“Kallis Ede,
Tere tulemast “Farm Fresh to You” kliendiks!
Sa oled just liitunud toidurevolutsiooniga, mis ühendab sind otse talust tuleva värske toodanguga. Sa muudad Ameerika põllumajandust – suur tänu sulle selle toetuse eest!”
Nõnda tervitati mind tänuks selle eest, et tellisin endale koju värskeid juurikaid sisaldava toidukasti. Ühel päeval seisis lihtsalt üks tunkedes onkel ukse taga ja pakkus sellist teenust. Täitsin ankeedi ja nüüd on üle nädala kolmapäeviti oodata ukse taha kastitäit värskeid juur- ja puuvilju. Ei mingit pühapäevahommikust rüselemist taluturul enam! Ja hoopis nemad tänavad mind!?
Esimene saadetis tõhusat köögivilja ongi juba meie kõhtudesse kadunud. Kastemärjal varahommikul ootas meid ukse taga kastitäis õunu, pirne, paprikaid, porgandeid ja melon. Üks karbike oli ka paradiisiõunu meenutavaid pehmeid puuvilju, millega ei ole seni osanud midagi peale hakata. Kujutasin elavalt ette, kuidas neil eelmisel päeval California osariigi pealinna Sacramento lähistel Capay orus asuva ilmselt Itaalia juurtega Barsottide perekonna farmi põldudelt korjati. Tundsin mõnusurinat mõeldes sellele, kuivõrd õnnelik ja hea pereema ma olen, et suudan oma perele pakkuda niivõrd puhast ja värsket toitu.
Kõik see kokku maksis 25 dollarit. Orgaanilise toidu kohta on see ausalt öelda päris odav.
Me oleme seni pea iga nädal käinud lastega California Avenue taluturul, mis meenutab pisut kodust Nõmme turgu kõige saagiküllasematel suvekuudel. Pühapäeviti suletakse see Palo Alto üks tihedamalt restoranidega palistatud tänavaid autoliikluseks ning kireva kauba all lookas lettide vahel saalivad riidest kandekottidega varustatud asjatundlikud ostlejad. Mida kõike siin ei pakuta! Ei mingit Mehhiko päritolu (mis on valdav kohalikes toidupoekettides), kogu sortiment on iseenesestmõistetavalt “California Grown” ja “Organic”. Kõike saab kohapeal maitsta ja laste jaoks võrdub turulkäik seikusrikkuselt lõbustuspargi külastusega.
Olles siiamaani raskustes ameerika mõõtühikute teisaldamisega harjumuspärastesse kaalu- ja pikkusnumbritesse, võib end lastagi pealnäha väikestel numbritel petta. Mahlakad virsikud maksavad kaks dollarit nael ehk umbes dollar tükk (kilo viis dollarit), priskete avokaadode eest tuleb välja käia 1.50 naelast (3.30 dollarit kilo) ning 10-naelane (4,5 kg) kott erkoranzhe apelsine on kümme dollarit. Pisike karp päris maasikamaitselisi maasikaid maksab 3.50, kuid tasuvam on osta kolm karpi korraga, siis saab “soodsalt” kümne dollariga. Lopsakad artishokid on kolm dollarit tükk, kahele kehtib eripakkumine: viis dollarit. Lisades ostukotti veel paar karpi imehead vastvalminud hummust, pätsi ahjusooja leiba ning pudeli värskeltpressitud apelisnimahla ja oliiviõli, ongi neljaliikmelisele perele nädalase toiduvaru hankimiseks kulunud umbes sada dollarit (74 eurot).
Indulgents ökoriiki
Californiat, nagu suuremat osa maksujõulist Ameerikat ja “läänepoolkera”, on teatavasti tabanud täielik orgaanilise toidu hullus ja inimesed on valmis maksma mitmekordset hinda maagilise “Organic” märgistuse eest. Mida see märk täpsemalt tähendab ja endas sisaldab, mõtlevad pikemalt ilmselt vähesed. Isegi kohalikus Selveri-tüüpi kauplusteketis Safeway on juurikaletis alati tavaline kilesse pakitud kurk kõrvuti täpselt kaks korda kallima orgaanilise sugulasega ning viimane on mõistagi oluliselt nõutum kaup.
