Minu sünnilinnas Raplas on legendaarne trahter nimega “Linnapea juures”. See on klassikaline väikelinna “eliit”pubi, mille raske tumeda puidu ja vanade raamatute (või nende mulaazhidega) täidetud riiulitega viimistelud sisekujundus matkib suuremates Eesti linnades tegutsevat Scotland Yardi nime kandvalt pubiketti (mis on ju omakorda võtnud idee sadadest inglise kõrtsidest). Tõsi küll, minul isiklikud soojemad suhted selle asutusega puuduvad, kuna kõrts avati siis, kui olin juba sünnilinna “tolmu jalgelt pühkinud” (mitte, et ma 14aastaselt oleks olnud kõvem kõrtsikärbes), aga eks olen hiljem nii mõnigi kord “Linnapea juurest” läbi astunud. Võibolla on nostalgia minu mälu tumestanud, aga ma usun, et nälga seal kindlasti ei jää: menüüs on korralikule väikelinnapubile omaselt kopsakad praed (valikus legendaarne kartul: keedu-, prae- või frii-), tihked supid ja nii mõnigi helget lapsepõlve meenutav vanaemapärane magustoit, näiteks kohupiimakreem riivleivaga. Continue reading →

Vahepeal ilmus Ekspressis järjekordne Obama-teemaline artikkel minu sulest. Ajaloolise järjepidevuse huvides avaldan selle ka blogis (enda originaalpealkirjaga, mille autorlus küll jaguneb ühe tuntud majandusteorteeriku ja tudengi vahel):

Pühapäeval alustab Barack Obama oma teist ametiaega Ameerika Ühendriikide presidendina. Kuidas ta on täitnud oma valijate ootusi ja mida lubab uueks ametiajaks, kirjutab Ede Schank Tamkivi. Continue reading →

Lugesin Mehhikos – rannapuhkusel on ju alati nii palju aega ja võimalusi lugeda! – üsna keskpäraste raamatute kõrval kaanest-kaaneni läbi ühe väga sisuka Vanity Fair’i numbri, muuseas põneva artikli Tory Burch’ist ja temanimelise äri jagamisest eksabikaasaga. Kuigi ma ei pea end jaekaubanduses just päris võhikuks – pigem vastupidi -, pean tunnistama, et Tory Burch’i nime kuulsin esimest korda ja ühtegi tema poodi pole ma varem märganud, ammugi veel üheski sees käinud.

Eile istusin aga Cemex’i-nimelises auditooriumis, kus laval vestlesid omavahel toosama Tory Burch ja ajakirja Fortune toimetaja Pattie Sellers. Continue reading →

Seistes San Francisco lennujaama passikontrollisabas valdas mind tunne nagu ilmselt hundikarja poolt sisse piiratud sõralisel, kes üritab võsa vahelt hiilides hinnata võimalikku riski vastase poolt. Milline neist piirivalvuritest võiks olla mulle kui saakloomale kõige vähem ohtlik, millisest pilust õnnestuks lipsata eemal paistvasse metsatukka? Värisesin muretult jutlevate kaasturistide vahel kui kitseke haavanoorendikus.   Continue reading →