The Culture of Pitching

This paper concentrates on a case of intercultural communication, i.e the patterns of interaction between people from different cultures as they engage in mutual meaning making, in the setting of highly competitive and very international entrepreneurial scene in Silicon Valley, California, USA. People from all around the world with entrepreneurial aspirations flock here to find investors, mentors and good teams to build “the next big thing”, the next Google, Apple or Facebook to change the world (and make a lot of money while doing so).

In order to start impressing anyone, they need to start with a good “pitch”, a short but compelling story that would impress both the potential investors, customers and a team. While this may seem like an easy thing to do for many American startup entrepreneurs, since the American school system supports public speaking skills and being vocally efficient, many foreigners find it extremely difficult to obtain since they come from a completely different background and culture where proactively speaking out and loudly introducing your (business) ideas is usually frowned upon and seen as something of tasteless self-promotion.

Continue reading

Kuidas näha ühe päevaga sekvoiasid, sinivaalu ja Surmaorgu?

Olgugi, et California on USA rahvarohkeim osariik, on siin küllaldaselt inimestest puutumata hingematvalt kaunist loodust, hindamatut maavara, mille nautimiseks tasub ette võtta korralik automatk.

“Ringisõitmiseks on meil aega kolm päeva: plaan on homme minna Yosemite’isse, siis teel LAsse tahaks põigata läbi Death Valleyst ja tagasiteel tahaks ikka Big Suris neid merilõvisid ka pildistada!” Nii võib sageli kuulda arutlemas äsja San Francisco lennujaamas esimest korda jala California pinnale asetanud (Eesti) turiste, kes ei anna endale kaarti vaadates aru kui lahmakas see maatükk tegelikult on. Continue reading

Kuidas sündis “Minu California”

Möödunud aasta augustis, kui olime just perega naasnud mõnusalt, kuid liiga lühikeselt suvepuhkuselt Eestist Californiasse, kirjutasin Eesti Ekspressile artiklit välismaal elavatest eestlastest ning palusin Facebookis sõprade abi. Teiste seas kirjutas mulle ka Epp, kes pakkus lahkelt välja tervet nimekirja mujal elavatest eestlastest, kes on tema sõbralistis seoses “Minu”-sarja raamatute väljaandmisega. Nii jutu jätkuks küsis Epp: “Tahtsin ka seda juba ammu küsida, et kas sind ennast huvitaks “Minu California” kirjutamine?”.  Continue reading

Õhinapõhine suvereporter

“Kurradi raissk! No kurradi-kurat!” vannub autojuht ja paneb kojamehed veel kiiremini tööle.

“Mis nüüd?!” küsin ehmunult üle tema õla kiigates.

“Aknasoojendus ei tööta! Ja alles nädal aega tagasi käis buss paranduses. Ma ütlen, et täna me ei sõida mitte kuhugi!”. Hallide vuntsidega väidetavalt endisest liidu suusahüppemeistrist autojuht ronib kabiinist välja ja tema valge kampsun kaob hetkega auto ümber möllavasse loodusjõudu.

Pool tundi hiljem oleme siiski teel, mõistagi juba lootusetult hiljaks jäänud. Sest isegi siis, kui aken ilmutas pärast siseõhusoojenduse maksimumvõimsusel huugamist juba läbipaistmismärke, oli võttemeeskonnal vaja veel teha sigaret või paar, rüübata lõpuni juba ammu jahtunud kohvilonks ja vahetada viimane kuum info kuuldavasti peatselt saabuvate uute kaamerate osas. Mina istun üksi autos, helistan ja vabandan. Mul on piinlik, kuigi inimest, kellega juba kaks nädalat tagasi kohtumise kokku leppisin, ilmselt väga ei huvita, et mina olin hoolimata tuisusest ilmast õigel ajal telemaja ees ja valmis pikale tööpäevale startima.  Continue reading

Eesti by the Bay

Taas algas kevad! Palo Altos ametlikult 20. märtsi hommikul kell 9:47. Kuigi ma olin sel ajal juba ärkvel, magasin ma selle hetke muidugi maha. Aga looduses on kevade saabumist olnud märgata juba mõnda aega.

Paar nädalat tagasi sadas siin lõpuks korralikult vihma, kohe pea nädal aega jutti. Nüüd on taevas jälle ühtlaselt sinine ja rohi lõi jällegi rohetama. Õhus on värskuse, lillede ja märja muru hõngu. “Lõhnab nagu Saaremaa!”, teatas Etta õhku nuuskides tabavalt.

Mullegi tuli peale väga eestilik tunne, selline hiliskevadine ärev ängistus, mil õues toimub roheline plahvatus, kõik õitseb ja kasvab mühinal ning inimesed ei taha enam püsida nelja seina vahel. Juba esimeste soojemate päikesekiirte saabudes tabab eestlasi eelseisva suve aimduses mingi ähmane segu elevusest ja erutusest, tänavapilti ilmub päevapealt palju paljast lubivalget ihu ja igas endast lugupidava majaomaniku eeslinna tagaias tossavad kõrvuti lehehunnik ja söegrill. Continue reading

Tänupühad Oregonis

“Eks me, ameeriklased, leiame alati võimaluse üle süüa,” nentis torumees Max, halliseguste juustega soliidses eas härra, uurides selili põrandal – olles eelnevalt laotanud piinliku täpsusega külje alla valge saunalina – meie 1960ndatel ehitatud papist majakese elutoaseina “ehtivat” gaasikütteseadet, mis oli alates jahedate ilmade tulekust juba kolmandat korda üles öelnud. Continue reading

Autosõit on ajavõit

Kõik, mida su hing ihaldab, on vaid ühe autosõidu kaugusel!

See lööklause on Ameerika unelma kvintessents. Ja tõsi ta on, õnne ja vabaduse sünonüümiks on siinmail auto. Ilma selleta suurte vahemaade riigis elada ei saa. No küllap kuidagi saab, aga väga raske on. Eelmisel aastal sai meie pere hakkama ühe autoga. Elasime Stanfordi campus’el, kõik vajalik oli käe-jala juures ja põhiline liikumine toimus jalgsi/rattaga, ainult tütre lasteaeda-koju toimetamiseks oli igapäevaselt autot vaja.  Continue reading

Tagasi Ameerikas

Suvi Eestis oli imeilus. Jaanipäeva eel Tallinna maandudes tuli valus klomp kurku ja kõrvus kumises Tõnis Mägi laul: “Ilus oled, isamaa!”. Kulgedes mööda vastvalminud peegelsiledat Järvevana teed kodu poole pani lopsakas rohelus lausa silmad valutama. Ja kodus ei jõudnud ära imestada kui avar ja ilus (ja kvaliteetselt ehitatud!) on meie maja. Kui suur aed! Ja kui vähe aega ja ettevõtmist kulus, et näha kõiki kalleid sugulasi ja sõpru! Ja Saaremaal maakodus tundus sume suvine vaikus suisa kõrvulukustav. Vaadates südaööl tünnisaunas lebades otse üles lõpmatusse taevasse, kus selles ainult põhjamaadele omases müstilises kesksuvises sinkjasroosakas öövalguses vaevu paistsid tähed, tekkis tunne, et siia võiks jäädagi. Igavesti.

Ometi oleme nüüd tagasi päikesest põlenud Californias. Miks siis? Continue reading