Ainuüksi ajavahemikus 1997-2011 kasvas orgaaniliste toidukaupade käive USAs 3,6 miljardilt dollarilt 24,4 miljardile. Inimesed usuvad, et kemikaalideta kasvatatud toit on oluliselt tervislikum. Mitmed uuringud nagu näiteks siinsamas Stanfordi meditsiinikoolis tehtud põhjalik teadustöö on siiski osundanud, et pole mingeid tõendeid, et orgaaniliselt kasvatatud puu- ja juurviljad või liha annaks inimese organismile enam kasulikke aineid või aitaks vältida rohkem tervisehädasid kui tavatoit.
Mitte päris ilmaasjata ei võrrelda orgaanilise toidu ostmist pimedal keskajal Euroopas levinud kristlikku lunastust lubanud indulgentside müümisega kiriku poolt. Kirik sai küll rikkaks ja soetas üha rohkem maid ja maju, lasi oma ajastu parimatel meistrimeestel nikerdada kantsleid ja maalida altareid, kuid kas indulgentside lunastajad pääsesid lõpuks ka taevariiki, sellest ajalugu vaikib. Kindlasti läksid nad aga teispoolsusesse märgavalt rahulikuma südamega. Küllap südamerahu maksab ka midagi, kuid suur annus on selles siiski ka silmakirjalikkust.
Toome lihtsa näite ühe “värskelt paadist maha astunud” Euroopa immigrandi näitel: tuled San Franciscos lennukilt maha (kui võtta eelduseks, et Boeing747 pardale mahub 500 inimest ja keskmine kütusekulu on 12 liitrit kilomeetri kohta, siis ühe inimese kohta kulutab üle-ookeani reis “kõigest” 300 liitrit naftasaadusi), istud kohaliku trendi kohaselt Über-taksosse ja sõidad Palo Altosse (nende eelistatud Lincoln TownCar’ide kütusekulu on keskmiselt umbes 12 liitrit 100 km kohta ja kuna lennujaamast Palo Altosse on 34 kilomeetrit, siis kulub kütust sujuva sõidu puhul 4 liitrit ehk napilt üle galloni, aga enamasti saab kusagil ikka ummikus konutada ja fossiilkütust kulub siis tunduvalt enam), haarad Starbucks’ist ebatavaliselt tavalise keskmise piimakohvi, mis lõhnab isuäratavalt papptopsi kiuste (väidetavalt on papist joogitopside tootmine tunduvalt ressursimahukam kui plasttopside tegemine) ja astud läbi Whole Foods’i toidupoest, kust lahkud pärast kamapallilaadsete asjandustega täidetud riiulite vahel frustreerunult saalimist vähemalt 300 dollarit vaesemana (Whole Foods’i ketil läheb krõbedate hindade kiuste äri ülihästi isegi täielikuks getoks peetavas Chicago äärelinnas, kus suur osa inimestest on töötud), kuid uhkusest pakatades, et oled ostnud säästlikult kasvatatud/toodetud toidukaupa, kõik need tillukesed ühikud kenasti eraldi kilesse ja plastikusse pakitud, ja seega säästunud nii enda tervist kui ökosüsteeme terves maailmas. Või kuidas kogu see ahel ikkagi aitas päästa Aafrikas nälgivaid lapsi või säästa järgmist lahmakat Amazonase vihmametsa maharaiumisest?! No oletame, et väga suure kaarega see toimib.
Tule talupojamõistus appi!
Jah, ma käin küll taluturul ja tellin orgaanilist toitu kastiga koju (tegin seda ka Eestis), kuid pean tunnistama, et pole sellest ökovaimustusest kunagi päriselt aru saanud. Mis omakorda ei tähenda automaatselt teist äärmust: rämpsu ja kräppi tarbime me isegi Ameerikas minimaalselt (tõsi, lapsevanemana tuleb Halloweeni ajal selles ilmavaates teha olulisi mööndusi). Ma kasutan toidutegemisel nii vähe poolfabrikaate kui võimalik, mikrolaineahju pole meie majas olnud juba aastaid (mõistagi jätsid eelmised üürnikud meie Ameerika majja uhkusega ka selle seadme, aga tillukesse kööki ruumi tegemiseks pidin ta tõstma silma alt ära garaazhinurka) ning isegi mu lapsed nentisid pärast “Super Size Me” vaatamist, et nad enam ei tahagi McDonalds’isse minna (terve Ameerikas oldud aja jooksul oleme käinud seal täpselt ühe korra).
