa ja Aasia päritolu rändurite jaoks see Golden State, kuhu tullakse otsima müstilist El Doradot. Olgu see siis parem palk, meeldivam kliima või võimaluste ja arvamuste paljusus.

(Ilmus Eesti Ekspressis 16. mail 2013)