Taas algas kevad! Palo Altos ametlikult 20. märtsi hommikul kell 9:47. Kuigi ma olin sel ajal juba ärkvel, magasin ma selle hetke muidugi maha. Aga looduses on kevade saabumist olnud märgata juba mõnda aega.

Paar nädalat tagasi sadas siin lõpuks korralikult vihma, kohe pea nädal aega jutti. Nüüd on taevas jälle ühtlaselt sinine ja rohi lõi jällegi rohetama. Õhus on värskuse, lillede ja märja muru hõngu. “Lõhnab nagu Saaremaa!”, teatas Etta õhku nuuskides tabavalt.

Mullegi tuli peale väga eestilik tunne, selline hiliskevadine ärev ängistus, mil õues toimub roheline plahvatus, kõik õitseb ja kasvab mühinal ning inimesed ei taha enam püsida nelja seina vahel. Juba esimeste soojemate päikesekiirte saabudes tabab eestlasi eelseisva suve aimduses mingi ähmane segu elevusest ja erutusest, tänavapilti ilmub päevapealt palju paljast lubivalget ihu ja igas endast lugupidava majaomaniku eeslinna tagaias tossavad kõrvuti lehehunnik ja söegrill. Continue reading →