Olles maalapsena kasvanud oma vanemate ränga tööga korras hoitud viljaaia saaduste peal ning tundnud hiljemgi vastupandamatut tungi kõikjal aretada potipõllundust iga-aastastest ebaõnnestumistest hoolimata, tundub “puhas” põllumajandus mulle iseenesest mõistetav, mitte mingi justkui täiendav ja hinnaline lisaväärtus. See on ju igati mõistuspärane, et sa ei külva oma tagaaeda taimede vahele mingit erkrohelist keemilist pudi! Või ei?!
Tõsi küll, tavalises mullas kasvades tulevad porgandid vähe kidurad ja kõverad (eks nad vist tahavadki vähe liivasemat pinnast?), igas teises hernekaunas on ussid (tubli idaeurooplane ei viska ometi head toitu ära, vaid nokib ussitanud herned välja ja sööb ülejäänud ära) ja ablas tigu pistis pool salatit kinni (tigusid tuli koguda ämbrisse ja valada peale soolvett, mis pani nad kihisema, aga ma üritasin neid pigem salaja visata üle aia, lootuses, et naabri niigi prisked haned nad nahka pistavad), aga see käib ju asja juurde.
Jah, ma saan aru, et tööstusliku tootmise puhul on need tõsised argumendid ja kasumit taotlev põllumajandustootja üritab kahjusid minimeerida. Kõige lihtsam on seda teha sedasama pudi (st väetist) külvates ja taimekahjureid veel räigema kemikaaliga mürgitades. Täiesti omaette teema on kasvuhormoonid ja GMO-toit, milles USA on kindlasti maailmas “esirinnas” (Euroopas on regulatsioonid oluliselt karmimad), kuid inimene, kes mõistab lugeda, saab siiski kaupluses teha teadlikke valikuid.
Orgaaniline või organiline?
Mida siis ikkagi tähendab see “orgaaniline” ehk eesti keeles “mahe” tootmine?
Enam kui sajas riigis ligi kolmveerandtuhandet allüksust koondava rahvusvahelise orgaanilise põllumajandusliikumiste ühenduse IFOAM definitsioooni kohaselt on (minu tõlkes):
“Orgaaniline põllumajandus tootmisviis, mis säästab pinnase, ökosüsteemide ja inimeste tervislikku seisundit. See toetub ökoloogilistele protsessidele, bioloogilisele mitmekesisusele ja looduslikule tsüklilisusele, mis vastavad kohalikele tingimustele ega kasuta täiendavaid sisendeid paremate tulemuste saamiseks. Orgaaniline põllumajandus kombineerib traditsioone, innovatsiooni ja teaduslikku lähenemist saamaks ühisest keskkonnast võimalikult suurt kasu ja võimaldamaks kõigile osapooltele õiglast kohtlemist ja head elukvaliteeti.”
Kui nüüd tähte närida, siis on selle sõnastuse järgi ju ka pikkade traditsioonidega loomasõnniku laotamine põllule liigne doping? Ja nälkjas ja kartulimardikas on ökosüsteemi lahutamatud osad, miska neid ei tohiks minema peletada?
Samas ei tee asjaolu, et ma aretan oma tagaaias keskkonna- ja eriti kahjurisõbralikku maaviljelust, minust veel mahetootjat. Kui ma sooviksin oma aias kasvavaid tooteid turustada, siis peaksin (nii Eestis kui USAs) põllumajandusministeeriumilt taotlema vastava sertifikaadi.
Sertifikaatide saamine on keeruline ja pikk protsess. See on arusaadavalt üks argument, miks orgaaniline toit on kokkuvõttes kallim. Eelkõige aga ikkagi suuremad tootmiskulud ja nadim saak.
Mida ma siis kokkuvõttes öelda tahtsin? Et kulutada raha orgaanilisele toidule on mõttetu? Kui ma nii arvaks, siis ma seda ju ei teeks. Tõesti, minu usk toidu tervistavasse jõusse on väike. Küll aga usun ma, et toetada tuleb kohalikku tootmist ja jätkusuutlikku maamajandamist. Nagu eespool viidatud Stanfordi uuringu kokkuvõttes ka tõdetakse, on mahetootmisel palju muid olulisi argumente, näiteks kasvõi tänu traditsiooniliste põlluharimismeetodite rakendamisele kohaliku tööhõive parandamine. Sinna juurde võib ju uskuda, et vabapidamisel kanade munad on kollasemad ja rohelisel aasal linnulaulu saatel kepsutanud lehmade liha “stressivabam”.
* – vastavat geniaalset pealkirja kandis minu mäletamist mööda mõned aastad tagasi Eestis ilmunud põllumajandusministeeriumi toetusel välja antud lisaleht suure päevalehe vahel.